Kas Kalamaja lummus, võlu ja väärtused jäävad püsima?

MERLE KARRO-KALBERG

Kogukonnas Kalamäeks ristitud uusarendused mõjuvad XX sajandi alguse tööliselamute kõrval hiiglastena.

Kogukonnas Kalamäeks ristitud uusarendused mõjuvad XX sajandi alguse tööliselamute kõrval hiiglastena.

Piia Ruber

Veel kümme aastat tagasi oli kuvand Kalamajast ja kogu Põhja-Tallinnast kui räämas vaesest agulist, mille lobudikke ootab kohe-kohe lammutamine. Korraga avastasid Kalamaja kesklinnalähedase mõnusa elukohana ühiskondlikult aktiivsed loomingulised noored ning Kalamaja muutus koos Uue Maailmaga uue linnalise eluviisi katselavaks. 2014. aastal valis veebileht Skyscanner Kalamaja maailma hipsterilinnakute paremikku. Kesklinnalähedane puitasum sõbralike ja tegusate elanikega on ligitõmbav elupaik mitte ainult Tallinnas – sellesarnaseid gentrifikatsiooni jälgi kohtab Tartus ja mujalgi –, kuid Kalamajast on saanud keskklassistumise mudeli Eesti õpikunäide, kinnisvaraarendajate meelispaik. Uusi maju on siia ehitatud palju ning veel rohkem on neid juurde planeeritud. Kalamajas oli 2015. aasta andmetel 9820 elanikku, kui kõik ehitusplaanid teoks saavad, suureneb elanike arv 4000 inimese võrra. Kuidas linna taristu ja elanikkond uusarenduste tagajärgi kanda jõuavad, arutlevad Põhja-Tallinna valitsuse arhitekt Kaidi Õis ning Kalamaja ja Pelgulinna elanikke ühendavas Telliskivi seltsis toimekalt linnaruumiga tegelev arhitekt Toomas Paaver.

Räämas, aga boheemlikult hubasest agulist on saanud keskklassi joonlauaga ja normidega mõõdetud prestiižne elupaik, mida Kalamaja põliselanik endale enam lubada ei saa. Kas Kalamaja keskklassistumine on jõudnud lõppjärku?

Kaidi Õis: Aeg-ajalt kõlavad peavoolumeedias väited, mis ei põhine faktidel, et Kalamaja elanikkond muutub kardinaalselt ja vanad elanikud surutakse asumist välja. Need lood võivad olla sündinud kinnisvaraarendajate soovist Kalamaja kuuma teemana päevakorras hoida. On loomulik, et üliõpilased ja noored pered liiguvad üüripinnalt üüripinnale. Samuti kolivad mõned pered linnast välja eramutesse, kuid see ei ole üldsuundumus. Milline oleks parema elukeskkonna otsingutel alternatiiv – sidusa kogukonnaga roheline ja inimmõõtmeline linnaruum kesklinna vahetus läheduses? Pirita ja Nõmme jäävad kaugeks, Pelgulinnas, Kadriorus ja Kassisabas on samad linnaruumiprobleemid, mis Kalamajaski.

Toomas Paaver: Mina ei näe ka vanade elanike põgenemist. Siin on hea elada. Elukeskkond ühendab linna ja maa hüved. Elu ei sunni autot ostma. Eestis on elanikud tavaliselt omanikud, mitte üürnikud, mistõttu jooksvad rahalised küsimused elukohta muutma ei sunni. Kes mõtleb elukvaliteedile, mitte müügitulule, see praegu ära ei lähe.

Peab tõdema vaid seda, et näiteks tudeng siia nüüd enam niisama lihtsalt kodu osta ei jõua. Kinnisvara hinna tõus avaldab mõistagi mõju elanikkonna muutumisele.

Suuremad uusarendused on alles paberil, kuid kõiki kehtestatud ja menetletavaid planeeringuid arvestades on oht, et siinse elu kvaliteet hakkab langema, sest elamispindade ja sotsiaalse taristu suhe võib tasakaalust välja minna.

Õis: Mulle tundub, et enamikul Kalamajja kolivatest elanikest ei ole selget arusaama, mis loob hea elukeskkonna. Üürnikel ja uutel püsiasukatel, kes kolivad siia plaaniga võtta kolmekümneks aastaks kodulaen, on selgelt erinevad ootused. Mida inimtihedamaks asum muutub, seda enam eeldab hea elukeskkonna säilitamine kõigilt elustiili muutust isikliku mugavuse arvelt. Uutel püsiasukatel on pagasis juurdunud väärtushinnangud ja kogu senine majapidamine, sealhulgas sageli kaks autot. Aknast soovitakse näha harmoonilist ajaloolist puitasumit, kuid elada modernset, kõigi mugavustega elu kesklinnast viieminutise autosõidu kaugusel. Kinnisvaramaakler oli seda ju lubanud ja selle eest on kõrget hinda makstud. Ajutised elanikud on muutustele altimad ja sulanduvad olemasolevasse keskkonda paremini.

Mida Kalamajja planeeritakse ja mis on planeerimata jäetud?

Paaver: Tundub, et praegu arendatakse eelkõige elamuid. Võib eristada kolme liiki arendusalasid: tühjad krundid vanade tänavate ääres, Kalamaja-sisesed väiksemad tootmisalad, ulatuslikud sadama- ja tööstusalad ümber vana linnaosa. Kaht esimest tüüpi arendatakse hoogsalt, aga nende ehitusmaht on tegelikult väike. Kolmandat tüüpi suur­arendused on alles paberil, planeerimisjärgus, nende ruumiline mõju pole veel avaldunud.

Õis: Mitmekihiliselt on lahti mõtestatud Noblessneri sadamaala. Esimesed kortermajad valmivad seal 2017. aastal. Alates 2007. aastast mõeldakse, kuidas hoonestada Volta tehase ala, kuhu rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutöö alusel kavandatakse elu- ja töökeskkond umbes 1200 uuele asukale. 2014. aastast menetlemisel oleval planeeringul on nii tugevaid kui ka küsitavaid aspekte. Avalike haljasaladega hoonestusalad on küll teretulnud, kuid minu hinnangul võiks nii väikeses linnas nagu Tallinn koondada kõrghooned kesklinna city’sse. Volta kvartali lõpetusena planeeritud 14korruselised tornhooned suhtuvad ümbritsevasse ignorantselt, domineerivad liigselt ja rõhutavad Tallinna killustatud, kaootilist üldilmet.

Omaette nähtus on 2000. aastatel kehtestatud planeeringute järgi valmivad elamud Küti ja Vibu tänaval ning Vana-Kalamaja tänava merepoolses otsas miljööala piiril. Kogukonnas Kalamäeks ristitud uusarendused mõjuvad XX sajandi alguse tööliselamute kõrval hiiglastena. Kesktee otsimine vana ja uue vahel on lõppenud üsna ebamäärase tulemusega, mille puhul ei ole võimalik rääkida ei mõtestatud üleminekust vanalt uuele ega ka eesrindlikust nüüdis­aegsest arhitektuurist.

Ma arvan, et mõistlik oleks tõmmata piir uue ja vana vahele, käsitleda mere äärde tekkivat uuselamupiirkonda uue asumina, mis on iseseisev ja Kalamaja sotsiaalsest infrastruktuurist sõltumatu. See võiks administratiivselt olla täiesti uus asum eraldi üldplaneeringuga. Isegi kui uusarendused realiseeruksid vaid pooleldi, oleks uue asumi rahvaarv suurem kui näiteks Merimetsa või Kelmiküla asumis. Uue mereäärse asumi defineerimine ja selle käsitlemine oleks viimaste kümnendite suurimaid linnaruumilisi otsuseid Tallinnas.

Üldiselt on planeeringute maailm painavalt ühetaoline. Uusarenduste ruumilist läbimõtestatust iseloomustavad nende müügiargumendid: arendajad müüvad kinnisvara kogukonna loodud sotsiaalsete ja ruumiliste väärtuste abil, mis üha uute majade lisandudes ei säili või millest uued elanikud tegelikult osa ei saa. Modernistliku mahu ja vabaplaneeringuga Vibu tänava hobuserauamaja (suletud netopind ca 6500 ruutmeetrit ehk ligikaudu kaks Õismäe paneelelamut) puhul tuuakse väärtuseks rohelust täis sisehoovid, kitsad tänavad ja madalad, hubast miljööd loovad puitmajad.1 Kalaranna Kodu Vana-Kalamaja tänaval on reklaamteksti kohaselt „kodu turvalises Kalarannas, mis on asendamatu neile, kes hindavad võimalust minutitega kiirustavalt linnakarussellilt rahulikku koduõhkkonda astuda. Mere ja Kalamaja kalmistupargi vahetu lähedus pakuvad suurepäraseid võimalusi nii tervisespordiks kui ka unistavateks jalutuskäikudeks“.2 Kuna see arendus ei asu Kalarannas, vaid on eraldatud merest Patarei merekindlusega, panustatakse väärtustele, mille peaks looma Kalaranna planeering.

Vähe on selliseid kinnisvaraarendusi, mis teeksid elanikkonnale ja keskkonnale vastukingituse.

Arendajad müüvad kinnisvara kogukonna loodud sotsiaalsete ja ruumiliste väärtuste abil,  mis üha uute majade lisandudes ei säili   või millest uued elanikud tegelikult osa ei saa. Modernistliku mahu ja vabaplaneeringuga Vibu tänava hobuserauamaja puhul tuuakse väärtuseks rohelust täis sisehoovid, kitsad tänavad ja madalad, hubast miljööd loovad puitelamud.

Arendajad müüvad kinnisvara kogukonna loodud sotsiaalsete ja ruumiliste väärtuste abil, mis üha uute majade lisandudes ei säili või millest uued elanikud tegelikult osa ei saa. Modernistliku mahu ja vabaplaneeringuga Vibu tänava hobuserauamaja puhul tuuakse väärtuseks rohelust täis sisehoovid, kitsad tänavad ja madalad, hubast miljööd loovad puitelamud.

Piia Ruber

Kuivõrd need Kalamajja planeeritud uusarendused miljööga arvestavad?

Paaver: Mis üldse on Kalamaja miljöö? Ma tunnetan, et selle moodustab hoovide struktuur, mis on hea pinnas hoovielule ja majakogukondade tekkimisele. Suuremate valmis arenduste tüüpiline käsitus on selline, et püsti pannakse palju ühesuguseid viilkatusega kolmekorruselisi raudbetoonist karpe, mille fassaad kaetakse näiteks puiduga, et see „Kalamaja moodi“ välja näeks. See on väga pinnapealne arusaam miljööst. Arvan, et vanu maju tuleb hoida, aga uus ei pea näima vana moodi. See viimane küsimus on muide alatine vaidluskoht, aga tavaliselt mõistetakse, kui ütlen, et linnas peab olema midagi igale maitsele. Telliskivi seltsis on üldiselt tekkinud arusaam, et aktiivsetel kodanikel on tark mõelda avaliku ruumi lahendustele, mitte majade miljöösobivusele.

Kui palju mõeldakse uusarenduste puhul nendesamade hoovide, väikeste mõnusate soppide ja ühise õueala peale?

Paaver: Uute arenduste puhul on majadevaheline ruum tavaliselt suurele seltskonnale ühine, mis kahjuks ei soodusta ühistunde kujunemist. See ruum on enamasti maa-aluse parkla katus, kuhu ka suuri puid istutada ei saa. Mõneti sarnaneb selline struktuur pigem paneel­elamualaga. Pean õigemaks peenemat hoovistruktuuri, sest majakogukondades on mingi ajatu väärtus, mille teket tasub soodustada.

Õis: Alternatiivi hoovide täisparkimisele pakuksid parkimismajad asumi servas. Samuti on uue ja vana elanikkonna vastandamine liiga lihtsustatud käsitlus. Ei saa väita, et vana elanikkond elaks ühtses kogukonnavaimus. Jagatud (kaasomandis) ruumi valitsemisel on tihti probleemiks naabritevaheline mittelävimine, erinevast kultuuritaustast tulenev taak, lahknevad soovid ja võimalused oma maja korras hoida. Kõik see nääklemine rikub naabritevahelisi suhteid põlvkonnast põlvkonda ka Kalamajas.

Kui palju uued elanikud ühistegevusest osa võtavad?

Paaver: Nende seas, kes eelmisel kümnendil ja rohkem aega tagasi Kalamajja ja Pelgulinna elama asusid, on palju ühiskondlikult aktiivseid kodanikke. Telliskivi seltski on 2009. aastal nende asutatud. Mulle tundub, et selts on ühe perioodi tärkava kodanikuaktiivsuse tähis, sest uute tulijate liitumist pole märgata ega ka uusi seltse mitte.

Õis: 2015. aasta kevadel valminud Põhja-Tallinna liikuvusuuring illustreerib ilmekalt Kalamaja elanike igapäevast liikumist. On ootuspärane, et valdav osa elanikest ei tööta ega õpi Kalamajas, üllatavalt suur tööränne on Kalamajast Lasnamäele, Ülemistele ja Tallinna- lähedaste tööstusaladele. Lapsed saadetakse tihti kesklinna eliitkoolidesse ning lasteaiad asuvad laiali üle linna. Suur osa elanikkonnast ei viibi suurema osa nädalast siin. Pidev rändlus kulutab aega ja energiat, kodukanti panustamiseks ei jää midagi järele.

Mil määral on üldse võimalik oma argiaskeldused ühe asumi piiresse sättida?

Õis: Kalamaja tekkis tööstuse, töökohtade ja elamute sümbioosina. Elaniku igapäevaelu oli kontsentreeritud väga väikesele pindalale. Tänapäeva linnas on igapäevaelu võrgustik laiali laotatud palju ulatuslikumalt ning liikumisruum on vähemalt sama tähtis kui paigalolekuruum. Samas on liikumisvabadusest saanud sundrändlus. Kuidas peakski selliselt toimivas linnas tekkima tugev kogukonna- ja kodutunne?

Paaver: Liikumisvabaduse kõrval pean oluliseks ka seda, et igapäevast sundliikumist oleks võimalikult vähe – see koormab linna taristut. Kodukoha lähedal peaks olema võimalikult palju töö- ja koolikohti. Heas linnakeskkonnas on igapäevateenused kodu lähistel olemas.

Kui palju on räägitud uute lasteaedade ja koolide rajamisest? Lastehoiuga tundub lihtne – lastehoide ja eralasteaedu on viimasel ajal tekkinud palju, turu vajadusele reageeritakse kärmelt. Räägitud on ka Kalamaja koolist, kuid uus hariduse rahastamise plaan võib sellegi löögi alla seada. Kalamajas on üks põhikool, mis ilmselgelt ei suuda uute elanike vajadusi rahuldada. Et linn siia uusi koole plaaninud ei ole, sunnib see inimesi taas rändama.

Õis: Lasteaia- ja lastehoiukohtade puudust tuuakse sageli näiteks sotsiaalse infrastruktuuri ülekoormatusest. Haridusameti statistikaga näitab, et igas Kalamaja munitsipaallasteaias on mitmesajaline järjekord. Lasteaia- ja sõimekohtade puudust ei ole Põhja-Tallinna põhjapoolsemates asumites, mis ei ole Kalamajast väga kaugel, aga nende kasutamisel hakkab rolli mängima asumitevaheline ühistranspordiühenduse mugavus.

Linnaplaneerimise rusikareegel ütleb, et iga 2000 lisanduva elaniku kohta tuleks planeerida üks kuue rühmaga lasteaed. Volta ja Noblessneri planeeringualale on lasteaed ette nähtud, kuid väiksemamahuliste arenduste puhul loodetakse olemasolevale taristule.

Kui kohalik omavalitsus ja arendaja saavad kokkuleppele sotsiaalse infra­struktuuri, näiteks lasteaia, planeerimises eramaale, on juba pool võitu taskus. Kuid lasteaia rajamine ei saa olla ainuüksi arendaja kohustus.

Õis: Lihtsam on tulekahjusid kustutada, s.t olemasolevat ajutiste ehitiste abil laiendada. See Põhjamaades levinud praktika hõivab ruumi siiski õuesõppevõimaluste arvelt. Kui moodulkoolimajast või soojak-lasteaiast saab tavapärane ehitis, siis kuidas mõjutab see laste ruumiharidust ja arusaama heast linnakeskkonnast? Põhja-Tallinna esimene näide sellest suundumusest on moodulkoolimaja, mis kerkib Pelgulinnas arhitektuurimälestise, Ristiku põhikooli õuele esialgu viieks aastaks.

Paaver: Linn pole lahendust pakkunud ka probleemile, kus uute elanike lapsed koolis käima hakkavad ja kuidas lapsed kooli saaksid. Autoga? See koormaks tänavaid. Mulle tundub, et lapse koolitee peab olema nii turvaline ja mugav, et ta saab ise kooli mindud.

Põhja-Tallinn asub poolsaarel nagu Viimsigi, ühendus kesklinnaga käib seega läbi pudelikaela. Igahommikused ummikud Pirita teel on tõelisus, kas midagi sellesarnast ähvardab ka Põhja-Tallinna?

Õis: Ruumi uutele läbimurretele saaks teha vaid erakinnistute arvelt. Küsimus on, kuhu me jõuda soovime. Kas linn areneb tasakaalustatult? Mitu uut tänavat või tänava laiendust Põhja-Tallinna planeeritakse ning mitu parki? Mida suurem osa perspektiivsest avalikust puhkeruumist asfalteeritakse, seda pikemaks muutuvad elanike sõidud, et jõuda puhkealadeni ja sundliikumine kasvab.

Kui Volta kvartal ja mereääre planeeringud realiseeruvad ainuüksi pooles mahus, on suurlinlikud tipptunniummikud Põhja-Tallinna ja kesklinna piiril paratamatud. On võimalik, et selline süsteem hakkab ennast ise reguleerima ja arendusbuum pidurdub, suured visioonid ei saa kunagi täies ulatuses tõelisuseks ning linnaruumi killustatud ja katkendlik areng jätkub.

Paaver: Hiljutine Põhja-Tallinna liikuvus­uuring tuvastas, et olemasolev tänavavõrk ei talu praegusest palju suuremat koormust. Ükskõik kuidas me liiklust ümber ei korralda, koondub Põhja-Tallinna sisenev autoliiklus ikkagi Põhja puiestee või Sõle tänava algusse. Need punktid on aga oma viimse taluvuse lähedal. Uusi elamuid saaks siia palju ehitada vaid juhul, kui hakataks arendama kodulähedasi teenuseid, ühistranspordivõrku ning mugavat ruumi jalgsi ja jalgrattaga liikumiseks.

Viimases küsimuses on seltsi oma-algatuslikus koostöös linnaga õnnestunud üksikuid edusamme teha. Peale Soo tänava õnnestus näiteks Kalaranna tänava projekti läänepoolne osa üsna inimlikuks arendada.

Kus üldse Kalamaja elanik õues puhata saab? Siin on vaid üks park ja ebamäärase staatusega liivarand.

Õis: Volta piirkonna planeering näeb ette uut avalikku lineaarparki. Pargi valmides annab arendaja selle linnaosale üle. Kui pidada silmas tarbimiskohustuseta ajaveetmisvõimalusi väliruumis, siis on teistes planeeringutes lood avaliku ruumiga ebaselgemad.

Lummava ja kodanikuaktiivse Kalamaja sümbol Soo tänav.

Lummava ja kodanikuaktiivse Kalamaja sümbol Soo tänav.

Piia Ruber

On paradoksaalne, et uusarendusi võrreldakse tihti Lasnamäega, kuigi mulle tundub, et Lasnamäe planeerimise ideed olid õilsamad kui tänapäevased. Lasnamäe peamiseks probleemiks on hoomamatu maht ja lõpetamatus, kuid olemas olid selge ettekujutus ajakohasest elukeskkonnast ja kvaliteedist.

Paaver: Võib ju öelda, et meil on head hoovid ja tänavad, aga sellest ei piisa. Igast kodust kerge jalutuskäigu ehk umbes 300 meetri kaugusel võiks olla mõni park. Põhja-Tallinna ulatuslikud puhkealad jäävad Pelguranna ja Kopli lahe äärde, seal on Merimetsa mets ja Stroomi rand, täiesti eraldi seisab Paljassaare poolsaar ja sealne hoiuala. Kalamaja elanikule on need igapäevaseks kasutamiseks liiga kaugel, ainuke puhkeala siin on kalmistupark, seni on avalik ruum olnud ka Kalarand. Kui Kalamaja mereäärsesse ossa kavandatakse tuhandeid uusi elanikke, siis oleks seal vaja juurde ka mõnda avalikku puhkeala. Näiteks ei pea ma kõige paremaks mõtteks praegust elamute planeerimist Patarei merekindluse ja lennusadama hoonete vahelisele alale, sest see koht sobib hästi ümbrusse tekkivaid elamurajoone teenindavaks puhkealaks. Mõistan muidugi, et kuna mere ääres on kõik maad eraomanike ja riigi käes, pole linn lihtsas olukorras – avalik ruum nõuab suurt tahet ja palju investeeringuid.

Õis: Hea kergliiklustee ühendaks Kalamaja Merimetsa parkmetsa ja Stroomi rannaga 15minutise rattasõiduga. Ainus võimalik koht kalamajalaste puhkevajaduste lahendamiseks ongi bastionivöönd. Suur osa Kalamaja elanikest, kes ei julge alternatiivsesse Kalaranda ujuma minna, sõidab autoga Paljassaare poolsaarele Pikakari randa. See on hea võimalus, kuid seal on vesi suve keskpaigani väga külm. Samuti tuleb austada linnukaitseala rahu. Pikakari lähedusse plaanitakse loomade varjupaika, mis kindlasti hakkab ranna olemust mõjutama.

Üks oluline teema, millest Kalamaja arengu ja arendamise puhul rääkima peab, on avalik ruum ja juurdepääs merele.

Õis: Põhja-Tallinna linnaosa esindusrand on Stroomi rand. Stroomi rannapargis on mereäärset avalikku ruumi 272 000 ruutmeetrit. Seni, kuni Kopli kaubajaam Põhja-Tallinna poolitab, võtab teekond Kalamajast Pelguranda ühissõiduki või rattaga vähemalt pool tundi. See on ebamugav, lihtsam on eelistada sõiduautot. Kuid veel olulisem takistus on kultuuriruumi erinevus. Kui Kalarand on rahulik paik, taustaks vaid merehääled ja õhtune kitarrimuusika, siis Stroomi on pulbitsev Tallinna Miami Beach. Iga linnaosa peaks pakkuma mitut puhkamisvõimalust.

Idee Kopli poolsaart ääristavast rannapromenaadist realiseerub katkendlikult. Kalarannas on rannapromenaadi problemaatika läbi vaieldud, kuid juba Patarei merekindluse juures muutub promenaadile reserveeritud ruum ahtamaks, Noblessneri kvartalis planeeritakse maju kohati päris mere piirini. Ka rannapromenaad suundub seal majade vahele. Noblessneriga rannapromenaadi kulg praegu ka katkeb. Veebruarikuus kehtestati Miinisadama detailplaneering, mille kohaselt jääb miinisadam suletud sõjasadamaks, rannapromenaad on planeeringust kustutatud.

Paaver: Mereäärne avalik ruum ja juurdepääs sellele on oluline kodulähedase taristu osa, millele linn on seni liiga vähe tähelepanu pööranud. Sellega on seotud ka näiteks vaidlused Kalarannas. Suure töö ja seletamisega saavutasime nii palju, et planeeringusse pandi kirja avaliku liivaranna säilimine praegusega samaväärselt. Pärast uute elanike lisandumist muutub avalik rand siin veelgi vajalikumaks.

Miinisadama suletud sõjasadama jätkamist ma veaks eriti ei pea, sest see toimib sellisena juba praegu ning on riigile vajalik. Meie arendusvõimekuse juures tasub lähtuda olemasolevast. Avanevaid sadamaid leidub teisigi. Mereäärt ühendava rannapromenaadi kustutamises planeeringust näen aga küll viga. Promenaad võib vabalt kulgeda reljeefi astangul, nõlva serval, vaatega üle sadama ja mere. Seni planeeringutes promenaadina kujutatud Tööstuse tänava kõnnitee ei ole aga merepromenaadi nime väärt.

Õis: Ma näen, kuidas mõistetel, mida arendajad, arhitektid ja linnaplaneerijad kasutavad, et kirjeldada head avalikku ruumi, näiteks „rannapromenaad“, „miljööväärtus“ või „roheline hoov“ ei ole üheselt mõistetavat, selget tähendust. Pidevalt kombatakse piire – kui minimaalset rohelist maalappi kõlbab veel hooviks nimetada või kui suurt majamürakat saab mahutada „miljööväärtuslikult sobiva“ fassaadi taha.

Linnaplaneerimises oleks vaja revolutsiooni, et linnaplaneerimine kui distsipliin juristide ja PR-spetsialistide käest ruumiharidusega spetsialisti valdusalasse naaseks, et lõpeks retooriline kaasamine, tohutult bürokraatlik arvamuste küsimine – kusjuures arvamustega arvestamine ei ole kohustuslik – ning pikkade juriidiliste tekstide vahetamine. Planeeringu menetlemine peaks meenutama töötuba, kus lahendusi joonistatakse läbi, tehakse skeeme, makette ja mudeleid ning pooled esialgsed mõtted leiaksid kahetsuseta tee prügikasti. Nii saabuks üksteisemõistmine kiiremini ja inimlikumalt.

Hoolimata seninägematutest võimalustest koguda ruumiandmeid ja infot inimeste tegevuse kohta linnas, seda infot digitaalselt analüüsida, analüüside tulemusi mudeldada ja kolmemõõtmeliselt esitleda ning eksperte kaasata, on meie linnaplaneerimine endiselt kahemõõtmeline. Planeeritakse seletuskirja, põhiplaani ja illustratsiooniga. Planeerimise alusdokumendid on kas lootusetult vanad – Tallinna üldplaneering pärineb 2001. aastast – või alles koostamisjärgus, nagu Põhja-Tallinna üldplaneering. Tegelik elu jõuab lähtedokumentidest ette.

1 http://www.yitkodu.ee/yit_kodu/otsingu-tulemused/ea/project-information/vibu-3et

2 http://www.kalaranna.ee/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar