Kamba tehtud kaunikene

Jan Skolimowski: „Meie loomingut iseloomustab puidu kasutamine pluss teravus ja murtud pinnad, et geomeetria oleks põnev.“

MERLE KARRO-KALBERG

Jan Skolimowski: „Ruum peab ikkagi olema õdus ja hubane, inimesel peab hommikul olema selline tunne, et ta tahab tööle minna.“

Jan Skolimowski: „Ruum peab ikkagi olema õdus ja hubane, inimesel peab hommikul olema selline tunne, et ta tahab tööle minna.“

Reio Avaste

Sel aastal riisusid arhitektuuripreemiate koore Jan Skolimowski ja Kamp Arhitektid. Neid tunnustas sisearhitektide ja arhitektide liit, aga ka kultuurkapital Lenne bürooruumide, Pärnu rannastaadioni ja Hektori hosteli eest. Nendest objektidest ja arhitektuurist laiemalt räägib Jan Skolimowski.

Tundub, et sul on olnud erakordselt hea aasta.

Jan Skolimowski: Praegu on tõesti juhtunud nii, et valmis sai mitu eriilmelist, eri ajal alustatud projekti. Selline ette ennustamatu kulgemine ongi arhitektuuri eripära: 2013. aastal alustasin näiteks projekti koostamist, projekteerisin aasta aega, siis jäi töö seisma ning objekt valmis alles 2016. aastal. Sealsamas võib kõrvale näiteks tuua Playtechi bürooruumid, millega austasime eelmisel aasta. Projekteerisime kolm-neli kuud, siis ehitati pool aastat ja valmis ta saigi. Tundub, et on olnud väga töökas aasta, kuid tegelikult olen nii mõnegi asjaga alustatud juba palju varem.

Ma ei saa kogu au endale võtta, kõik on siiski valminud meeskonnatööna. Peeter Loo ja Kaspar Kruuse on kaks erakordselt head partnerit, kellega koos töid arutan või kelle peal ideid kontrollin. Lisaks on meil veel neli head arhitekti, kes kõik töösse hingega panustavad.

Vaatame neid pärjatud projekte lähemalt. Lenne kontor on kindlasti visuaalselt väga efektne ja aitab ruumiliselt kaasa töötegemise kontseptsiooni muutumise tajumisele: suur ühisruum edendab koostööd, kasepuud ja eri tasapinnad mängivad mõttega, et töö on mäng ning tööl peab olema huvitav, huvitavamgi kui kodus. Millised põhimõtted olid lähteülesandes kirjas ning mil määral tekkis see ruum projekteerimise käigus?

Lenne kontor on väga eriline ja siinjuures on raske rääkida trendidest või töömudelitest. 1000ruutmeetrises büroos töötab 15 inimest, kes toimetasid siiani paarisajal ruutmeetril. Lõpuks oli neil selge, et nad vajavad õhku ja hingamisruumi. New York Timesis kirjutati tööruumide muutumisest ja Lenne kontori puhul tõstatati küsimus, kas avatud tööruum toetab töötegemist piisavalt. Ma nõustun, et selline ruum ei sobi igale ärimudelile. Lennele see sobib: avatud ruumis liigub töötajate vahel info kiiresti. Sellises ettevõttes, kus on palju välist suhtlemist ja projektijuhte, avatud kontor nii väga töötegemist ei soosi.

Ärimaailm muutub kiiresti, samuti arusaam sellest, milline peaks olema töökeskkond. Lenne kontor aluseks pole tegelikult võetud ühtegi mudelit. See kontor on omaniku unistus ägedast tööruumist. Seal on kõrged laed, aknad ning palju pinda. Üks tellija soove oli, et lõpptulemus ei tohi välja näha nagu kirik. Püüdsime ruumi liigendada ja hubasemaks teha, tekitasime tasapinnad, et oleks põnevam.

Olete kavandanud ka teisi tööruume. Milliseid paralleele saab üldse tõmmata töö, ärimudeli ja ruumi vahel?

Playtechi kontor on hea näide ruumist, mis toetab sellist töömudelit, kus meeskonnad vajavad omaette ruumi, aga on vaja ka ühist kokkusaamise pinda. Paigutasime neljale korrusele väga palju eri mudeleid. Kavandasime n-ö ajutisi töökohti, kuni 9-liikmeliste meeskondade tööruume, mis on teistest eraldatud vaheseintega, aga ka avatud ruume, kus need meeskonnad ühe laua ümber pead kokku saavad panna. Selle projekti puhul nägime väga hästi, et ettevõte teab, kuidas kõige tõhusamalt toimitakse. Playtechi kontorit joonestasime pidevalt ümber: liigutasime funktsioone korruste vahel, nii et ruum töötegemist toetaks. Me alustame oma tööd ju ikkagi sellega, et teeme endale selgeks, kuidas on ettevõttesisene töö välja kujunenud, kas see on praegu tõhus või tahetakse midagi muuta.

On sul tekkinud tahtmine kõige selle valguses omagi kontor ümber korraldada?

Meie töötame klassikalises avakontoris nagu enamik arhitektuuribüroosid. Mõneti on ümberkorraldamise soovi küll. Me oleme kogu aeg kõik koos, isegi nõupidamised on samas ruumis. Ühest küljest on see tore, info liigub. Teisest küljest ma näen, et projektid lähevad mahukamaks, kliendid nõudlikumaks ja kõik ei pea meie omavahelisest vestlusest tellijaga osa saama. Tunnen veidi puudust privaatsusest, et korrakski rahulikult süveneda saaks. Selliseid mõtteid oleme mõlgutanud, kuid mingit uuenduslikku revolutsiooni meil kavas pole.

Tarmo Piirmets kirjutab ühes septembrikuu Sirbis sellest, et klient ootab praegu kontoriruumilt erilisust ning disainitud kontor on tänapäeval norm. See on tekitanud sisearhitektile justkui mugavustsooni ning efektsed visuaalid on sisulised uuendused tagaplaanile tõrjunud. Kas sa nõustud sellega?

Kindlasti on oluline, et ruum inspireeriks. Teisest küljest ma ei arva, et pealiskaudne efektsus on eesmärk omaette. Kõik algab siiski funktsionaalsest plaanist, millega pannakse paika, kuidas töö ja inimesed ruumides toimima hakkavad. Ruum peab ikkagi olema õdus ja hubane, inimesel peab hommikul olema selline tunne, et ta tahab tööle minna.

Pärnu rannastaadioni eest pälvisite arhitektide liidu aastapreemia. Selle esimene versioon püstitati 1929. aastal ning 1960. aastast kuni tänapäevani on seda mitu korda ümber ehitatud. Kui palju olete eelmistest lahendustest säilitanud või neid arvesse võtnud?

Viimati ehitati see hoone ümber 30 aastat tagasi ja see andis ka selle seisukorras tunda: üks hoonetiib ei toiminud hostelina enam üldse, maja oli kaetud rohelise samblakihiga, aknad olid kadunud, tubades vedelesid üksikud raudvoodid ja toolid.

Vanast hoonest ei jäänud alles mitte midagi. Võtsime uue ruumiprogrammi, hoone sai tribüünide arvelt pisut ruumi juurdegi, nihutasime kogu staadioni grammivõrra majade poole, istekohtade arv suurenes.

Rannastaadion kandideeris ka aasta puitehitise tiitlile. Puitu oled kasutanud palju ka teiste projektide juures. Tundub, et see on sulle hingelähedane materjal.

Puit annab hubasust ja soojust. Meie kliimas on see oluline. Puit on põnev materjal, ta pole kunagi ühte nägu, pealegi on see ka taastuv loodusressurss. Puitu kasutades jätame sellevõrra vähem kasutamata näiteks betooni, mille toomine saastab keskkonda palju enam. Ehitusprotsessi kiirenemine on muidugi oma jälje jätnud ka materjali kvaliteedile. See kehtib kõige, mitte ainult puidu kohta.

Ka Hektori hostel Tartus on olnud tihti rambivalguses ja kandideerinud nii teenusedisaini kui graafilise disaini preemiale. Nüüd siis pälvis see kultuurkapitali sisearhitektuuri preemia. Mis selle hoone nii ainulaadseks teeb?

Selle hoone puhul tuleb esile tõsta tema terviklikkust. Siin õnnestus kavandada hoone ja selle sisemus koos. Mul tekkis võimalus kaasata ka teisi kunstnikke: korporatiivse identiteedi ja suunaviidad lõi Martin Eelma, graafilised pildid seintele arhitekt Ahti Sepsivart, tänavakunstirühmitus Multistab tegi soklikorrusele spreitehnikas graafika. Lõpuks jõudsime tervikuni, kus arhitektuuri ja sisearhitektuuri ei saa lahutada.

Mul pole kunagi olnud sellist projekti, mille puhul tellija tuleb minu juurde ühe mõttega, aga töö käigus muutub see täielikult. Hektori puhul alustasime ühiselamu kavandamist. Tellija arvestas, et ülikoolide pakutavad elamisvõimalused ei vasta turu nõudlusele, et õppejõududel ja üliõpilastel pole elukohta. Me ei tahtnud teha üht suurt n-ö lauta paljude voodikohtadega, vaid väikesed, ca 15ruutmeetriseid privaatsed ruumid, kuhu mahub väike köök ja voodikoht, kusjuures üür on ikkagi poole odavam kui korteri oma. On ju suvel ühikad enamasti tühjad ja selline ärimudel pole kuigi jätkusuutlik. See viis mõtteni kavandada hoone esimesele korrusele hostel. Selle ideega läksime Berliini mõtteid koguma. Hostel pole ju enam kangialune urgas, kus pead oma kotist kahe käega kinni hoidma, et sellest mitte ilma jääda. Hostel võib olla ka puhaste linadega mugav ööbimiskoht, kust on ära võetud kõik tänapäeval üleliigne, nagu tasuta seep, televiisor jms.

Niisiis on Hektor küll hostel, kuid paindlikkus on selles mudelis endiselt sees, tuba on võimalik üürida ka pikaajaliselt ning perioodi järgi arvutatakse ka hind. Sellist laiahaardelist teenust saab müüa laiale sihtrühmale.

Mainisid graafilise disaineri kaasamist. Martin Eelmaga oled koos töötanud ju varemgi, näiteks Metaprindi hoone puhul Pärnus. Mida graafiline disain arhitektuurile juurde annab?

Graafiline disain annab juurde ühe kihistuse, teeb hoone põnevamaks. Toon siinkohal võrdluse orkestriga: mida rohkem on kollektiivis pille, seda mahlakam ja nüansirikkam on lõpptulemus. Sama kehtib ka arhitektuuris. Sein on kui valge leht. Miks peaks selle lihtsalt ära värvima või tapeedi alla panema, kui graafiline disainer näeb seda kui plakatit?

Sa teed avaliku ruumi projekte, näiteks Rüütli plats ja selle ümbrus Pärnus, sisearhitektuuri, arhitektuuri ja näitusekujundusi, aga oled kavandanud ka Kopli kunstigümnaasiumi põranda. Tundub, et sulle sobivad kõik mõõtkavad ja projekti suurusel või väiksusel pole erilist tähtsust.

Ükski ülesanne pole ju lõpuks sarnane ja sellest n-ö läbinärimine ongi kõige põnevam osa tööst. Sisseelamisel pole mõõtkavade mõttes erilist vahet, kuid kuskil on siiski kriitiline piir, kus ma ennast enam mugavalt ei tunne. Näiteks Playtechi büroohoone oli nii suur, iga korrus oma iseloomuga, terviku haldamiseks pidin kõvasti vaeva nägema.

Mõnikord ongi pärast mahuka asja lõpetamist mõnus minna väikese objekti kallale. Kui muskel on suur, siis on hea pisikeste detailide kallal nokkida. Näituse kujundused on aga mänguline nišš, mille eelarve on väike ja oma idee väljamängimiseks peab mõtte eriti teravaks ihuma.

Sinu büroost on tulnud ka mõned n-ö kinnisvaraarendused, näiteks Kodulahe kvartal, praegu projekteerite Kalamajja. Kinnisvaraarendaja eesmärk on teenida kasumit ehk ehitada krundile võimalikult palju kortereid. Õueruum ei ole sellistes projektides enamasti esmane, sest mänguväljaku või pargi pealt ju raha ei teeni, kuigi linnaplaneerimises pannakse praegu väga palju rõhku just avalikele aladele. Kust jookseb selliste projektide puhul kompromissi piir?

Mulle tundub, et pärast buumi on arendajate mõttemaailm muutunud. Loomulikult on neid, kes endiselt arendavad kõige odavamat elukeskkonda: alustatakse sellest, et juba arhitektiks võetakse kõige odavam pakkuja ja nii minnakse ka lõpuni välja. Kodulahe puhul andis tellija korterite arvu küll ette, kuid viienda korruse katusekorteritele saime jätta suure rõdu. Tellija ei ajanud taga kõige odavamat. Sellised arendused ülesandena pole küll nii põnevad kui näiteks Pärnu rannastaadion, sest korterelamu projekteerimisel tuleb elemente palju korrata ja optimeerida. Elukeskkonda on siiski vaja ja keegi peab selle kavandama. Kodulahe korteritesse soovisime tuua esimese vabariigi aegset hõngu näiteks kahepoolsete uste näol, kuid ruumiplaneering lubab selle ka ära jätta, kui elanikule see mingil põhjusel ei sobi.

Kamba arhitektide nii mõneski töös on kasutatud arhetüüpset räästasteta viilkatusega vormi. Kuivõrd ise ennast selle vormiga seostate?

Tegelikult mitte eriti. Mõned tööd tõesti on sellised, näiteks Orjaku paadikuurid, kuid arhetüüpne viilkatus pole eesmärk omaette, pigem tahame nurkadega mängides vormi teravust luua. Mulle tundub, et meid iseloomustavad pigem murtud pinnad, puidu kasutamine ja just nimelt eelmainitud teravus, et geomeetria oleks põnev. Moodne räästasteta viilkatusega maja hakkas tegelikult ühtäkki terves maailmas levima, mistõttu hakkasime teadlikult teisi vorme otsima.

Värskes koalitsioonileppes on kirjas arhitektuuriekspertide nõukogu loomine. Mil määral meil sellist nõukogu tarvis on, milline see olema peab?

Sellised eksperdigrupid taanduvad enamasti inimestele ja nende omavahelisele läbisaamisele. Arhitektuur on tunnetuse küsimus ning iga generatsioon näeb arhitektuuri esteetilist poolt omamoodi. Ilmselt koosneks nõukogu tegevarhitektidest, mistõttu tekivad veel omakorda pragmaatilised konkurentsi küsimused. Kuna Eesti arhitektkond on nii väike ja kõik tunnevad kõiki, siis tuleks läbi mõelda ka see, kuidas otsused objektiivselt langetada.

Teisest küljest ma tunnen, et mingil kujul on sellist nõuandvat organit väga tarvis. Võtame Tallinna puitasumid. Kalamajja ehitatav on enamasti hea ja kvaliteetne, kuid kui suundume linna teise otsa Kadriorgu, siis seal toimuv teeb mind küll praegu nõutuks. Mitte keegi ei suuda seal midagi ette võtta. Mingit kollektiivset ekspertiisi oleks sinna kanti küll väga tarvis. Ma pole kindel, et hea ruumi eest peaks alati kogukonnaselts seisma, et selle eest võitlemine peaks nende pärusmaa olema. Linnas peaks olema piisavalt pädevaid arhitekte, kes suudavad keskkonna üle otsustada. Kogukonna häälekus võib ühel hetkel teistpidi kätte maksta, eriti siis, kui hakatakse arutama selle üle, millised detailid ühte või teise keskkonda sobivad või ei.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming