Ja dekoraatorist sai sisearhitekt

SANDRA MÄLK

Sisearhitektidel on üks identiteeti tugevdav teos taas lauale panna. Seni pole Eesti ruumiloomest kuigi palju kirjutatud, veel vähem on heidetud valgust sisearhitektuuri ajaloole. Seda on kõnealuse teosega „Sajand sisearhitektuuri“ nüüd tehtud. Autoril on olnud ambitsioonikas plaan katta valdkonnas sajandi vältel toimunu. Suurte pöörete tabamiseks on Karin Paulus käsitlenud disainiteoreetikule kohaselt kuutkümmet olulist interjööri. Sellele eelneb valdkonna ülevaade, kus on rõhutatud eriala professionaliseerumist. See vaatenurk osutubki teoses põhjapanevaks. Kõrvaltvaatajale, nagu ka siinkirjutaja, ongi üllatavaim selle professiooni järsk eneseteadvustamine ja napp aeg, mil dekoraatorist ja mööblikujundajast sai projekteeriv sisearhitekt.

Eriala areng

Raamatu soliidne kujundus eelhäälestab lugeja väärikale rännakule. Teada-tuntud esinduslike ruumide kõrval nagu riigikogu hoone, Viru hotell, Estonia ja Ugala teater on siiski päris üllatavaid valikuid, näiteks Ants Laikmaa majamuuseum ja ajutise iseloomuga näituse­kujundused. Väljapeetud kaanekujundus jätkab sisearhitektide liidu raamatu­sarja, kus on juba ees Leila Pärtelpoja teosed „Tööraamat“ (2005) ja „Pööningul. Auf dem Dachboden“ (2011). Praegusesse raamatusse kogutud ruumid pole ehk objektiivne valik, aga nende kaudu on õnnestunud välja tuua Eesti sisearhitektuuri arengujoon.

Sisekujunduse eristumisest valdkonnana arhitektuurist ning ruumi­kujundusest distsipliini ja professioonina saab rääkida 1950. aastatest. Enne seda oli ruumiloome arhitekti pärusmaa, tema lõi kogu hoone terviklahenduse. Mõistagi olid arhitektidel omad eelistused ja sellest lähtuvalt tööjaotus. Võtkem näiteks 1913. aastal valminud teatri Estonia (arhitektid Wivi Lönn ja Armas Lindgren), kus Lindgren võttis enda peale sisekujunduse ja dekoreerimise osa, Lönn aga hoone konstruktsioonid. Sajandi esimesel poolel tegutses arhitekti kõrval rakenduskunstnik ja dekoraator, kes valis välja sobivad kangad ja värvid. Tänapäeval kutsutakse sisearhitekt juba põhiplaani tegemise juurde – ajad on nii palju muutunud – ning arhitekti kõrval toimetanud kunstnik-dekoraatorist kasvanud ruumi vormija.

Sisearhitekt kaasatakse üha sagedamini ka näituse kujundamisse, kuigi see pole alati nii olnud. Tiheda sõela läbinud kuuekümne ruumi seast leiab raamatust sisearhitektide näitusesarja „Ruum ja vorm“ kujunduse. Selle eraldi väljatoomine verstapostina selgitab paremini sisearhitektide positsiooni: tegemist ei ole ainult arhitekti varjus töötava tootedisaineri, vaid tegijaga ruumiloome juurte juures. Autor viitab ka viimaste aastate positiivsele arengu­joonele: „Käesolevasse raamatusse koondatud teosed demonstreerivadki, millised on erialase hariduse viljad ning kuidas on viimase kümnendi heaolu kasv ja avaram maailmapilt lasknud sisearhitektuuril tõeliselt õide puhkeda, professionaalide kavandatud interjööre on aina rohkem.“

 Eesti sisearhitektuuris leidis eriline loominguline plahvatus aset 1970. aastatel. Pildil ENSV Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkekompleksi kino-mängudemaja Pärnumaal (valmis 1979), arhitekt Meeli Truu, sisearhitekt Taevo Gans.

Eesti sisearhitektuuris leidis eriline loominguline plahvatus aset 1970. aastatel. Pildil ENSV Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkekompleksi kino-mängudemaja Pärnumaal (valmis 1979), arhitekt Meeli Truu, sisearhitekt Taevo Gans.

Taevo Gansi arhiiv

1970. aastad ja ajalooline keskkond

Sajandi lõikes leiab ruumiloomes põnevaid murranguid nii stilistikas kui ka materjalikäsitluses, näiteks 1970. aastatel kerkis esile popdisain ja 1990. aastatel katsetati haruldaselt palju materjalidega. Raamatu järgi paistab, et Eesti sisearhitektuuris leidis eriline loominguline plahvatus aset 1970. aastatel. Mõne kümnendi kohta leiab teosest vaid ühe näite, 1970. aastatest aga kaksteist ehk suisa viiendiku esitatud objektidest. Sellest võib välja lugeda, et just toona toimus tõeline pööre. Ja toimuski: ilmusid avangardsed modernistlikud ruumid, mida iseloomustas edasiminek ka kvaliteedis. Toonastele lahendustele vajutas siiski pitseri kitsikus, nt Maile Grünbergi kärtspunase lakkvärviga lennujaama kujunduse puhul oli valida valge, musta, ookri ja punase vahel. Piirangutest tulenev leidlikkus ongi aga tolle perioodi juures põnev. Just 1970. aastate õpilastöödes näeb raamatu autor ülimalt professionaalset lähenemist, suuresti tänu sellele, et õppejõududeks olid nimekad sisearhitektid Väino Tamm, Vello Asi, Leila Pärtelpoeg ja Bruno Tomberg. Samaaegselt uute stiilisuundadega mõjutas ruumiloomet ka elavnenud muinsuskaitseliikumine, mis soosis ajaloolise arhitektuuri pieteeditundelist taaskasutust, põhjustades selleteemalisi arutelusid. Kiitus autorile, et valitud objektide hulka on sattunud päris mitu selle perioodi pärandikaitsega seotud ruumi, mis pole ajaloolise keskkonna tõlgendamise seisukohalt popdisaini julgetest röögatustest mitte vähem olulised. Ajaloolise ruumi kujundamine on pretensioonikas ja pidevalt aktuaalne töö, mis eeldab konteksti mõistmist ja ajaloo tunnetamist juba algstaadiumis.

Seda interjööriajaloo tahku on süvenenumalt uurinud Londoni kuningliku kunstikolledži professor Graeme Brooker. Oma hiljuti ilmunud raamatus on ta käsitlenud põhjalikumalt ajaloolist arhitektuuriloomet.1

Paberil kujutatud ruum

Trükistes näeb kunstniku, arhitekti ja sisearhitekti jooniseid pigem harva. Seda enam tuleb rõõmustada, et selles raamatus on valminud kujunduse kõrval ära toodud ka algupärased eskiisid. Arhiividest välja otsitud värvi- ja mustvalgete fotode, jooniste ja eskiiside hulgas leiab ka veel täiesti publitseerimata materjali (nt Kuldlõvi kõrtsi joonised). Arvutijooniste ajastul on eriliselt lummav näha traditsioonilisi joonistusi. Juba interjöör ise on efemeerse olemisega – vahetatakse ju kergekäeliselt uue moe tulles hoone sisu moodsama vastu – ja talletamise puudulikkus näib kummitavat ka allikmaterjale. Välisarhitektuuriga võrreldes leiab interjöörifotosid tunduvalt vähem, rääkimata kujunduse algfaasi kavanditest. Seda mõjuvamad on näiteks Andrus Kõresaare ühe pintslitõmbega veetud visandid lennusadamast ja Estonia kontserdisaali ümara laemaali pitsalõikudeks viilutatud kavand.

Selgem pilt sisearhitekti tööst

Kõike seda arvesse võttes võiks ju arvata, et ühiskond on praegu sisearhitektuuri mõistmiseks küps, aga võta näpust. Sajand on küll pikk aeg, aga müstilise sisearhitekti olemust ei osata ikka veel tabada. Sisearhitektide liidu endine esimees Priit Põldme on siinsamas Sirbiski avaldanud muret eriala üldise kuvandi pärast: „Valdkond on seotud ehitatud keskkonna turvalisuse, terviklikkuse ja muude oluliste tehniliste probleemidega, aga ikka peetakse meid kujundajateks, kelle teema on vaid värvid ja kangad.“2

Karin Paulus on otsustanud albumi, mitte teoreetilise ruumiajaloo analüüsi kasuks – ja teinud õigesti. Raamatu rõhuasetus on suurtel piltidel ja illustratsioonidel. Neid täiendavad lobedad tekstid, mis sisaldavad nii toonaste kui ka praeguste sisearhitektide mahlakaid tsitaate. Teos kõnetab laia lugejaskonda, andes lootust, et saadakse rohkem selgust küsimuses, mis on Eesti sisearhitektuur. Ajaloo kaudu selgineb sisearhitekti professioon, mis seisneb projekteerimises ja ruumi põhjalikus läbitöötamises lähtuvalt hoone eripärast. Nii sünnivadki efektsed ja ajatud interjöörid.

1 Graeme Brooker, Key interiors since 1900. Laurence King, London 2013.

2 Mis tehtud? Mis tulemas? Vastab Priit Põldme. – Sirp 15. II 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar