Indrek Sirkel – kolmas Säsi laureaat

Kristjan Mändmaa

Hiljutisel Eesti disainiauhindade võistlusel läks üks olulisemaid auhindu – Säsi – jagamisele kolme noore disaineri vahel. Kärt Ojaveest ja Helena Karelsonist oli juttu kahes eelmises Sirbis (Ene Läkk, „Noor ja äge”, 12. X, ja „Säsiga pärjatud”, 4. X). Seekord on luubi all Indrek Sirkel. Ega ta ju tegelikult suuremat tutvustamist vajagi – kõrgetasemeliste kujundustööde kõrval hindas žürii just Indrek Sirkli laiahaardelist tegevust kohalikul ja rahvusvahelisel kultuurimaastikul. 28aastane disainer õpetab, kureerib, kirjutab ja kirjastab. Keeruline on nimetada mõnd olulisemat ettevõtmist Eesti nüüdisaegse visuaalse kultuuri vallas, millega ta seotud ei oleks. Noorema põlve kunstnikud ja kunstiteadlased on tema näol leidnud aktiivse kaasamõtleva koostööpartneri – olgu käsil raamat, kataloog, konverents või näitusekujundus. Intensiivses ühistöös teostatud graafiline disain ülendub kujundatava materjali vältimatuks komponendiks, teose sisu jõuliseks võimendajaks. Kuidas aga on kujunenud kujundaja ise? Põhikooli lõpus sattus algeliste arvutioskustega noormees tööle väikesesse trükifirmasse, kus valmisid esimesed äbarad katsetused logode ja reklaamidisaini vallas. Samas ettevõttes töötav sugulane soovitas Indrekul minna kunstiakadeemiasse õppima. Sissesaamiseks tuli end siiski veel põhjalikult ette valmistada. Suureks abiks oli seejuures Jarõna Ilo kunstistuudio Vanalinna hariduskolleegiumis, kus keskkooliõpilase maailmapilt tublisti avardus.

2003. aastal kunstiakadeemia graafilise disaini osakonda sissesaanuna oli selge, et Sirkel viibib täiesti õiges kohas. Juhtumisi olid just osakonda tööle tulnud uued õppejõud (mina ja Ivar Sakk), kes I kursuse enda hoolde võtsid. Tekkis ligipääs rahvusvahelisele infole; juba I semestril leidis aset esimene välisõppejõu juhitud töötuba. Seal toimus saatuslik kohtumine toonase fototudengi, tänase kirjastuspartneri Anu Vahtraga. Indrek Sirkli ja Anu Vahtra töötoas loodud plakatiseeria „Tallinna saladused” paistis silma nii teostuse kui sisulise küpsuse poolest. Suured roosad küsimused plankudel („Kes on Tallinna boss?” jt) äratasid ka ajakirjanduse tähelepanu ning esimest korda tajusid noored oma loomingu laiemat ühiskondlikku mõju.

Õppejõududele torkas tudengi aktiivsus peagi silma. Läänest imporditud diskussiooniformaat ei oleks eht-eestlaslikult nohisevate õppurite seas kuidagi vedu võtnud ilma Indrek Sirkli julgete arvamusavalduste ja suhtlusvalmiduseta. Algusest peale suutis ta kainelt analüüsida nii enda kui teiste töid. Samuti katsetas ta lõputult, otsis võimalusi oma disainilahenduste parendamiseks – vahel isegi siis, kui need olid hindamisel juba „A” kätte saanud. Ei olnud kahtlustki, kellele üliõpilastest soovitada õppimaminekut graafilise disaini osakonna partnerkooli Gerrit Rietveldi akadeemiasse Amsterdamis.

2004. aasta kevadel sooritas grupp kunstiakadeemia tudengeid Hollandis edukalt sisseastumiskatsed. Peale Sirkli pääsesid Rietveldi akadeemiasse ka tänased disainerid Tuuli Aule, Jaan Evart ja Anton Koovit. Raha õppimiseks ja elamiseks välismaal ei olnud neist kellelgi, aga tookord ei vaevatud liialt pead niisuguste pisiasjadega. Loodeti heale õnnele ja miskitmoodi see ka töötas! Pikapeale tekkis võimalus taotleda õpiabi kultuurkapitalist, esimese aasta pidid noored lihtsalt kuidagimoodi üle elama. Indrek Sirklil õnnestus tuttava tudengi kaudu leida Amsterdamis esimene tööots – kataloogi kujundamine interdistsiplinaarse kunsti näitusele. Seejärel tellis temalt trükise kujunduse elektroonilise muusika festival ja nii see tasapisi läks.

2005. aasta suvevaheajal sündis Karin Laansoo ja Indrek Sirkli koostöös raamat „22+”, ülevaade noortest Eesti kunstnikest. Silmapaistvalt uuendusliku kujundusega raamat valiti 2006. aasta kahekümne viie Eesti kaunima raamatu hulka. Trükise kujundamise aegu sõlmitud sõbrasuhted kunstnikega kestavad tänaseni.

2005. aasta jõuluhindamistel Amsterdamis põrkus Sirkel esmakordselt tõsisemal moel kokku Hollandi disainidiskursusele iseloomuliku eksistentsiaalse küsimusega – miks? Produktiivse kujundajana pani ta õppejõudude ette lauatäie päris-trükiseid ja toekaid raamatuid. „Ja siis?” küsisid hindajad. „Miks just need raamatud ja miks just niimoodi kujundatud? Mis on siin sellist, mis on päriselt sinu oma?” Oli selge, et mahust üksi ei piisa. Algasid piinarikkad eneseotsingud ja kõhklevad eksperimendid. Pikad vestlused toonase õppejõu disainiteoreetik Will Holderiga aitasid keerulistele küsimustele (kuidas, mida ja miks üldse disainida) valgust heita. Pikapeale saabus selginemine: „oma asjaks” võis noor disainer nimetada justnimelt raamatukujundust, aga ka tegelemist moodsa kunsti ja kultuuriga. Settis tõdemus, et disaini võib vaadelda iseseisva nähtusena ning et sellest saab ja peab rääkima vormiüleselt, sisuliste tähenduste seisukohalt. Veel tärkas temas tõsine huvi disaini õpetamise vastu, ta hakkas koguma ja analüüsima erinevaid disainiülesandeid ning disainiharidusest sai ka tema lõputöö teema Rietveldi akadeemias.

2007. aasta sügisel hakkas Indrek Sirkel õpetama Eesti kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas. Kohe korraldas ta koos kolleegide ja tudengitega nüüdisaegse šveitsi graafilise disaini esindusliku näituse ning asus organiseerima oma tutvustele tuginevaid välisõppejõudude juhitud töötubasid. Õpetamist ei katkestanud ta ka järgmisel aastal Maastrichti Jan van Eycki akadeemia residentuuris. Pea kogu stipendium kulus lennupiletitele – iga kahe nädala tagant pidi Tallinnasse tundi andma jõudma.

Tudengid peavad õppejõud Sirklist väga lugu. „Täielik ajunuss!” ütleb üks õppur tunnustavalt. Noori sunnitakse oma tegevuse ja ümbritseva kohta pidevalt küsimusi esitama. Nii kujuneb kiirelt välja iseseisev mõtlemine ning võime vaadata maailma kriitilise pilguga. „Iseseisvus” võikski olla sõna, mis meie graafilise disaini tudengeid üldiselt iseloomustab. Viljaka õpetamistöö tulemusi said huvilised näha kevadel Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis näitusel „Sisu ja vorm I”. Viimase kümne aasta jooksul valminud plakatid, bukletid, flaierid, ajalehed jms täitsid ruumi pilgeni. Indrek Sirkli käe all lõpetasid kevadel kunstiakadeemia ka äsja disaini peaauhinna Grand Prix võitnud Agnes Ratas ja Mariana Hint.

Töö kultuuritrükiste kujundamisel kergitas aga pikapeale üha enam küsimusi. Nimelt on klassikaline kirjastamisprotsess uskumatult inertne ja kulukas. Oma materjali said kunstnikud trükiseks vormistada üksnes suurte institutsioonide kaudu. Ofset-trükk on kallis ja raiskav; mõistlik raamatutiraaž algab mitmesajast eksemplarist, aga paraku ei leia kõigile neile raamatutele tarbijat. Selle tulemusena tolmub ladudes kastitäite viisi kalli raha eest toodetud ilualbumeid. Ilmnes tungiv vajadus paindliku väikese tiraažiga kirjastamise järele, mis lubaks ka noortel iseseisvatel kultuuritegijatel oma sõnumit trükimeediumi kaudu levitada.

Nii rajasidki head sõbrad Indrek Sirkel ja Anu Vahtra 2010. aastal uue kultuurikirjastuse Lugemik (www.lugemik.ee), mis on nüüdseks ilmutanud juba 11 pigem sisule kui kõvaköitele panustavat raamatut. Töös on sama palju uusi projekte ning huviliste ring aina laieneb. Trükiseid levitatakse nii Eestis kui paremates välismaistes kultuurikirjanduspoodides.

Paar nädalat tagasi algas Lugemiku raamatupoe ehitus vanas garaažis kaasaegse kunsti muuseumi hoovil. Kauplusest saab keskus, kus igaühel on võimalus tutvuda uusimate kultuuritrükistega kogu maailmast.

Paistab, et preemia läks seekord õigesse kohta. Indrek Sirkel jätkab aktiivset tegutsemist mitmel rindel – nii koolis kui väljaspool seda. Ja preemiaraha eest sai neil päevil uuele poele betoonpõrand valatud.

Nägin, et levitasid disainiauhindade galaüritusel kummalist katkiste prillide pildiga voldikut. Kriitika ürituse ja auhinna aadressil?

Indrek Sirkel: Kõhklusi selle auhinnamöllu suhtes tundsin juba ammu. Mis on sellise ürituse tähendus meie väikeses disainitiigis? Mida see disaineri jaoks tema igapäevatöös muudab, kui ta diplomi saab? Kas üldse on mõtet oma töid esitada žüriile, mille liikmed on läbi ja lõhki tuttavad? Naljakalt mõjus ka see mitme rivaalitseva osapoole preemiate tõtakas kokkupakkimine Eesti disainiauhindade ühise nimetuse alla. Lõpuks sai auhindu ja kategooriaid nii palju, et ei jõudnud enam jälgidagi. Arutasime disaineritega seda kõike, viimaks otsustasime siiski osaleda. Kaalutlusi oli erinevaid, alates sellest, et kui meie ei esita, siis jääb konkurss ilma paljudest kvaliteetsetest töödest ja üldine tase langeb …

Mõtlesite õõnestada süsteemi seestpoolt?

Eks ole – ja kui siis veel selgus, et esitatud tööd said auhinna, et tuleb lips ette panna ja lavale ronida, hea nägu peas … Päris niru tunne oli. Aga kompromissi, mänguga kaasaminekut, sai endale põhjendatud sellega, et graafilisest disainist räägitakse niigi liiga vähe ning veel vähem mõistetakse selle tegelikke võimalusi ja tähendust. Miks on nii, et näiteks graafiline disainer Ivar Sakk suudab suhestuda arhitektuuriga, omab selle suhtes informeeritud arvamust, aga ükski arhitekt Eestis (v.a Leonhard Lapin) ei oma arvamust graafilise disaini osas? Ja ega siis ainult arhitektid! Disainialane visuaalne kirjaoskamatus iseloomustab enamikku kultuuriinimestest. See ei ole siiski parandamatu olukord. Hiljaaegu tegin koostööd ühe Briti filmimehega. Ehmataval kombel võttis ta kujunduse osas julgelt sõna ja tegi mõistlikke ettepanekuid. Olin juba unustanud, et lääne inimestel on selles vallas teadlikkus üldiselt olemas. Meil on disainer oma valikutega enamasti üksi: pole tellijat, kellega saaks võrdväärselt mõtteid vahetada.

Mida siis disaini puhul „laiade hulkade” seas ei mõisteta?

Seda, et disain on enamat kui ilustamine ja pakend. Et disain ei ole mõeldud mitte kitsalt äriedu turgutamiseks, vaid inimeste elu üldiseks parandamiseks. Graafiline disain on tänaseks oma vormistavast algfunktsioonist edasi arenenud. Seda võib vaadata ka kui järjekordset loova eneseväljenduse vahendit, nagu seda on kunst, muusika, film jne. Edukalt saab graafilist disaini kasutada visuaalseteks (teadus)uuringuteks ja filosoofiliste kontseptsioonide esitamiseks. Disaini puhul on rääkida palju enamast kui vormiküsimustest, nagu seda on seni valdavalt tehtud. Ei tohi ära unustada disaini kui võimsa kommunikatsioonivahendi tähendust, võimalusi ja ka ohte. Ka nende teemadega võiks Eesti disainiauhindu jagavad institutsioonid tegeleda.

Aga ikkagi – mis probleem nende prillidega oli?

Kuigi üldine tase Eestis tasapisi tõuseb, jääb meie disainimelu jälgides ikkagi mulje, et tegemist on kaunis naiivse siblimisega – paljuski raha pärast ja väga lühikese perspektiiviga. Eesmärk on „see projekt lõpuni viia”, „see toode söödavaks teha”. Harva, kui astutakse samm tagasi ja vaadatakse laiemat pilti, miks midagi teha.

Kirjastuse Lugemik välja antud väikese voldikuga tahtsime üldisesse rahulolevasse glamuurisuminasse mõningaid kainestavaid mõtteid torgata. Olgu siis näiteks need auhinnaprillid – tarvik, millelt klaaside eemaldamisega on võetud igasugune funktsionaalsus. On jäänud vaid edev vorm ja kallis teostus. Kas mitte just sellise pealiskaudse arusaamise vastu disainist ei ole võidelnud needsamad inimesed, kes auhinna disainisid? Voldikus leidub hulgaliselt näiteid mõttetute prillide teemadel, sealhulgas uudis, et NBA mängijate hulgas levib trend kanda klaasideta disaineriprille, et targem välja näha, Õhtuleht kiidab presidendiprouat cool’ide prilliraamide eest ja täidab sellega tubli tüki lehepinda. Just niisuguses kontekstis mõjuvad need auhinnaprillid kuidagi lühinägelikuna.

Aga ikkagi võtsid need prillid laval vastu?

Kui sellised disainiauhinnad üldist olukorda natukenegi parandavad (olen täiesti kindel, et parandavad), siis tuleb osaleda. Eemalejäämine ei anna samuti midagi. Lihtsalt tahaks, et niisugused üritused oleksid sisukamad, et peale valju muusika, tikuvõileibade ja rannariiete pakutaks ka tõsisemaid teemasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming