Kas kooshoidja või keskel olija? Märkmeid Läti arhitektuurist

Arhitektuur on Lätis alati olnud ühiskonna ideaalide ja kultuuri peegel. Praegu on selle keskmes kosmopoliitiline Riia oma ambitsiooniga olla uue Euroopa Balti metropol.

JĀNIS DRIPE

Võtan Läti arhitektuurist kirjutamist Eesti ajakirjandusse väga isiklikult, olen ju oma elu jooksul tunnustavalt kirjutanud kahest nõukogude perioodil Riias korraldatud Eesti arhitektuurinäitusest. Mu vaimustus Toomas Reinu, Raine Karbi, Andres Ringo, Ado Eigi, Ain Padriku, Leo Lapini, Vilen Künnapu, Ell Väärtnõu, Ignar Fjuki, Jüri Okase ja teiste loomingust ei olnud teeseldud. Olen küsitlenud Voldemar Herkelit ning sõbrustanud Jüri Jaamaga. Mind on kutsutud arhitektuurivõistluste žüriidesse koos Ralf Lõokese, Mihkel Tüüri, Markus Kaasiku ja Vilen Künnapuga. Toomas Tammis ja Andres Alver on väisanud külalisprofessoritena minu juhitud arhitektuurikooli. See pole olnud minu diplomaatiline žest, vaid austusavaldus kvaliteedile.

Balti metropol Riia

Arhitektuur on Lätis alati olnud ühiskonna ideaalide ja kultuuri peegel. Selle mitmekihilise pildi keskpunktis on kosmopoliitiline ja mitmekultuuriline Riia hansalinna rikkaliku kogemuse ning praeguse ambitsiooniga olla uue Euroopa juugendstiili, puitarhitektuuri ja eklektikapärlitega ehitud Balti metropol. Riiast on kujunenud šarmantne globaal-provintslik rahvusriigi pealinn.

Läti arhitektuur on olnud ning on praegugi maailmale avatud (sakslased, soomlased, rootslased, venelased, juudid, itaallased, austerlased jt). Siia on projekteerinud ja ehitanud Francesco Bartolomeo Rastrelli, Gunārs Birkerts, Volker Giencke ja David Adjaye. Arhitektuuri kultuurikiht aina kasvab.

Läti pole Baltimaade seas ennast mitte alati mugavalt tundnud. Oleme justkui kooshoidja: riik paikneb geograafiliselt keskel, meil on suurim pealinn, ent võrdleme end ühtepuhku kriitiliselt ning valulikult naabritega. Eestlased on meile alati tundunud soomelikult peente arhitektuuriaristokraatidena. Leedulased on katoliiklusest tulenevalt sügavad ja jõulised. Ühiste alusmõtete, koolkonna või stiili loomiseks pole see just lihtne lähtepunkt. Eneseirooniliselt tuleb veel lisada, et 2016. aasta kevadest saadik on Lätis käibel väljend „Hea läti nüüdisarhitektuur on leedu arhitektuur“, sest sel aastal pälvis arhitektuuri aastaauhinna Läti kunstimuuseumi rekonstrueerimis- ja juurdeehitustöid juhtinud Leedu arhitektibüroo Processoffice (juhtarhitekt Vytautas Biekša). Tegemist on nimelt lahendusega, mis arvestab vägagi delikaatselt Riia kesklinnaga.

2018. aasta toob Riiale uue üldplaneeringu. Ma väga loodan, et too uus dokument tühistab üdini korruptsioonist, killustatusest ning üksikkrundi tasandist lähtuva seni kehtiva planeeringu. Siingi pean Tallinnale viitama: Riial pole ealeski olnud sellise mõttelennuga, sedavõrd põhjalikult tulevikku vaatavat generaalplaani nagu Eliel Saarineni 1913. aasta Suur-Tallinna projekt. Isegi 1968. aastal oli Riia uue keskuse väljaarendamiseks korraldatud linnaplaneerimisvõistluse kontseptuaalselt õnnestunuim projekt eestlaste oma 

Viimaste aastate targima planeerimisotsuse ehk Riia jaotamise taga 58ks piirkonnaks on eesmärk avalikkus kaasata ning paikkondliku identiteedi kujundamisele kaasa aidata. Riia viimase aastakümne linnaplaneerimispoliitika on olnud populistlik, tulevikku on vaadatud maksimaalselt järgmiste valimisteni. Sestap on ressursimahuka, kuigi linnale üliolulise taristu arendamine jäänud vaeslapse ossa, mõned üksikud välja ehitatud avaliku ruumi näited – avalikud supluskohad linna keskel ja Daugava promenaad – vaid kinnitavad seda.

Austria arhitekti Volker Giencke projekteeritud Liepāja kontserdimaja Lielais dzintars ehk Suur Merevaik veenab sümbolina nii tonaalselt kui ka ruumiliselt.

Indrikis Stūrmanis

Kultuuritaristu

Oleme aastakümneid oodanud avalikke ehitisi, mis annaksid Läti kultuurielule uue hingamise. Lätlaste eneseteadvust on kindlasti tõstnud rahvusraamatukogu, Ventspilsi raamatukogu, kontserdimajad regionaalkeskustes Liepājas, Rēzeknes ja Cēsises, Läti kunstimuuseumi rekonstrueerimine ja laiendamine Riias, Rēzekne loovteenuste keskus Zeimuļs, Mark Rothko keskus Daugavpilsis, Talsi loomehoov ja laululava, Dikļi laululava Läti esimese laulupeo toimumispaigas ning ehitamisel Riia laululava. Tegemist on igale endast lugupidavale rahvale esmavajaliku komplektiga, olgugi et ketis on veel mõni lüli puudu. Nimetatud ehitistes ei leia alati peeni stiili-, detaili- ja materjalilahendusi, ent see kultuuritaristu on kahtlemata XXI sajandi läti ehituskunst.

1901. aastal Eestis sündinud Louis Kahn on arhitektuurimaailma pannud kõnelema väikesest riigist, samuti Raine Karbi rahvusraamatukogu hoone. Lätiski saame uhkelt näidata Gunārs Birkertsi projekteeritud rahvusraamatukogu, Valguse lossi. Selle juba projekteerimisjärgus rahvusvaheliselt äramärkimist leidnud Daugava kaldale püstitatud isepärase hoonega on ta läti rahvale olulise sümboolse loo tõlkinud arhitektuurikeelde.

Sel kevadel valisid Ameerika arhitektide instituut (American Institute of Architects) ja Ameerika raamatukogude ühing (American Library Association) Birkertsi hoone kaheksa parima raamatukogu hulka, Suurbritannia rahvusringhäälingu (BBC) hääletusel jõudis Läti rahvusraamatukogu kümne XXI sajandi parima hulka.

Austria arhitekti Volker Giencke projekteeritud Liepāja kontserdimaja Lielais dzintars ehk Suur Merevaik veenab sümbolina nii tonaalselt kui ka ruumiliselt. 2016. aastal jaotati New Yorgis Architizeri A+ auhindu ning Giencke lahendus pälvis publikuauhinna. Kõige tähtsam on ilmselt siiski see, et Liepāja ja Rēzekne kontserdimajas on hea akustika.

Tänu Daugavpilsi kindluse arsenali rajatud Mark Rothko keskusele on kunstinautijail üks reisisiht juures, provintsilinn Läti idapiiril on maailma kultuurikaardile asetatud.

Kultuuritaristu ülevaate lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et maailma dirigentide esiviisikusse kuulub kaks lätlast: Māris Jansons ja Andris Nelsons. Riias pole aga ikka veel korraliku akustikaga kontserdisaali! Ka nüüdiskunsti muuseumi pole, kuid olukord on paranemas. Muuseum valmib 2021. aastal erarahastuse toel – Läti kultuuri senise rahastamismudeli taustal suisa enneolematu tõik – rahvusvahelise võistluse võitnud Sir David Adjaye (Ühendkuningriik) projekti järgi. Muuseumi ehitamine läheb maksma 30 miljonit eurot. Riik on otsustanud deponeerida oma kunstikogu ning osaleda programmides. Zaiga Gaile projekti järgi valmib erakunstimuuseum Zuzeum. Mõlemad projektid edendavad kahtlemata kunstielu, ent korraliku kontserdisaali puudumine tõstatab populistliku poliitika ja pealinna ning riigi poliitiliselt lahkneva orientatsiooni küsimuse. Selline olukord on ka Eestis tuttav.

Eramuarhitektuur ja kuulsused

Lätiski leiab nagu naaberriikides head ning isegi oivalist eramuarhitektuuri, mille puhul võib välja tuua Läti vernakulaararhitektuurile iseloomulikud tunnused. Üks seesugune hoone on jõudnud paljudesse maailma ajakirjadesse, nimelt 1935. aastal Riias sündinud Meinhard von Gerkani projekteeritud Villa Guna Jūrmalas, Bauhausile ja funktsionalismi esteetikale viitav kumavvalge fassaadiga meistriteos. Too hoone on mõttelises suguluses Olev Siinmaa ehitistega Pärnus. Ka Meinhard von Gerkan on Läti arhitektuurisaadik maailmas.

Riia Z-torni fassaadi on projekteerinud Helmut Jahn. Kümme aastat tagasi töötas nüüdiskunsti muuseumi võimaliku lahenduse välja Rem Koolhas. Selle alusel võib jääda mulje, et Lätis panustataksegi pelgalt tähtarhitektidele. See pole olnud teadlik suund, kuid võimalused on ära kasutatud. Kodumaiste arhitektide aplausi pole kuulda olnud. Pangahooneid, büroosid, Riia lennujaama, ostukeskusi, korterelamuid, ennistusi ning ümberehitusi ei hakka ma siin mainimagi, igast valdkonnast võiks leida kiitust väärt näiteid. Ülaltoodu on lihtsalt lühiülevaade arhitektuuritippudest.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming