Kahevahel

Kui hajusad on kultuuriruumi piirid?

Daniele Monticelli, Merle Karro-Kalberg

Kultuuri kirjeldamiseks kasutame iseenesestmõistetavalt rahvuslikke määratlusi (eesti kultuur) ja ruumilisi metafoore: räägime kultuuriruumist, kultuuris olemisest, sealt pärinemisest jne. Kultuur oleks justkui piiritletud ruum, inimesed oleksid nagu kas sees või väljas. Niipea kui hakkame aga mõtlema kultuuri sisse- või väljaarvamise kriteeriumidele, läheb kõik keerulisemaks: kas asja otsustab koht, kus oleme sündinud, üles kasvanud, koolis käinud, või emakeel, perekondlik päritolu, aktiivne osalemine või midagi muud, näiteks oma valik? TLÜ professori Daniele Monticelli eestvõttel arutlevad selle üle TLÜ professorid Anna Verschik ja Tiina Kirss ning Turu Åbo akadeemia professor Mikko Lagerspetz. Kõik vestluses osalejad on tulnud Eestisse mujalt, nendele on mitme keele ja kultuuri väljas olemine loomulik seisund, kuid nad kõik on Eestiga olemuslikult seotud.

Daniele Monticelli

Daniele Monticelli

Eneken Laanes

Monticelli: Olen sündinud Põhja-Itaalias, üles kasvanud ja õppinud Milanos. Viimased 18 aastat olen enam-vähem püsivalt elanud Eestis. Minu kodune keel on eesti keel. Kui mul palutakse Eesti kultuuri ja ühiskonda „välispilguga“ vaadelda, siis löön kõhklema. Eesti läheb mulle korda – ja mitte välisvaatleja või estofiilina, vaid suhtun sellesse sama kirglikult, rõõmustan ja masendun nagu teised eestimaalased. Vaatan siin elavatele inimestele kui kaasmaalastele, kellel on ühised probleemid ja (vahel ka) soovid. Mul hakkab igav, kui minus nähakse itaallast, kellel peaks ilmtingimata olema päritoluga määratud omadused ja vaatenurk. Ja muigan, kui minu olemise iseloomustamiseks kasutatakse Eestis eesliidet „välis-“. See ei sega mind seni, kuni „välis-“ ei hakka dikteerima minu võimalusi määravat positsiooni. Kuidas teie ennast positsioneerite, kas olete kogenud enda lahterdamist?

 

 

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz

Erakogu

Lagerspetz: Sellest Sirbist leiab ka minu kirjutise Eesti vähemus- ja keelepoliitikast. See valmis juba mõnda aega tagasi, aga just see „välisvaate“ number osutus ilmselt kõige sobivamaks kohaks selle avaldamiseks. Mul tekkis küsimus, miks. Kas on nii, et kui kirjutab keegi n-ö väljast, siis on tal justkui lubatud rohkem öelda, aga siis ei pea seda arvamust ka nii tõsiselt võtma? Vahel on olukordi, kus valitsev mõtteviis on kaugel sellest, kuidas mina asju näen ja väärtustan, aga see ei tulene ainult sellest, et ma kunagi, rohkem kui 25 aastat tagasi, tulin siia „väljast“.

 

 

Tiina Kirss

Tiina Kirss

Ave Maria Mõistlik / Wikimedia / CC

Kirss: Ka mina tajun, et on mingid nähtamatud piirid, mida Eestis elavate vähemuste kohta öelda tohib või mitte, kuigi tegelikult ei ole vene elanikkond ju vähemus, vaid kolmandik rahvastikust. Avaldasin kord ühes seltskonnas kahetsust, et ma vene keelt ei oska, heameelt aga selle üle, et minu laste koolis alustatakse vene keelega juba esimesest klassist. Jahmuti, mind üritati korrigeerida, sest nii arvata polevat patriootlik ega sobilik.

Mina olen väliseestlane, sündinud Põhja-Ameerikas, elanud Eestis ja siit eemal, viimased kümme aastat enamasti Eestis. Tulin siia omal valikul, koos kolme lapsega. Tihti seatakse mind siin dekoreerima üritusi, kus organiseerijatel on vaja uhkeldada ingliskeelse kompetentsiga, olgu see kõnelejat sisse juhatades või aruteludes. Minu inglise keele oskuse „lisaväärtus“ on iroonilisel kombel aastate jooksul aina kasvanud. Viimasel kolmel aastal on mind „vaja“ olnud ainult ingliskeelseks õpetamiseks. Aga palgataseme järgi olen alati olnud kohalik, mitte välisõppejõud. Tunnen, et mida kauem ma Eestis elan, seda võõramaks muutun ja seda vajalikumaks saavad perioodid eemal. Kuid identiteet ei ole minu meelest „konstruktsioon“, seda ei saa iga päev lihtsalt uuesti joonistada, nii et kustutad viimased skitsid. Osa on kodust ja keelest antud, ka eestimeelsus seal kinnistunud. Edaspidi sõltub kuuluvus keerulisematest valikutest.

 

 

Anne Verschik

Anne Verschik

Lõngakera blogi

Verschik: Ma ei tea, mida tähendab olla sees või väljas. Etniliselt ma eestlane pole, kuigi selleks mind mõnikord peetakse. Ma ei ole sattunud siia juhuslikult, abielludes või töö kaudu. Ma tahtsin Venemaalt just siia. Väga teadlikult. Eesti kultuur on minu oma. See ei tähenda, et see on ainus asi, mis mul on. Ma ei eralda ennast teistest.

Ukraina sündmuste haripunktis korjati Ukrainale toetusallkirju etnolingvistilises mõttes mitte-eestlastelt. Üsna paljud kirjutasid sellele alla ja läksid algatusega kaasa. Mina otsustasin seda mitte teha. Mitte et ma Ukrainat ei toetaks, vaid sellepärast, et mina ei ole, vaatamata vene keele oskusele, tüüpiline eesti venekeelne elanik. 2007. aasta aprillisündmuste ajal saatis ka heatahtlik eestlane muulastest kolleegidele kirja, millel oli selline lepitav toon, väites, et kõik eestlased ei pooldagi mälestussamba teisaldamist. Vastasin, et ma pole küll selle kirja adressaat, sest pooldan selle teisaldamist, ja see, et ma pole etniliselt eestlane, ei tähenda, et oleksin automaatselt teisaldamise vastu. Keegi ei pea minu eest seisma ja minu meelsust väljendama.

Lagerspetz: Seoses Ukraina petitsiooniga paluti sult ju samuti toetust. On seltskond, kellelt eeldatakse pidevat tõestust, et nad ei poolda Venemaa praegust poliitikat. Eestlased ei pea säärast kinnitust andma.

Verschik: Mulle ei tundu, et antud juhul eeldati lojaalsuse tõestamist. Pealegi minu tegevus näitab niigi selgelt, mida ma Ukraina sündmustest arvan.

Monticelli: Mul on olnud sellesarnaseid kogemusi teiste petitsioonidega. Ma oleksin neile heal meelel alla kirjutanud, kui need poleks alanud sageli umbes selliste sõnadega: „Meie, Eesti kodanikud …“. Kuigi olin sõnumiga nõus, tundsin, et siia ei ole minu asi alla kirjutada. Asju niimoodi sõnastades välistatakse päris suure hulga Eestis elavate inimeste arvamus. Samalaadne olukord tekkis meie perekonnal viimase rahvaloendusega, kui küsiti inimeste rahvust. Valida sai ainult ühe. Jäime abikaasaga mõttesse, kuhu paigutada oma lapsed. Selliseid nüansse tuleks hakata märkama, hoiduda tuleb välistavast hoiakust ja praktikast.

Verschik: Tegelikult ei saa kelleltki nõuda enda rahvuse alusel määratlemist. Mina olen loendustel oma rahvusliku kuuluvuse ära märkinud, kuid ametnikega suheldes on see igaühe isiklik asi. Inimestel on see lahtrite täitmine sisse juurdunud: kui lahter on, siis tuleb täita. Ma saan tudengitega keele ja identiteedi aine loengus nendel teemadel arutada ja näen, et hakatakse keerukusega harjuma. Kui tõin näite, et keegi nimetas ennast juudi päritolu venekeelseks ukraina natsionalistiks, siis mõned aastad tagasi tõdesid tudengid, et see on huvitav ja keeruline. Sel aastal ei pidanud keegi sellist konstruktsiooni keeruliseks. Huvitavaks küll. See on koht, kus selliseid asju arutada.

Lagerspetz: Ma arvan, et enamik inimesi, kellega ma suhtlen, ei näe tavaolukorras minus soomlast. On hetki, kus inimestele tuleb meelde, et olen välismaalane. Enamasti siis, kui ma ütlen midagi tavapärasest ootamatumat.

Verschik: Kui minu käest rahvuse kohta küsitakse, siis vastan mõnikord, et olen isehakanud eestlane. On ette tulnud olukordi, kus ma olen pidanud nii-öelda suurrahvaste esindajatele seletama, kuidas ja miks õppisin nõukogude ajal eesti filoloogiat. Mõni arvas, et see on küll armas, aga keel on nii väike ja tähtsusetu. Kui eestlaste puhul on eesti filoloogia valik loomulik, siis teiste puhul teeb nõutuks. Kuid väikeste asjade esteetika on mulle südamelähedane. Mind on nimetatud natsionalistlikuks kosmopoliidiks. Mul pole raske keeli õppida, mulle meeldib ringi vaadata, ma ei karda võõrast. Minu puhul on mitmekeelsus loomulik seisund. Kuid mul on ka see, mis on oma ja millega ma end samastan. Minu käest on küsitud, miks ma Ukrainat südamesse võtan. Tunnen, et mul on teatud määral Ida-Euroopa identiteet. Tajun, et ühise pinna on loonud pikkade totalitaarsete režiimide üleelamine. See, mis mind Ukraina pärast muretsema paneb, on muu hulgas just see identiteet. Mulle on oluline ka Balti identiteet.

Kirss: Nagu Anna olen ka mina Eestis midagi ära tundnud, mis on sügavalt oma, ma saan siin olla mina ise. Kuid lõpuks on ikkagi vaja inimesi, kelle meelest sa oled „oma“ ja „sees“. Eestis pole mul ei endisi pinginaabreid ega kursusekaaslasi. Minu lapsed ei sündinud siin, vaid ma tõin nad siia, kus nad pidid harjuma uue kooli ja õppekeelega. Vaatan sellele tagantjärele kui sotsiaalsele eksperimendile, mis oleks võinud ka valusalt luhta minna. Kui mu vanem ja keskmine laps gümnaasiumi lõpuklassi jõudsid, hakkas Eesti mulle nende silmist vastu peegelduma. Ma nägin, kuidas nad Eestit tajuvad. Väliseestlusega kaasnes minu põlvkonnas tugev surve: naised peavad vastutama eesti keele edasiandmise eest oma lastele. Mul on õnne olnud, et mu lapsed on saanud tunda eesti kultuuri, maastikke, kliimat ja inimesi.

Kuid „sise-eestlane“ olla ei ole alati „uhke ja hää“. Eestisse tulles oli mul palju ideaale, kuid need hävisid siia kolides, olgu kiiresti või ajapikku. Tugevalt on neist vastu pidanud vaid vähesed. Akadeemilised väärtused on rahvusülesed, kuid ka kohaspetsiifilised. Toronto eesti kogukonna väärtusi hakkasin tajuma võõrana, mitmetest Eestiga seotud asjadest pidin seal vaikima või sosistama. Oma välis- või sise-eestluse tõttu olen õppinud mõndagi distantsihoidmise ning inimlikult soojade sidemete vajalikkuse kohta ükskõik mis kohas maailmas.

Monticelli: Me kõik töötame ülikoolis. Akadeemilises ringkonnas on endiselt populaarne poststrukturalistlik ja postkolonialistlik lähenemine, mille keskmes on kultuuriliste eraldusjoonte kahtluse alla seadmine, tähelepanu pööramine hübriidsusele, piiripealsetele ja piiriülestele nähtustele, mida ei anna selgelt lahterdada. Mulle tundub, et kuni 1990ndateni oli sellisel lähenemisel Euroopas ka oma sotsiaalne kandepind, kuid viimastel kümnenditel on identiteediküsimust hakatud jälle essentsialistlikumalt vaatlema – „kas/või“ välistavates terminites.

Kirss: Identiteedi essentsialistlik käsitlus põhineb inimeste ebamäärastel hirmudel, praegu näiteks sõjahirmul. Hübriidsus on sotsiaalne reaalsus, kuid see mõiste ei lohuta, kui inimene ei tea, kes ta on ajas ja ruumis, inimesena inimkoosluses. Identiteedi manifesteerimine avalikkuses teeb siiski kõhedaks. Paar nädalat pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi ilmusid USA tänavapilti hiigelsuured rahvuslipud, mis lehvisid nii öösel kui päeval, ning seda siiamaani. Tunnetan, et sama asi on hakanud toimuma Eestis, vaikse, kuid kindla mõõgatärinaga. Minu lapsed on öelnud, et kui neile Eestis midagi vastuvõtmatut on, siis on see rassiline sallimatus ning maskuliinne homofoobia, mida viljeletakse noorukite seltskonnas ja ka internetis.

Lagerspetz: Me võime küll rääkida teemadest, mida on meedias võimendatud, kuid minu arvates on inimeste argielus ja teadvuses toimunud muutus hoopis vastupidine. See pole juhtunud ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Võimalused enda positsioneerimiseks on suhtlusvõimaluste juurdetulemisega hoopiski avardunud.

Verschik: Võib-olla me tõmbame piire, sest see aitab meil ümbritsevas komplekssuses elada. Aga võib-olla ei ole see kindlapiiriline, vaid hajus ruum. Ja mõned asjad on kujuteldavad ka nii, et on tuum ja perifeeria.

Kirss: Käisin kahe aasta eest ühe oma külalisega Peipsi ääres. Mind šokeerisid tühjad, räämas ja laokil külad. Eestis toimub n-ö pariisistumine: on linnriik Tallinn, väike, vaprate heade mõtetega Tartu (nagu Nantes või Lyon). Kõik muu on provints: külad jäävad tühjaks, koolid pannakse kinni, pole arsti ega panga­automaati. Tekkimas on siseperifeeria. See, et paar noort peret on otsustanud maale kolida ja seal hakkama saada, ei toeta järeldust, et eesti küla õitseb taas, see vaid maskeerib sotsiaalset tegelikkust. Nendesse piirkondadesse on alles jäänud vaid töötus ja lootusetus. Ka see on Eesti, kus Soomest koju sõitnud bussis end purjakile võtnud meesterahvas koju jõudes esimese asjana bussijaama vastu tulnud naisele virutab. Maaelu on paljudele perspektiivitu ja talumatu. Seetõttu tuntaksegi, et peab ära minema. On alandav, et töö, mida sa teha oskad, on siin neljakordselt vähem tasustatud kui sama töö Eesti ettevõtte filiaalis Soomes. See on tegelik võõrandumine.

Monticelli: Eesti peaks siis vist kuulama hoopis seda „väljast“ tulevat arvamust, otsima välismaal töötavate eestlaste pilku. Nood paistavad siitpoolt vaadates järjest võõramad. Väga valus on lugeda artikleid, kus sõimatakse Eesti emi­grante, heites neile ette välismaal elamist ja seda, et nad oma lastele keelt ja kultuuri edasi ei anna. See on väga vale ja pealiskaudne üldistus.

Verschik: Inimestel ei olegi oma laste ees sellist kohustust. Keeleteadlasena näen tihti, et ollakse mõne keele tuleviku pärast mures, keelt tahetakse arendada ja talletada, aga kõnelejaskonnal on kas ükskõik või on ootused ja põhimõtted teistsugused. Riik saab luua tingimused, et välismaal elavatel eestlastel oleks võimalik kodumaa kultuuriga ühenduses olla, aga kedagi kohustada keelt või kultuuri edasi kandma ei saa. Leedus on see diskussioon parema elu peale minevatest inimestest nüüdseks läbi. Tegelikult ei mõelda sellele, et minna võib ka korraks: õppima või end tööalaselt täiendama, et seejärel naasta. Me ju ei saa öelda, et minnakse päriseks, pole nõukogude aeg.

Lagerspetz: Eks tagasikolimist ole ka, aga palju vähem.

Monticelli: Jõudsime nüüd ringiga tagasi põhiküsimuse juurde ehk millised on ikkagi sisse- või väljaarvamise alused ja et üldkehtivad ja pealesurutud kriteeriumid ei lange alati kokku isiklike vaatenurkadega. Tundub näiteks, et on asju, nende hulka kuulub kindlasti keeleoskus, mida eeldatakse välismaal elavatelt eestlastelt, selleks et neid ja nende lapsi saaks jätkuvalt arvata eestlaste hulka. Inimestel on aga omad viisid Eestiga sidemete säilitamiseks. Olen Ameerikas elades kokku puutunud eri põlvkondade väliseestlastega ja nemad mõtestavad enda kuulumist Eesti „kultuuriruumi“ väga mitmekesiselt: mõni laulab, teine tantsib, õpitakse keelt või uuritakse Eesti ajalugu. Kokku moodustavad nad ikkagi omamoodi kogukonna, vaatamata sellele, et nende taust ja side Eestiga erineb suuresti. Nad ei pane pahaks, kui mõni keelt ei oska, oluline on soov olla osaline.

Verschik: Minu arvamuse kohaselt on Eesti koht, kus niikaua, kuni sa kedagi ei häiri, on lubatud olla teistsugune, selline, nagu ise tahad. On kultuure, kus hirmsasti hoolitsetakse ja tuntakse sinu tegemiste vastu pidevalt huvi. Siin jäetakse mind rahule.

Lagerspetz: Inimese kasvamise koht ja ühiskonnakogemus määravad lõpuks tema maailmatunnetuse. Eks häirima hakkavad need teemad, mis sellesse pilti ei sobi, mis on harjumatud. Nimelt nendest rääkides ja kirjutades saame olla kasulikud siinsele ühiskonnale ja kultuurile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar