Jamamajas-majasjama

Peeter Pere

Kõik, mis on, on juba olnud. ERKI vastlõpetanud arhitekt Peeter Pere istus tööstusprojektis koosolekutel, arutles tõsiste teemade üle, näiteks: viisaastak nelja või kolme aastaga, Ameerikast tuleb ette jõuda aastaks x, kommunismi plaanime jõuda aastaks y ... Nüüd istume koos ja paneme kokku „Rohelise raamatu” kava, loomemajanduse arengukava, mõtleme, kuidas tõsta Euroopa Liidu konkurentsivõimet.     

Déjà-vu. 

Arhitektuuri kui loomevaldkonna tekke väga jäme, primitiivne skeem oleks selline. Kõigepealt tekkisid laul ja tants, seda tegevust ja sellega seotud mõisteid hakati täpsustama. Seeläbi arenenud väljendusoskus lõi kujundid,  sümbolid, uuenenud maailmapildi, ilmusid kunst, kirjandus. Ilmnes vajadus ehitusobjekte kaunistada. Loodi kultusehitised ning tekkis kultuuriruum. Ehitised olid järjest keerulisemad ning sugenes vajadus kogenud meistrite järele. Tekkis ehitusmeistri amet. Elamine muutus komplitseeritumaks, koos sellega ka ehitamine, ehitusoskus jaotus ehitusmeeskonna vahel. Piltlikult öeldes: väärikas amet tükeldati ning majale või ruumile näo ja mõtte andjast kujunes ehituskunstnik või siis peenemalt väljendudes arhitekt, kes ajab juttu omas keeles. Keel on suhtlemise vahend, mis lubab looja peas toimuvat teistele edasi anda. Me „tõlgime” oma kujutlused mitmesse keelde: kunsti-, tantsu-, muusika-, žestide keelde.       

Kas meie kujutlused on edasi antavad ka arhitektuurikeeles? 

Nagu kirjaoskamatule on tekst graafiline kribu-krabu, nii on ka arhitektuur stiile, kujundeid, kultuuriruumi ning ajalugu mitte tundvale inimesele lihtsalt kandiliste või  kumerate vormidega erinevatest materjalidest majade hulk. 

Oleme sattumas euroregulatsioonide vangi.     

Tegusad kaaskodanikest ametnikud tõstavad euromäärused usinalt astmele ruut või kuup, et siis need projekteerijale tingimuseks seada. Soovituslikust abivahendist on ühel  hetkel saanud eesmärk. Euroopa ametkondades toimetavad eesti ametnikud omandavad justkui sisetarbimiseks loodud korporatiivse märgisüsteemi, salarelva, millega õigel hetkel siinsele arhitektuuriloojale lajatada. Pahatihti toimetatakse kafkalikes seadusekoridorides kuidagi varjatult, kui mitte päris salaja. Ootamatult pannakse oma arhitektile jalg taha, et too pikali lendaks: said nüüd ja paras sulle, kes sa siin erasektorit teenisid ja  rahavoogudest osa said. Nüüd kannata! Ning arhitektuuri ekspordi asemel vaatabki eesti arhitekt pealt, kuidas võõras projekteerija ta järjekordselt alltöövõtjaks vormib.   

Meil ei domineeri mitte talupojamõistus oma ratsionaalsuses ja otsekohesuses, vaid popslik  ärakasutamise ja -tegemise vaim.     

Teet Kallas kirjutab novellis „Arvi kamin”: „Kamina väliskuju ja mõõtmed võivad olla erinevad, kuid üldreegliks kamina kujundamisel on lihtsus, hind, proportsioonid. Kamin peab sobima ruumi üldkujundusega, peab olema meeldiv, kuid ei tohi tükkida esile.” Tore lugeda. See, kas kamin peab olema joonistatud pliiatsi, reisfeedri või rapidograafiga, vatmanpaberile või kalkale, pole oluline – need on vahendid, midagi endastmõistetavat,  mida pole vaja ekstra rõhutada ega normeerida. BIMB AMBUM i* nõuded pole veel maailma ega isegi mitte Euroopat vallutanud. Kõikjal pole seda ametnike preisilikult püüdlikku usinust kui loovust kärpivat seadusekuulekust. Loomulikult oleme valmis uuendusteks, kuid vahend ei tohi asendada eesmärki.     

Milline oleks maailm, kui see oleks loodud vaid euroregulatsioonidele tuginedes?       

Kas üks loomingumeetodeid pole mitte  objektide loominguline lammutamine, et tükid pärast uuel unikaalsel moel kokku panna? Unikaalsete ning kõikide imetlust pälvivate hoonete sünni eeltingimuseks on erilised ideed. Kui püramiidid või Tadž Mahal oleksid tehtud fantaasiat pärssivaid, eksperimenteerimist välistavaid nõudeid arvestades, siis poleks meil tõenäoliselt neid maailmas turismimagnetiteks kujunenud vaatamisväärsusi.       

Ärgem tapkem arhitektides loovust!         

Kes on arhitekt täna? On ta alusstruktuuride looja, uue aja ruumimeister, loominguline juht spetsialistide töörühmas? Arhitektina on viimasel ajal hakatud määratlema ka erinevate seaduste, süsteemide ja virtuaalkeskkondade loojaid, rõhutamaks tegevuse fundamentaalsust, konstruktiivsust, loovust.        Meil on diplomis kirjas: arhitekt. 

Mida see peaks tähendama, kellena peaksime  töötama, kui sama nimetus on laienenud paljudesse valdkondadesse? See pole pelgalt terminoloogiline või semantiline küsimus. Pigem käibekeelde tõlkimise probleem. Kuidas defineerida arhitektuuri, kuidas selgitada, visualiseerida seda, mida pole veel päriselt olemas, mis on olemas vaid arhitekti kujutluses?   

Arhitektuur võib olla plaan, aga arhitektuuril endal ei saa plaani olla.     

Jaan Kaplinski mõtet vabalt ümber sättides: mis vahe on kujutlemisel ja mõtlemisel, elan vormide ja kujutluste voolus, sorin ja otsin nende hulgast õigeid … Niisiis on mõtlemine tõlkimine: tõlkimine ruumilise kujutluse keelest lineaarsesse, enam-vähem joonelisse sõna ja joonise keelde.     

Kuidas saab ruumi suruda kokku jooneks?       

Arhitektuur ei saa olla kui kiirtoit, hamburger, kus saia vahele läheb tükk liha ja juustu, mis maitseb enamikule. Selline toit ei rikne ega hallita, aga ka ei toida ega paku maitseelamust. Veel kord pilk minevikku. Mis on läbi  sajandite meie keskkonda kujundanud? Kohamälu on see, mis võimaldab tulevikku näha; omandatud kogemused peab kriitiliselt läbi töötama, selleks et tulevikus mitte ennast korrata (kopeerida), vaid toimetada RUUMIS paremini – uutmoodi.

* BIM – programm, mida kasutades saab projekteerimisel jälgida hoone energiatarbivust, selle omamise ja kasutamise nõue on sagedane  projekteerimistööde riigihangete puhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming