Jaapani elamusdisain: söödav minimalism ja 72 aastaaega

Ryusuke Nanki: „Jaapani aed ja Jaapani maiustused on sarnased: piiratud materjalid, abstraktne kogemus.“

ELO KIIVET

Ryusuke Nanki

Ryusuke Nanki

Internet

Jaapani nüüdisühiskonda kujundavaid traditsioone tutvustav programm „Jaapani bränd – avalik diplomaatia“ jõudis Eestisse Jaapani suursaatkonna vahendusel. Kultuurisaadikuna külastas Tallinna noor hinnatud arhitekt ja disainer Ryusuke Nanki, kes pidas veebruaris Tallinna tehnikakõrgkoolis avaliku loengu.

Ryusuke Nanki on astunud arhitektuurist edasi kogemusdisaini maailma ning põiminud viimasel ajal ühte visuaal- ja kulinaariakunsti. Selles vallas on tal valminud haruldaselt isuäratav ja esteetilise minimalismiga kõiki meeli paitav raamat jaapani teetseremoonia traditsioonilisest maiusest wagashi’st. Kõik osised, alates spetsiaalsest wagashi struktuuri meenutavast paberist, maiuse struktuuri ja värvi peegeldavatest kvaliteetfotodest kuni kergest lõhnavast printsessipuust (paulownia) geomeetrilise ümbriskarbini, moodustavad hingestatud terviku. Arhitektuuriliselt lahendatud fotoraamat annab edasi Jaapani talupojakalendri 72 aastaaega esindavad 72 maiust, kuid peaosaliseks tõuseb hoopiski wagashi-meister. Too on leiutanud viisi selliste loodusnähtuste nagu esimene jääkirme, puhkemas õied, konnade krooksumine ja lindude tagasitulek taignasse vormimiseks ja miniatuurseteks skulptuurideks nikerdamiseks. Käsitöö ja filosoofiaga kasvatatakse lugu pidama elu väikestest naudingutest.

2013. aastal kujundas Ryusuke Nanki Pariisi Guimet’ muuseumile näituse Kitaōji Rosanjini kunstist. See osutus nii populaarseks, et seda sõitsid vaatama ka jaapanlased ise. Kunstnik Kitaōji Rosanjin tegutses XX sajandi esimesel poolel. Tema esteetikateooriad puudutavad toidu ja selle serveerimise seoseid, ta tegi ka ise keraamikat ning pidas restorani. Jaapanis on ta kõrgelt hinnatud, aga Euroopas tundmatu, mis andis Ryusuke Nankile ühtlasi võimaluse esitleda traditsioonilist kunsti teistmoodi. Muuseumisse loodud ühtaegu müstiliselt hämara ja kumava valgusega ruum oli moodne, aga viitas ka ajaloole. Kõige keerulisemaks osutus Ryusuke Nanki sõnul toidukultuuri, kunstilise söömiselamuse edasiandmine. Esimene mõte ehitada muuseumisse sushi-restoran koos tippkokaga tuli keerukuse ja kalliduse pärast kõrvale heita. Projektimeeskond käis hoopis videokaamerate ja hinnalise Rosanjini keraamikaga ise restoranis ning detailselt üles võetud sushi meisterdamine ja serveerimine projitseeriti 1 : 1 mõõtkavas maketile ehk lauale, mille taga istusid külastajad. Video vahendusel sai kogeda ehedat jaapani köögikultuuri, justkui oleks ise kohal olnud. Videotesse püütud neli looduselementi, nende kulinaarsed vasted ning filigraansed serveeringud kanti teises ruumis samuti lauale. Tavapäraste näituseeksponaatide kõrvale suurde saali ehitatud väiksemad organdiist valgusmajad lõid intiimsema tunde, kujundasid õige õhkkonna ning aitasid inimestel keskenduda jaapanipärasele aegruumile, käesolevale hetkele, ajaloost välja kasvanud tunnetusele ja äärmuseni läbi mõeldud tseremoonia pisiasjadele. Toit pole (kiireks) söömiseks, tähtis on elamus.

Ryusuke Nanki näeb, et Eestil ja Jaapanil on palju sarnast. Muu hulgas fantaseerime, kui tore oleks teha üks kultuuridevaheline töötuba, kus eestlased leiaksid oma 72 aastaaega ning avastaksid väikesi ilusaid detaile, mis teevad iga hetke eriliseks.

Õppisid Keio ülikoolis Pritzkeri auhinna võitnud arhitekti Shigeru Bani stuudios. Milline on kõige olulisem õppetund või töömeetod, mille sealt kaasa võtsid?

Ryusuke Nanki: Esiteks õppisin temalt muidugi hoonete projekteerimist, aga kuna ta kujundab palju näitusi, sai ka minust näitusehuviline. Tuntud on ka Shigeru Bani katastroofijärgsed ajutised ehitised, seega õppisin ka ise arhitektuurist kaugemale vaatama. Me tegime väga palju makette ning nüüdki alustan tööd makettidest, oma disaini arendan alati reaalses ruumis.

Kas sa pead end rohkem disaineriks või arhitektiks? Kasutad ju väga erinevaid tööriistu: filmi, fotot, ehitust, ruumi ja valgust.

Kuna ma õppisin arhitektuuri ning valisin hiljem ise kogemusdisaini, näituste kujundamise, siis töötab mu aju nagu arhitekti oma. Kuigi, ma ei näe neil ametitel tegelikult väga suurt vahet, kõige tähtsam on ikkagi kogemus. Alustan elamusdisaini nagu arhitektuuriprojektidegi puhul alati põhjalikust taustauuringust. Näiteks Kitaōji Rosanjini näituse tarbeks lugesin läbi vist kõik tema loomingut puudutavad raamatud. Ma usun, et kõige tähtsam on õige atmosfäär, jaapani toidukultuuri keskkond, ning just selle ma otsustasingi luua. Ehitamine ja film on minu jaoks sarnased – kogemuslik mateeria –, seega tundub liikumine arhitektuurist filmi juurde loomulik.

Oled öelnud, et raamat on kui tilluke maastik. See kõlab väga huvitavalt.

Kas te Ryōan-ji templit teate? Seal on väga väike aed, mis koosneb ainult kividest. Jaapani maiustused on samasugused nagu jaapani aed: minimaalselt materjali, abstraktne kogemus ja looduse võimu näitamine, selle eriline tajumine. Wagashi pole ainult maiustus, vaid kannab Jaapani looduse vaimu.

Kuidas olla samaaegselt traditsiooniline ja uuenduslik?

Kõige tähtsam on kontseptsioon, keskenduda tuleb just sellele. Nii saan kujundada ümber nüüdisaegse tehnoloogia ja muuta traditsiooni, näidata traditsioonilise kultuuri teist poolt. Väga lihtne on esitada traditsioonilist kultuuri ajaloolisel viisil, aga see pole huvitav. Taustauuringut tehes ei ole mul veel päris selget ettekujutust, mis lõpuks saab. Oluline on avatud meel.

Jaapan on sügavate traditsioonidega riik. Selliseid projekte nagu Kitaōji Rosanjini näitus on seal vist raske ellu viia?

Jaapani disain on väga tihedalt seotud loodusega. Jaapan pole suur riik, kuid meil on väga eripalgeline loodus ning meile on oluline kõiki neid looduse tahke tunnetada. Mulle meeldib väga Põhjala disain, näiteks Iittala, sest ka need on inspireeritud loodusest. Jaapanis valitseb hoiak, et kuna meie kultuur on väga vana, ei saa seda nüüdisaegselt käsitleda. Ma austan väga ajalugu, kuid loon siiski tulevikku, jätkan kultuuri, ehitan uut. Aga tõesti, Jaapanis oleksid paljud tahtnud Rosanjini näituse vormi osas sõna võtta. Seepärast valisimegi Pariisi, seal ei tunne tema loomingut keegi. Pidime valima teistsuguse strateegia ning ilmselt ei saaks seda Jaapanis kasutada sama edukalt. Näiteks poleks tarvis sushi-projitseerimist, sest kõik kohad on tõelist sushi’t täis.

On sul mõni eeskuju?

Peale Shigeru Bani kindlasti Sen no Rikyū, XVI sajandi teetseremoonia pioneer. Ta polnud ei disainer ega arhitekt, vaid omamoodi loovjuht, kes lõi kogu teetseremoonia stilistika ja kontseptsiooni, nii keraamika kui teemaja arhitektuuri.

Organdiist valgusmajad lõid Kitaōji Rosanjini näitusel intiimsema tunde, kujundasid õige õhkkonna ning aitasid inimestel keskenduda jaapanipärasele aegruumile. Sushi meisterdamine ja serveerimine projitseeriti 1 : 1 mõõtkavas maketile ehk lauale.

Organdiist valgusmajad lõid Kitaōji Rosanjini näitusel intiimsema tunde, kujundasid õige õhkkonna ning aitasid inimestel keskenduda jaapanipärasele aegruumile. Sushi meisterdamine ja serveerimine projitseeriti 1 : 1 mõõtkavas maketile ehk lauale.

Internet

aa_sirp_16-46_0026__art_r2

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar