Isetegevusest Veneetsia arhitektuuribiennaali ainetel

ANNA LIISA SAAVASTE

Veneetsia XV arhitektuuribiennaal „Sõnumeid rindejoonelt“, rahvuspaviljonide näitus Giardini aias, Arsenale spordihoones ja valitud paikades üle terve Veneetsia kuni 27. XI 2016.

Veneetsia XV arhitektuuribiennaali Kuldlõvi auhinna pälvisid Hispaania arhitektid Iñaqui Carnicero ja Carlos Quintánse näitusega „Lõpetamata“.

Veneetsia XV arhitektuuribiennaali Kuldlõvi auhinna pälvisid Hispaania arhitektid Iñaqui Carnicero ja Carlos Quintánse näitusega „Lõpetamata“.

Fernando Maquieira

Klassitäis lasteaialapsi koolitunnis. Nende ees toolil istub õpetaja. Kuigi too näib tundi kompetentselt läbi viivat, loeb raamatust harjutust ning laseb õpilastel seda lahendada, valitseb klassis kaos. Lapsed ei pane õpetajat tähele, vaid on hõivatud nägudetegemise ja hundiratta viskamisega. Kirjeldatu on Virginia ülikooli katse, mille raames filmiti koolitunde, et rohkem teada saada õpilase-õpetaja suhte kohta.

Võib eeldada, et eelkirjeldatud lapsed on halvasti kasvatatud ega kuula sõna. Videolinti tagasi kerides selgub aga muu. Tunni alguses tervitasid õpetajat viisakad ja õpihimulised lapsed. Distsipliini hajutas õpetaja tegutsemine. Õpilaste küsimusi eirates, nende meeleolu ja käitumist ignoreerides ning ainiti enda ees seisvale õpilasele keskendudes ei julgustanud ta ka viimaseid õppetükke kaasa teha üritavaid lapsi – kadus õppetahe ning algas isetegevus.

Malcolm Gladwell on oma raamatus „Taavet ja Koljat“ uurinud seda, mis on võimule kuuletumise või sellele vastuhakkamise taga.1 Ta pakub edukalt toimivate võimustruktuuride kirjeldamiseks välja kolm põhimõtet: võimule alluvad inimesed peavad tundma, et neil on sõnaõigus (tunne, et neid kuulatakse, kui nad tõstavad häält), võimu tegutsemine peab olema ettearvatav (homsed reeglid ei tohiks tänastest olulises erineda), võim peab olema õiglane (üht inimgruppi ei tohi kohelda teisest erinevalt).

Võim väljaspool võimu. Mitmed arhitektid üle maailma on valitsevatest jõududest ära pööranud, sest ei leia mõistmist, õiglust ja abi. Veneetsia arhitektuuribiennaali rahvuspaviljonidest kõlab vastu murelik ja pragmaatiline küsimus „Kui võimalusi ei ole, kuidas neid tekitada?“. Võimaluste puudumise all peetakse silmas riigi tuima bürokraatiat, ahnust, passiivsust ja saamatust.

Hispaania olukord on inimese ja riigi vahelise arusaamatuse ilmekas näide. 2008. aasta üleilmsest finantskriisist sai alguse Hispaania majanduse allakäik. Suuresti põhjustas selle kriisile eelnenud kinnisvarabuum. Praegu meenutavad õitsvat elamuehitust lõpetamata hoonete karkassid ja inimtühjad kummituslinnad. Iñaqui Carnicero ja Carlos Quintánse Hispaania paviljonis kureeritud näitus „Lõpetamata“ („Unfinished“) pöörabki pilgu lõpetamatusele, otsides olukorrale unikaalseid lahendusi. Paindlik lähenemine arhitektuuri mõistele ja optimism raskete olude kiuste tõid Hispaaniale ka Kuldlõvi auhinna.

Guerrilla-arhitekt viib ellu sotsiaalseid projekte. Kangekaelselt lähtub ta kogukonna vajadustest, mitte rahakoti paksusest. Arhetüüpseks guerrilla-arhitektiks võib pidada hispaanlast Santiago Cirugedat. Kodumaal ei tule arhitektil põletavaid probleeme kaugelt otsida. Al Jazeera dokumentaalseerias „Mässumeelne arhitektuur“ („Rebel Architecture“) 2014. aastal valminud filmis „Guerrilla-arhitekt“ („Guerrilla Architect“)2 jälgitakse Cirugeda igapäevaelu ja tema missiooni. „Siin on midagi huvitavat,“ lausub Cirugeda filmi sisse juhatavas kaadris ja viipab kauguses kõrguvale pangahoonetornile. „Nad lõpetavad selle ehituse, vaatamata tõigale, et pangad on osaliselt süüdi majanduskriisis. Ja siin näeme vastupidist kriisi tulemust,“ ütleb Cirugeda, pöörates pilgu pooleliolevale korterelamuvrakile.

2010. aastal asutas ta hüljatud maal Sevillas kunstikeskuse La Carpa, mis on kogukonna keskus, teater ja väikeettevõtluse inkubaator. Kindlustamaks maatüki kasutusõigust, kolis Cirugeda partner aastaks elama keskuse ehitusplatsile. Guardianile antud intervjuus meenutab ta seda aega nii: „See kõik oli raske. Olin elektri ja veeta, langesin iga paari päeva tagant röövi ohvriks, tundus, et elan vanglas“.3

Globaalne ja regionaalne. Minimalistlikus Uruguay paviljonis on esitatud 1972. aastal Andides toimunud lennuõnnetuse lugu, kui grupp noori inimesi leidis end 3800 meetri kõrguselt, kus kolmkümmend miinuskraadi. Oma kesiseid võimalusi loominguliselt kasutades suutsid nad päästjate saabumiseni (õnnetusest oli möödunud kaks kuud) ellu jääda. Paviljoni valgetel seintel on lennuki vraki söejoonistuse kõrval kirjas: „Me mõistame, mis on arhitektuur, kui sellest sõltub meie elu“. Arhitektuur on regionaalses mõõtkavas vahetu ja isiklik. Midagi, millest sõltub elu.

Ungari paviljon näitlikustab isetegevuse jõudu. Noored arhitektid Gábor Fábián ja Dénes Fajcsák ei näinud traditsioonilisel tööturul endale helget tulevikku. Töövõimaluse ootamise asemel püstitasid nad endale ise ülesande. Nad said Egeri linnas loa renoveerida maja, millest keegi teine huvitatud polnud, ja võtsid eesmärgiks hoone elustamise minimaalsete vahenditega. Otsiti sponsorid ja vastavalt kogutud materjalidele töötati välja arhitektuurilahendused. Ehitati kooliõpilaste ja vangide abiga. Ehitusprotsessist sai projekti suurim väärtus: asjaosalistest kasvas välja ettevõtlusvõrgustik, mis ulatus kinnipeetust ettevõtte juhini. „See on kirjeldamatu tunne,“ täheldab üks ehitamisest osa võtnud vang mõtlikult paviljoni seinal.

Kodanikualgatuse pahupool.

Lapsed klassiruumis võivad omapäi tegevust leida, kuid on sellegipoolest ruumis, kus nende eest vastutab õpetaja. Samamoodi usaldab rahvas valitsust.

2012. aasta oktoobris laastas USA idakallast orkaan Sandy. Kriisisituatsiooni leevendamiseks lõid Occupy Wall Streeti liikumise esindajad abiprojekti Occupy Sandy. Paindliku ja kiire reageerimisega vabatahtlike seltskond edestas ametlike institutsioonide nagu Punane Rist ja FEMA (Föderaalne Kriisihaldamise Agentuur) püüdlusi. Katastroofile järgnenud kuudel seadis DHS (USA siseministeerium) Occupy Sandy tegevuse riiklikele organisatsioonidele eeskujuks. Järgmisel aastal vähendas USA valitsus FEMA eelarvet 928 miljoni dollari võrra.4 Spekuleeritakse, et üheks kärpe põhjuseks võis olla selle ebaefektiivne tegutsemine orkaan Sandy tekitatud kahjude leevendamisel. Arhitektuurikriitik Alison Hugill spekuleerib oma hiljutises arvamusloos ajakirjas Momus,5 et on ohtlik, kui kodanikualgatused riigiametite puudujääkidega lepivad. Kui rohujuuretasandil toimetatakse õnnestunumalt kui riiklikes struktuurides, võib vastutuse lükata kolmanda sektori õlule, kellel pole aga maksumaksja usaldust.

Arhitekt klassiruumis.

Millises positsioonis on südametunnistusega arhitekt? Kas lüüa käega võimu võimetuse peale ja minna oma teed? Märgid näitavad, et guerrilla-arhitekti saadab edu. Eelmisel aastal avaldas RIBA (Briti Arhitektide Kuninglik Instituut) ülevaate „Kliendi ja arhitekti suhte arendamine“.6 Seal on üles loetud viis arhitekti omadust, mis tagavad eduka koostöö kliendiga ja seega projekti õnnestumise: tal peab olema visioon ning ta peab oskama klienti kuulata ja mõista, olema aktiivne suhtleja ja tehniliselt võimekas ning oma oskusi pidevalt arendama. Tellijate sõnul on tõepoolest kuulamisvõimeline arhitekt pigem erand kui reegel. Guerrilla-arhitekti puhul on kuulamisvõimetus mõeldamatu ning esimesed kolm omadust peaaegu kohustuslikud.

Arhitekt kannab ühiskondlikus klassiruumis vastutust. Haritud ruumiloome tehnilistes ja seadusandlikes küsimustes ning treenitud märkama inimest, suudab arhitekt ehitada silla võimu ja kodanike vahele. Partisanarhitektid on liitnud kogukondi, leevendanud katastroofe ja pakkunud vastuseid ühiskonna tormiliste muutuste korral.

1 Malcolm Gladwell, David and Goliath. – Little, Brown and Company 1. X 2013.

2 Al Jazeera English, Rebel Architecture. Guerrilla Architect. – Youtube 19. VIII 2014.

3 Ana Naomi de Sousa, How Spain’s ‘guerrilla architect’ is building new hope out of financial crisis. – The Guardian 18. VIII 2014.

4 Dylan Matthews, The Sequester: Absolutely everything you could possibly need to know, in one FAQ. – The Washington Post 20. II 2013.

5 Alison Hugill, Art and architecture’s DIY practices and „folk politics“: radical or picking up the social tab? – Momus 9. VI 2016.

6 RIBA, Client and architect: developing the essential relationship. – RIBA Journal IX 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar