Kas arhitekt on sportlane?

Leele Välja

„Kas arhitektuur on sport?“ küsis arhitektide liidu esimees Indrek Allmann arhitektuuripreemiate galaüritusel 4. detsembril. Arhitektuur kui ehituskunst on tarbitavast väljundist hoolimata siiski üks kunstidest. Küll aga võiks sportlaste autasustamisega kõrvutada arhitektuuri premeerimist.

Eelmisel aasta lõpus esmakordselt aset leidnud arhitektuuripreemiate pidulik üleandmispidu oli suur läbimurre valdkonna tunnustamisel. Kui sisearhitektide preemiad olid ka siiani iseseisva ürituse tõttu üksjagu luubi all, siis arhitektuuripreemiad kippusid kultuurkapitali aastapreemiate jaotamisel tagaplaanile jääma ja isegi huvi korral tuli pingutada fikseerimaks, kes, mida ja mille eest sai. Juba mitu head aastat tagasi välja käidud idee teha eraldi üritus koos näitusega sai lõpuks teoks. Intrigeeriv ruum, tseremoonia ja eestlaslikult eneseiroonilised vaheklipid olid kõik tugevad lülid, preemiate eneste süsteemil ja nende üleandmise tseremoonial näib aga arenguruumi olevat.

Võrdlus spordiga on põhjendatud, kui vaadata, kuidas kujunevad preemiakandidaadid. Aastaid on olnud nii, et töö žürii silme ette jõudmiseks peab selle keegi esitama, olgu autor, tellija, ehitaja või keegi neljas. Finišisse jõuavad (loe preemia pälvivad) ainult need, kes on õigeaegselt stardis. Laialdasema enesereklaamiga loojad on siin selgelt paremas stardipositsioonis. Kas see peab nii olema? Ilmselt mitte, lihtsalt niisuguseks on traditsioon kord kujunenud. Kui võrrelda teiste valdkondadega, näeme, et enamasti kujuneb kandidaatide nimekiri siiski märksa mitmekesisemal viisil. Neid saab küll esitada, kuid oluline roll on žüriil, selle tööd koordineerivatel isikutel ning valik ei sõltu vaid esitatud töödest. See on nii teatrikunsti, aga ka näiteks kirjanduse ja rahvakunsti preemiate puhul. Muuseumipreemiate süsteem on aga analoogiline arhitektuuripreemiate omaga.

Muidugi seaks uus asjakorraldus kõrged nõudmised žüriile, eeldaks väga head kursisolekut oma valdkonnaga ja võib-olla ka suuremat vastutust lõpptulemuse eest, sest preemia ei ole ühekordne austusavaldus, vaid kirjutatakse ajalukku. Just arhitektuuripreemiate puhul ilmneb see iseäranis hästi. Suurepärase traditsioonina koondatakse igal aastal arhitektuuripreemiate kandidaadid arhitektuuriaasta raamatusse, kus antakse preemiasaagist, kandideerinutest ja esitatud töödest põhjalik ülevaade. Kui otsida tagantjärele ühel või teisel aastal valminud olulisemaid hooneid, siis kujundabki pildi just see loetelu. Eks see on nii olnud läbi aegade, püsis ju ka meie sõdadevahelise iseseisvusaja arhitektuurikäsitlus pikalt kahel kanoonilisel trükisel: „Eesti Arkitektide Almanak“ ja „20 aastat ehitamist Eestis“. Küllap valik 90% ulatuses ka parimat peegeldab, vaevalt et mingit absoluutselt objektiivset tõde üldse ongi.

Kindlasti ei ole objektide preemia saamiseks esitamise süsteem otseselt vale. Eesti sisearhitektuuris, aga ka arhitektuuris ei pruugi siiski paljud väiksemad objektid praegu žürii vaatevälja jõudagi. Aga just nende hoonetüüpide puhul, mida massilisemalt ehitatakse (korterelamud ja eramud), on küsimus selles, kas ainult n-ö üks sisend peegeldab piisavalt tegelikkust. Kuigi arusaamine, et looja peab olema ise aktiivne, on aasta-aastalt kasvanud, tuleks ehk võistlusolukord – auhinna saamiseks on vältimatu asuda stardipositsioonile ehk objekt esitada – igal aastal eraldi üle rõhutada. Ja ilmselt on kohane ikka ja alati kasutada väljendit „esitatud töödest parimad“.

Kui spordis on selged reeglid ja mõõdetavad tulemused, siis arhitektuuri hindamine on hoopis subjektiivsem. Arhitektide liidu aastapreemia puhul läks see subjektiivsus ka pisut üle võlli: kui preemiasaaja valib üks isik (olgugi et tunnustatud välisekspert), siis peegeldab tulemus vaid tema ja ainult tema arvamust. Mitme eksperdiga žürii ja hindamiskomisjoni mõte ongi selles, et arvamuste paljusus tagab objektiivsema lõpphinnangu.

Aga kui ka valik on subjektiivne, siis otsuste edastamine selgelt ja struktureeritult ei tohiks küll võimatu olla. Või siiski? Preemiaürituse kõige tragikoomilisem osa oligi just preemiate üleandmine. Preemiaid oli palju ja nendes orienteerumine nõudis mõningast pingutust ka siis, kui kategooriad ja kandidaadid ühismeediast ja mujalt enam-vähem kuuldud-nähtud. Kokku sai 13 preemiat: arhitektide ja maastikuarhitektide liidu preemiad, sisearhitektide liidu seitse preemiat ning kultuurkapitali neli preemiat. Kuna kohati kattusid preemiate nimetused, neile kandideerinud ja ka premeeritud, siis läks kõik lõpuks väga segaseks. Siinkohal oleks olnud ka huvitav teada, mis vahe on kultuurkapitali renoveerimis- ja restaureerimispreemiatel. Lisandus veel sisearhitektide liidu ajaloolise interjööri preemia. Pärast rahvaspordi­üritusi jagatakse ikka ka sponsorite preemiaid, paljud saavad midagi. Seekordne auhinnatseremoonia meenutas just seda, tore, et paljudele midagi jagus, aga parimate esiletoomisele tegi selline hajutatus pigem karuteene. Tundub, et enne järgmist korda peaks korraldavad liidud ja kulka sihtkapital rohkem koostööd tegema. Oluline pole preemiate arv, vaid selge sisuline jaotus. Praegu näib, et esile tõsteti hoopis preemia välja pannud organisatsioon, selmet keskenduda selgelt ja üldsusele arusaadavalt arhitektuuritippudele. Põhikangelased ehk preemiasaajad jäid seekord tagaplaanile.

Kogu ürituse ülesehituses oleks oodanud selget ja läbivat struktuuri (praegu piirdus see vaid kärgede motiiviga lava tagaseinas, kusjuures selle struktuur muutis kahjuks ka seinale kuvatud info suhteliselt arusaamatuks). Tore oleks teada olnud iga preemia žürii koosseisu (sealsamas seinal näidatuna) ja näha ühtlast esitust objektidest ja arhitektidest. Juhtus ka nii, et mõnikord sai preemia objekt, mille autorid jäidki nimetamata, ka siis, kui nad lavale astusid (mis karmavõlg see küll on, et pärast aastakümneid räägitud probleemist, et ehitajad-arendajad ei märka arhitekti nimetada, juhtub see lausa omade keskel!), mõnikord jälle arhitekt, kelle puhul ei mainitud, mille eest küll.

Ei julgeks selles segaduses süüdistada õhtujuhti, kes paistis oma pabereid vaadates kohati silmanähtavas segaduses olevat. Pigem jäi mulje, et materjal on esitatud arusaamatul kujul. Positiivses mõttes paistis silma maastikuarhitektide liit: kolme lausega öeldi, kes ja kuidas valisid, mille vahel ja kes võitis. Taas pääses võidule vana tõde, et vähem on rohkem.

Spordiüritusi meenutas arhitektuuripidu enim selle poolest, et nagu jalgpalli MMi ja muude populaarsete spordivõistluste puhul tegi õhtust veebiülekande ka rahvusringhääling.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar