Isamaa ilu hoieldes

Kaheksa silmapaistvat endist linnaarhitekti mõtlevad hetkeks tagasi oma tööle ja arutlevad laiemalt omavalitsuse võimaluse üle oma piirkonda arendada.

MARGIT MUTSO

Tartu Ülikooli Narva kolledž. Autorid Katrin Koov, Siiri Vallner, Indrek Peil, valminud 2012.

Tartu Ülikooli Narva kolledž. Autorid Katrin Koov, Siiri Vallner, Indrek Peil, valminud 2012.

Kaido Haagen

Käest ära oled, kodumaa. Mitte ainult Ida-Virumaa linnade lagunevad paneel­elamute kvartalid, mitte ainult Tallinna idapoolne sissesõit ja jõhkrad mägedemaastikud, mitte vaid vaesuses lagunevad maa-asumid ega linnaservi palistavad odavehitiste read. Isevooluteed on läinud isegi enamik Eesti linnade keskväljakuid.

Mõni üksik linn siiski eristub nutusest üldpildist, mõne puhul on selgelt tajutav, et kellegi oskuslik käsi on linna arengut, nii palju, kui seda siis on olnud, teadlikult juhtinud. Rakvere, Kuressaare, ka Tartu ja Narva on viimastel aastatel end heast küljest näidanud. Tallinn tundub lehvivat justkui tuulelipp professionaalsete ja arusaamatute linnaruumiliste otsustuste vahel. Kõiki neid linnu iseloomustab üks ühine tunnus: neis on pikemat aega olnud tööl tugev linnaarhitekt. Enamikus Eesti kohalikes omavalitsustes (KOV) selline ametikoht puudub.

Kuressaare

Lilian Hansar (linnaarhitekt 1979–2003)

„Nõukogude ajal koostasid rajooni ja keskuste generaalplaane, sealhulgas ka linna plaani, riiklikud asutused. Rajooniarhitektil oli asjatundlik riiklik tugi, vajaduse korral sai abi ja toetust ka Tallinna projekteerijatelt. Kohalik võim pidi planeeringuid järgima, arhitekti arvamust arvestama. Üldjuhul seda tehtigi. Taasiseseisvumise esimesed aastad olid meile õpiaastad. Käisime välismaal planeerimist uurimas, külastasime sõpruslinnu. Üks uudsemaid asju oli demokraatlik planeerimine.

Mõne aasta pärast alustasime Kuressaare üldplaneeringu koostamist. Sellest võtsid osa nii linnaametnikud kui poliitikud.

Olukord muutus umbes 2000. aastal, kui linnas tuli võimule Reformierakond. Toonased poliitikud ja nendega seotud isikud olid linna majade ja maade haaramise taga ning nad mõjutasid tugevalt huvialuse maa funktsiooni ja ehitusmahu määramist. Nii näiteks sooviti kogu Kuressaare mererand planeerida külalismajade tarbeks. Maa päästis täisehitamisest linnuse kaitsevööndis asumine. Keskväljaku äärde suruti aga bensiinijaama (praegu on sel kohal Ferrumi hoone). Üha rohkem hakati kritiseerima muinsuskaitseala kitsendusi, volikokku esitatud vanalinna põhimäärust ei kinnitatud, leiti, et piisab vaid linnuse kaitsest. Selle olukorra päästis kõne kultuuriministeeriumist otse linnapeale. Oli ka pööraseid ideid, näiteks katta kogu keskväljak kupliga.

Et ma vanalinna lammutada ei lubanud ja paljusid ärimeeste pööraseid ideid heaks ei kiitnud, muutus linna­arhitektina töötamine aina võimatumaks. Järjest rohkem tuli projekte, millele ma alla ei kirjutanud, kuid mille linnavalitus siiski heaks kiitis. Investorite koostatud planeeringute kooskõlastamata jätmine oli äärmiselt keeruline, ärimeestesõbralike poliitikute surve linnaarhitektile oli väga tugev, kuni lahtilaskmise ähvardusteni. Investeeringute ja arengu takistamine olid põhilised süüdistused. Polnud mingit võimalust kuhugi abi või toetuse saamiseks pöörduda ja nii loobusin 2003. aastal linnaarhitekti ametist.

Oma saavutustest linnaarhitektina pean olulisimaks seda, et mereäärset ala, kus oldi harjutud läbi aegade suplemas käima, ei ehitatud täis. See, mille suutsin ära hoida, on olulisim, mis minust maha jäi.

Mulle meeldib Ferrumi kaubamaja, kuid üksikute objektide õnnestumisel on suurem vastutus ja osa autoritel. Linna­arhitektina sain projekteerimistingimusi andes määrata mahte, materjale, hoone liigendust ja paiknemist tänavajoone suhtes.

Kuigi linnaarhitekti amet nõuab diplomaatiat ja paindlikkust suhtlemisel elanike ja poliitikutega, ei tohi oma arvamusest loobuda. Poliitikute või ülemusega suhtlemisel on üks reegel – sa pead suutma oma idee esitada nii, nagu see oleks tema oma, siis on seda kergem teostada. Ilmselt peab peaarhitekt olema rohkem poliitik kui kunstnik-arhitekt.

Tihti küsitakse linnaarhitektile hinnangut andes, mida ta ise on projekteerinud? Ma ei pea selle ameti puhul praktiseerimist väga oluliseks. Linnaarhitekt peab tundma ja armastama oma linna, mitte seadma eesmärgiks end ka majade projekteerijana jäädvustada. Ideaalis peaks linnaarhitekt olema vähemalt linnaplaneerimisosakonna juhataja, kui mitte abilinnapea.

KOVs peavad olema tööl kompetentsed spetsialistid, nii arhitektid kui ehitusjärelevalvajad. Kuna väikesed omavalitsused ei suuda seda tagada, siis pooldan haldusreformi, et maakonnavalitsuste juurde moodustada planeerimist, arhitektuuri ja ehitust suunavad meeskonnad.

Olen väga kriitiline praeguse Kuressaare linnavalitsuse suhtes. Nad ei osanud hinnata kohalikku päritolu linna­arhitekti teadmisi ja kompetentust. Hannes Koppelil, kes hiljuti sellelt kohalt erimeelsuste tõttu poliitilise võimuga lahkus, oli ambitsiooni tegelda peale arhitektuuri ka planeerimise majanduslike aspektidega.“

Toomas Paaver (linnarhitekt 2003–2007)

„Mõtestasin oma ülesanded linnaarhitektina peamiselt ise. Mul oli võimalusi kaasa rääkida nii Kuressaare planeeringutes kui ka ehitusprojektides. Sain esindada ka omavalitsust kui tellijat.

Väikeste asjade korral annavad poliitikud hea meelega otsustamise linnaarhitekti kätte, probleem on aga suure raha ja suurte arendajatega seotud projektidega. Kui muidu linnaarhitekti kuulati, siis eelarve teemal kaasarääkimiseks eriti võimalust ei antud.

Mõned ebameeldivad olukorrad tekkisid, kui poliitilisel tasandil oli linna­valitsus arendajaga milleski kokku leppinud ning linnaarhitekti püüti sundida kuuletuma. Selles olukorras oli abivahend vaid kodanikuallumatus, vahel ka avalik vaidlemine ülemustega. See on ametnikule riskantne, aga linnaarhitekt ei tohi seda karta. Otsused teeb lõpuks ikka poliitiline linnavalitsus, eriarvamuse korral peab aga ka avalikkus teadma, et linnaarhitekti seisukoht on teine. See omakorda sunnib poliitikuid linna huvidele mõtlema.

Pean oma suurimaks õnnestumiseks buumiaegsete vanalinna uushoonete väärikat arhitektuuri. On oluline, et suutsime suurema osa seni ligipääsmatust üleujutatavast mere ja Põduste jõe äärsest linnast radade ja rajatiste abil üldsusele avada. Mitmele omavalitsuse ülddokumendile, nagu ehitusmäärus, detailplaneeringute nõuded, arengukava linnaruumi osa, sain kirjutada uue värske teksti, panna aluse mõistlikule tööle ka viletsate riigiseaduste ajal.

Planeerimisseaduse mõte on see, et omavalitsus mitte ainult ei sekku planeeringutesse, vaid teeb need ise. Väidet, et omavalitsusel puuduvad sellised õigused, kasutavad enamasti eraomanike advokaadid. Kahjuks paljudes omavalitsustes ametnikud usuvadki oma õiguste puudumisse.

Oluline on omaniku tahe midagi oma varaga teha. Seepärast on paljud omavalitsused kergekäeliselt andnud ka planeerimise maaomanike kätte. Tark omavalitsus ei kiirusta planeerimis­õiguse äraandmisega, vaid mõtleb ka eraarenduse juures avalikule huvile, vaatab, milliseid kokkuleppeid annab eraomanikuga teha, millised on mõistlikud omanikule seatavad kohustused, kuidas tagada kvaliteetne arhitektuur jne.

Riigi seadused ei anna omavalitsusele mõistlikke juhiseid, vaid seavad pigem bürokraatlikke kohustusi. Mõistliku käitumise reeglid tuleb KOVil ise luua, seaduse mõtet peab oskama ridade vahelt lugeda.

Kuressaarel on palju kasu olnud järje­pidevusest, siin on alati töötanud linnaarhitekt.“

Hannes Koppel (linnaarhitekt 2008–2014)

„Alustasin Kuressaare linna ja Kaarma valla üldplaneeringuga, mille teostamiseks tegime planeerimisosakonnas hiljem ka detailplaneeringuid. Jätkasin linna arhitektuurivõistluste traditsiooni.

Mulle oli antud võimalus linna arengus kaasa rääkida. Koostöö majandusala abilinnapeaga oli usalduslik. Vahetult enne minu ametisse astumist oli kavas linna staadion kolida ühe gümnaasiumi taha endisele karjamaale, praegu on see mere kaldal, taustaks Kuressaare kindlus. Nägin seost ka vabaneva piirivalvehoone ja TTÜ Kuressaare kolledži laienemisplaanide vahel. Veensin linna- ja kooli juhtkonda tekkinud võimalustest kinni haarama, tegime planeeringu ja nüüd on kolledž koos uue katsebasseinihoonega peatänava ajaloolises kompleksis. Lastekodu peremaju ei ehitatud linnaserva, vaid vanalinna hambaaukudesse.

2013. aasta omavalitsuste valimistega aga muutus olukord täielikult. Võimuvahetusega kaasnes retoorika, et „enne meid tehti kõik valesti“ ja nii ei nähtud ka linnaarhitekti institutsioonil mõtet.

Uus linnavalitsus võttis mult otsustus­õiguse töötajaid palgata. Öeldi: „Ehitusbuum on läbi, milleks on meile vaja kolme arhitekti?“ Seati kahtluse alla linna vajadus ise planeeringuid koostada. Selle ajani ei olnud ma vastu võtnud ühtegi otsust, millega ma ise rahul ei olnud, uue linnavalitsusega ei tekkinud aga koostööd ja nii ma loobusin oma kohast.

Linnavalitsuses oli juba varem arendusosakond, mille põhiülesanne oli pakkuda struktuurifondide vahendite hankimisel tehnilist tuge ja arendada turismi. Nüüd nähti arendusosakonda eelkõige linna, sh linnaruumi arendajana.

Võimekus olulisi planeeringuid ise koostada on hindamatu ressurss. Eelmine linnavalitsus suunas oma arengut ise. Planeeringud sellistele objektidele nagu maakonnastaadion, kaitseliidu malevakompleks, maakonnahaigla kopteri­väljak ja tehnopark on vaid mõned näited olulise avaliku huviga objektidest, mille planeerimist korraldati linna initsiatiivil.

Pärast 2013. aasta valimisi, näinud, kuidas minu tööle vesi peale tõmmatakse, muutus mu ellusuhtumine kardinaalselt. Kuulun nüüd opositsioonis oleva Reformierakonna juhatusse. Olen kodulinna patrioot. Praegu on Kuressaarel linnaarhitekt poole kohaga. Ma ei anna hinnangut inimesele, kes on sellel ametikohal, kuid uue linnavalitsuse senisele tegevusele annan küll hävitava hinnangu. Põhjendamatu bürokraatia maht planeeringute ja projektide menetlemisel kasvas hüppeliselt. Linnajuhid ei hooma linnaruumilisi seoseid, ei süüvi varasematesse projektidesse. Riigikogu valimistega muutus Kuressaares linnavalitsuse koosseis taas. Esmakohtumine uue abilinnapeaga oli lootustandev.“

Rakvere

Oliver Alver, linnaarhitekt (2002–2006)

„Rakveres tegelesin kõigega, mis puudutas planeerimist ja projekteerimist, linna üldplaneeringust trepi käsipuu projekteerimiseni. Võimalus linna arengus kaasa rääkida oli suur. Meenub juhtum, kui linnas tuli müüki krunt hinnaga x krooni. Mitu arendajat käis linnavalitsuses maad kuulamas ja ütles pärast meie seisukohtadega tutvumist, et krundi hind on lubatud ehitusmahu jaoks liiga kõrge. Poole aasta pärast osteti see krunt ära, aga juba poole summaga. Linna tingimused dikteerisid krundi müügihinna, mitte vastupidi.

Rakveres ei suhtutud linnaarhitekti kui ametnikku, kellelt tuli allkiri kuidagi kätte saada. Teda vaadati kolmanda, neutraalset nõu andva osalisena. See oli hea ja mõlemale poolele kasulik koostöö.

Otse abilinnapeale allumine on on linnaarhitektile päris hea positsioon. Kõik võimalused ruumilise keskkonna suunamiseks on KOVi käes. Kui midagi ses vallas on hästi või halvasti, siis on see KOVi tehtud või tegemata töö.

Rakverele ei oska ma praegu midagi ette heita. Hea arhitektuuri sünniks on vaja põhjalikku eeltööd. See on keeruline, nõuab linnaarhitektilt kõvasti tööd ja tihedat suhtlemist. Linnaarhitekt on eelkõige nõuandja ja abimees. Piirkonna ruumilise kvaliteedi parandamiseks peab KOV komplekteerima hea meeskonna.“

Raul Järg (linnaarhitekt 2007–2012)

„Minu vastutada olid linnaplaneerimise ja arhitektuuri küsimused, üldplaneeringu koostamine ja arhitektuurivõistluste korraldamine. Vastutasin ka linnale kuuluvate ehitusprojektide arhitektuurilahenduste eest. Osalesin ka muudes ruumilise arengu projektides, olin vahel nende algataja. Näiteks Seminari tänava kortermajade piirkonna ajakohastamise projekt.

Formaalselt olin ma küll vaid nõuandja, aga tegelikkuses kuulasid linnaarhitekti ettepanekuid ja arvamust nii linnapea kui ka volikogu. Enamikus, kui mitte kõigis vastuolulistes küsimustes langetati lõpuks minu seisukohti arvestavad otsused. Linnaarhitekt peab otsustajatega koostööd tegema ja neile arhitektuuriküsimusi selgitama. Otsustajatel peab olema huvi kuulata. Rakveres see nii oli. Mõisteti, et kõrgepalgalisel spetsialistil pole mõtet, kui teda ei kuulata. Mulle ei meenu ühtegi ehitusprojekti või planeeringut, mis oleks kinnitatud minu nõusolekuta. Möönan, et Rakvere-suuruses linnas on konfliktiolukordi palju vähem, kui suure kapitali survega linnades. Mul õnnestus ka eraettevõtjatele põhjendada arhitektuurivõistluse vajalikkust.

Formaaljuriidilisest arhitekti positsioonist olulisem on arhitektide huvi ja tahtmine selles ametis mõnda aega töötada. Võimalik, et selleks tuleks ühel või teisel moel arhitekte akadeemiliselt ette valmistada.

Tõsiasi on see, et meil puudub võimekus anda nõu üle kahesajale erinevale omavalitsusele. Kuni haldusreformi läbiviimiseni pole lootustki igale poole jõuda. Kui see nüüd ära tehakse, nagu lubatud, peame olema väga terased, tähelepanelikud ning aktiivsed, et ruumilise planeerimise ja ehitamise teema leiaks hea lahenduse.

Seaduse järgi saab KOV oma territooriumi ruumilised otsused ise langetada. Tuleb arvestada, et Piirissaarel ja Tallinnas tähendab see väga erineva sisuga tööd: Tallinnas esimeses järjekorras sigaduste vältimist, Piirissaarel üleüldse millegi tegemise toetamist. Ülejäänud Eesti asetseb selle skaala erinevates osades.

Eesti omavalitsuste võimekus ruumilist planeerimist suunata on mitmel põhjusel pärsitud. Esiteks on maaomand kas erasektori või riigi käes. Riigil puudub võimekus oma maaga midagi ette võtta ja KOVil pole voli. Sellest meie kehtiv planeerimismudel, kus ruumiline planeerimine on delegeeritud erasektorile ja huvitatud isikutele.

Pean täna kõige suuremaks probleemiks planeerimise muutumist juriidiliseks džungliks, kus diskussiooni ja argumentatsiooni fookus on õiguslikel, mitte sisulistel argumentidel. Ehitusloa taotlemise protsess on paljudes oma­valitsustes muutunud kindluse vallutamiseks, milleks on vaja teadmata aega ja jõupingutust.

Murekoht on ka avalik sektor tellijana: millist kvaliteeti ta oma tellimustega loob, kas pelgalt korrastatud ehitusmaterjalide kogumit, mis pakub varju või midagi sellist, millel on kultuuriline väärtus.“

Küüni tänav Tartus. Autorid arhitekt Tõnis Kimmel, Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond, tootedisainibüroo Keha3, inseneribüroo Tinter-projekt,  skulptor Jaanika Kolk ja Tormisdisain.  Valminud 2010.

Küüni tänav Tartus. Autorid arhitekt Tõnis Kimmel, Tartu linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond, tootedisainibüroo Keha3, inseneribüroo Tinter-projekt, skulptor Jaanika Kolk ja Tormisdisain. Valminud 2010.

Merle Karro-Kalberg

Tartu

Tiit Sild (linnaarhitekt 2005–2012)

„Võimalusi omavalitsuse arengus kaasa rääkida tuli ise luua, eeskätt suheldes linnaarengu teemal oluliste inimestega. Tartut kummitas aga pidev tööjõupuudus.

Loomulikult sõltub linna areng poliitikast ja poliitikutest, aga ka rahva ja huvigruppide, sh arendajate, soovidest. See ei peakski kuidagi teistmoodi olema, aga küsimus on tasakaalu leidmises. Tartus kuulati linnaarhitekti umbes 80% juhtudest. Oli muidugi ka probleemseid arendusi, aga need ei olnud kindlasti valdavad. Mõni projekt sellest ajast on ilma minu allkirjata, aga ehitusluba on olemas. Ehitusloa väljastas linnavalitsus, nii nagu seadus ette näeb, võttes sellega ka vastutuse.

Linnaarhitekti asukoht juhtimis­struktuuris on kindlasti oluline, aga mitte kõige olulisem. Olulisem on inimene ise, see, kuidas ta inimestega läbi saab ja oma ideid ellu viia suudab. Ideaaljuhul allub linnaaarhitekt otse abilinnapeale või linnapeale. Tartus töötab liiga palju ametnikke, kes ootavad mugavalt pensionipõlve, linna arengusse suurt panustamata. Skandaalide puhkedes kistakse tüli lahendama ajakirjandus ja avalikkuse rahustamiseks kasutatakse karistusmeetodeid, mõtlemata probleemidele sügavamalt. Selle tagajärjel tekivad lisaprobleemid ja kitsaskohad. Näiteks kuurile ehitusloa taotlemisele kulub aasta. Linnale on oluline pigem jokk-lahendus, peale jääb alati juristi arvamus, mis on ehk sageli õigustatud, aga teinekord mitte päris tervemõistuslik. Seetõttu pidurduvad paljud protsessid.

Kõige tähtsam on see, et linna, kes sageli on ka ise tellija, üks osakond teaks, mida teine teeb. Vaja on koostööd.

Oma suurimaks õnnestumiseks linnaarhitekti ametis pean, et akadeemik Mart Kalm ei saa enam väita, et pärast Võru tänava jahimeeste klubi ehitamist ei ole Tartu linna ehitatud ühtki Eesti arhitektuuriajalukku minevat hoonet. Neid on ehitatud mitmeid ja mulle tundub, et üldiselt liigub linn õiges suunas.“

Narva

Ülar Mark (linnaarhitekt 1999–2002)

„Leidsin hiljuti esimese Tartu ülikooli Narva kolledži planeeringu maketi, millel kollane nuustik tähistab uut kolledži hoonet. Muudmoodi ei osanud ma inimestele selgeks teha, et planeeringuala sees võib maja kuju olla milline tahes. Svammi sai pressida igasse kujusse.

Minu põhitegevus oli ameti töö juhtimine, mis algas endale ülesannete püstitamisest. Olulisem oli ehk planeeringute, sh esimese üldplaneeringu, algatamine ja nendega tegelemine ning reformimata riigimaa privatiseerimine. Võtsin endale ka ülesande juurutada olulisematel kohtadel arhitektuurivõistluse kommet, käivitasin diskussiooni vanalinna arengu üle.

Poliitilist survet sel huvitaval ajal ma aga eriti ei tundnud. Välja arvatud üks kord, kui volikogus juhtival kohal olev inimene nõudis ehitusluba oma kioskile. Aga pärast selgitamist ta siiski loobus sellest mõttest. Surve otse ärimeestelt oli tunduvalt suurem. Altkäemaksu pidi ikka paaril korral jõuga tagasi suruma, ka inimesele ukseni järele jooksma: unustasite oma raha minu lauale! Kõige keerulisem oli hakkama saada ühe dessantvägedest tulnud tsiviil­äri harjutava mehega, kes näitas püstolit, selleks et detailplaneeringule allkirja saada. Lubas kas ennast või kedagi teist maha lasta. Minuga koos olnud noor naisjurist oli pärast paar nädalat haiguslehel. Tõtt-öelda vältisin ka ise mitu nädalat pimedaid kohti.

Tähtsaid linnaruumi alaseid otsuseid tegid siis ja teevad ka praegu arendajad. Kuhu arendavad, sinna ehitatakse, ja koht, kuhu soovi ehitada ei ole, jääb tühjaks. Eestil ei ole võimekust maksude või linna investeeringutega arendusele soodustusi luua. Poliitikutest sõltus Narva ruumilises arengus väga vähe – mõned monumendid või kõnniteed. Eesti rikkamates linnades on nende mõju kindlasti tunduvalt suurem. Mida rikkam linn, seda suurem on poliitikute mõju.

Ma ei olnud sunnitud tegema ühtegi sellist otsust, millega ma ise nõus ei olnud.

Poliitikud on puhver professionaalse ekspertiisi ja elanike soovide vahel. Planeerimine on ja jääb poliitiliseks tegevuseks. Selle peab aga ka selgelt sõnastama. Kui rumalus ja korruptsioon selles valdkonnas väheneks, siis muutuksid ka otsused professionaalsemaks. Kahjuks on planeerimise alal teatud tasemel korruptsioon stabiliseerunud ja tihti peetakse seda loomulikuks.“

Tallinn

Ike Volkov (linnaarhitekt 2005–2007)

„Kui planeeringu menetlus oli korrektne, siis ei olnud linnal võimalik keelduda selle kehtestamisest. Otsuste tegemiseks ja põhjendamiseks oli vaja suuremaid, seaduse silmis korrektselt menetletud ja vettpidavaid visioone. Visioone algatasime ja neid kaevati ka kohtusse. Kohtu arutluste sisutus üllatas mind, pani lausa nördima (ka õiguskantsler ütles kord ühe visiooni kohta, et vajalik ja hea asi, aga pole seaduse mõistes piisavalt menetletud). Kord vaidlustas riigihangete amet võistlus­tulemused, sest need olid kunagi ammu jäänud selles ametis registreerimata. Linna sisekontroll, volikogu kontroll ja riigikontroll olid mingil perioodil minu juures pidevad aeganõudvad külalised.

Jäin mitmel korral linnavalitsuse otsusega eriarvamusele. Mitmed plaanid veeresid omasoodu, ma ei saanud neid toetada: vene kiriku asukoht, Solarise projekteerimine, Harju tänavale pargi rajamine, Kalevipoja kuju saaga, Estonia teatri ja linnavalitsuse maja probleemid, Rävala pst läbimurde soikumine jne. Mõnda neist teemadest loksutati väga kaua, kuni lõpuks unustati.

Ametnikul on tihti valida: kas täita poliitikute korraldusi ja algatusi või lahkuda. Vahevormid, mida enda säästmiseks valdavad mõned pikaaegsed juhid, on haigusleht, komandeering, allkirja delegeerimine alluvale, kes siis lahti lastakse jne. Mõnikord on vale otsuse ärahoidmine või edasilükkamine ka väga tähtis. Planeerimisametil on tuge vaja väljastpoolt, näiteks erialaliidult.

Mind häiris mõne arhitekti kahe­palgelisus, sisemised lahkhelid, mis tekkisid ideaalide ja konkreetse tellija soovide vahel. Oli olukordi, kus tuntud arhitekt sõdis kliendi eest, kaitses oma lahendust linnaarhitekti lolliks tehes, hiljem aga võttis nööbist kinni ja palus esitatud lahendus allavett lasta. See oli alandav.

Tallinna linnavalitsuse asjaajamine on muutunud järjest raskepärasemaks, asjatundjate arv väheneb, see teeb otsustamise aeglaseks ja formaal-juriidiliseks. Sisu peale mõeldakse järjest vähem. Kardetakse eksida.

Töökoormus oli metsik (ainuüksi allkirju tuli päevas anda sadu, finantsdokumentide täitmine, inimeste isiklike murede kuulamine). Oli aegu, kui linnaarhitekti vastuvõtul käis ligi paarsada inimest päevas. Ühel päeval sai sellest kõrini, tulin linnavalitsusest vabatahtlikult tulema.

Poliitikud ja volikogu teevad otsuseid, selleks on nad valitud. Linnavalitsust peavad juhtima spetsialistid, mitte poliitikud. Praegu on Tallinna volikogu linnavalitsuse poliitikute tempel. Selleks et Tallinna linnaarhitekt saaks korralikult tööd teha, peaks ta olema mitteparteiline abilinnapea planeeringute ja linnaehituse alal.

Suurendama peab KOVi rahalisi vahendeid ja otsustusõigust. Mitmes valdkonnas piisaks konsultatsioonipunktidest ja erateenustest kihelkonna või maavalitsuse tasandil. Ei saa olla võrdsed nõuded Meremäe vallale ja Tallinnale. Avalik sektor on oma olemuselt ebaefektiivne, aeglane ega allu ärireeglitele, poliitikutel puudub isiklik vastutus.

Arhitektuuri kvaliteet sõltub aga eelkõige tegevarhitekti tasemest ja tellija teadlikkusest. Ehitusloa mitteandmist esteetilistel põhjustel peab linn hoolikalt ja kohtukindlalt põhjendama, aga see on lootusetu.

Linna arengu suur vaenlane oli omandireform, mis tegi inimestest – ärimehest, pensionärist, ullikesest, üksikemast jne – majanduslikult väga ebavõrdsed kinnisvaraomanikud, kelle vahel on kokkuleppeid raske, sageli võimatu sõlmida.“

Epiloog

Eesti on rikkam riik kui kunagi varem. Miks ei peegeldu see meie linnades, külades, alevikes? Peamine põhjus ei ole puuduv raha, pigem on puudujääk omavalitsusjuhtide arusaamas, ettevõtlikkuses, professionaalide usaldamises. Planeerimisotsuseid juhib tihti isiklik kasumisoov, korruptsiooni planeerimisvallas peetakse paratamatuks. Planeerimist ja ehitamist puudutav seadustik on segane, vastuoluline ja vaatab mööda kvaliteediküsimustest. Omavalitsustel ei ole kohustust palgata tööle arhitekti. Suuremates linnades, kus arhitekt on palgatud, sõidetakse poliitiliste mängude käigus vajaduse korral tema arvamusest lihtsalt üle. Riigijuhid leiavad, et riigiarhitekti institutsiooni, kes arhitektuuri ja planeerimise kitsaskohtadega süsteemipäraselt tegeleks, ei ole vaja – kõik toimib ju niigi. Kas ikka toimib?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar