In memoriam Andrei Gozak

Mait Väljas

Hiljuti lahkunud arhitekt, arhitektuurikriitik ja -ajaloolane Andrei Gozak (12. V 1936 – 17. IV 2012) oli üks Eesti arhitektuuri suuremaid hindajaid ja paremaid sõpru piiri taga. Temperamentset, terava huumorimeelega ja muidu säravat isiksust sidusid Eesti arhitektidega aastakümnete taha ulatuvad nii professionaalsed kui ka isiklikud sidemed. Tõelise kosmopoliidi Gozaki elu ja tegemised iseloomustasid ilmekalt tõsiasja, et piisava tahtmise ja veidikese õnne korral on ka ülimalt piiratud süsteemis võimalik saavutada loominguline autonoomia ja käsitleda teemasid, mille peale võimuaparaat ei pruugi lahke pilguga vaadata. Vahendades läände oma põhjalikke teadmisi nõukogude avangardist ja 1960.–1980. aastate arhitektuurist, uuris Gozak ise põhjalikult lääne modernismi, eelkõige Soome arhitektuuri ja Alvar Aalto loomingut. Andrei Gozak oli Eesti Arhitektide Liidu auliige. Elupõline moskvalane Gozak omandas arhitektihariduse Moskva Arhitektuuriinstituudis (MArhI) aastatel 1953–1959. Pärit lihtsast perest, kus isa oli jäänud sõtta ja ema töötas masinakirjutajana, kirjeldab Gozak oma mälestustes valiku langemist arhitektuuri kasuks kui juhust: koolis oli ta küll olnud aktiivselt hõivatud joonistamisega, aga sama hästi oleks ta võinud hakata ka näiteks metsateadlaseks, sest huvitus botaanikast. Pärast arhitektidiplomi saamist töötas Gozak mitu aastat suures büroos Mosprojekt, kuid ilma suurema entusiasmita. Rutiinne töö elavaloomulisele isiksusele ei sobinud ja nii otsustaski ta „ pikaajalise „pummeldamise”” kasuks ehk hakkas vabakutseliseks. 1960. aastatel käis Gozak korduvalt arheoloogia- ja etnograafiaekspeditsioonidel NSVLi avarustes mitmete instituutide ja muuseumide koosseisus, kuni hakkas kirjutama arhitektuurikandidaadi dissertatsiooni, mille kaitses 1971. aastal.

Gozakit painas rahuldamatu rännukirg, mistõttu tal õnnestus näha arhitektuuri ja kohtuda oma paljude sõprade-tuttavatega. Esimene välisreis sai teoks 1961. aastal, kui arhitekt sõitis rongiga läbi Euroopa Inglismaale ja tagasi. Esimene Soome reis, üks paljudest, toimus 1963. aastal; Alvar Aalto, oma suurima õpetajaga, kohtus ta Helsingis 1974. aastal. Eestisse sattus Gozak 1960ndate keskpaigas, füüsikaõpetaja ja haridusteadlase Ene-Silvia Sarve kutsel. Sarv oli Moskvas ülikooliõpingutel ja tutvus Gozakiga ühiste tuttavate kaudu. Arhitektuurikontaktid tulid hiljem, aga seda ägedamalt. Esmajoones vaimustus Gozak Valve Pormeistri loomingust ja lävis edaspidi peamiselt nn Tallinna kooli arhitektidega: Toomas Rein, Leo Lapin, Avo-Himm ja Kristin-Mari Looveer, Veljo Kaasik jt. Aastatel 1982–1991 toimetas ja osaliselt kujundas Gozak üleliidulist ajakirja Arhitektura SSSR , mis andis ka platvormi Eesti arhitektuuri tutvustamiseks. Juba esimese tema osalusel valminud numbri (nr 5, 1982) kaant kaunistab foto Pirita TOPist. Kuuldavasti sai Gozak tihtipeale ajakirja toimetuses võtta selle eest, et mis ta neid eestlasi igale poole topib.

Andrei Gozaki suurim panus Vene arhitektuuriellu seisneb tema kirjatöödes, raamatutes ja artiklites. Tinglikult võib need temaatiliselt jaotada kolmeks. Esiteks, Soome arhitektuuri suurkuju Alvar Aalto uurimine: Gozak avaldas kaks esimest venekeelset monograafiat (1976. ja 1978. aastal) ning pälvis selle eest 1983. aastal Soome Arhitektuurimuuseumi teenetemedali. Teiseks, Vene avangardarhitektuur, eriti Konstantin Melnikovi ja Ivan Leonidovi loomingu uurimine. Saavutuseks tuleb pidada veel õndsa sotsialismi tingimustes 1988. aastal Londonis Academy Editionsi poolt koos Leonidovi poja Andreiga välja antud monograafiat. Ja kolmandaks, jooksev arhitektuurikriitika nõukogude arhitektuuri kohta, aastakümnete jooksul sai sellest juba ise osa ajaloost. 2006. aastal kureeris Gozak Moskvas näituse ja ilmus väike kataloog nõukogude modernismi kohta aastatel 1955–1985. Kindlasti teostas kogu kirjutatu ja avaldatu üle kvaliteedikontrolli Gozaki abikaasa arhitektuuriteadlane Irina Kokkinaki (1943–2004). Koos kirjutati kõik Vene arhitektuuri puudutavad artiklid esinduslikus Prantsuse Arhitektuuriinstituudi ja kirjastuse Hazan välja antud XX sajandi arhitektuuri leksikonis (1998, Eesti artiklid on kirjutanud prof Mart Kalm).

Andrei Gozaki kirjutamise hoog ei raugenud ka viimastel aastatel: 2009. ja 2011. aastal toimusid tema isikunäitused ja ilmusid kataloogid. Terve elu tegeles Gozak arhitektuuri kõrvalt ka kunstiga, maalides loodust ning abstraktseid ja abstraheeritud arhitektuurseid vorme. 2011. aastal ilmus mälestusteraamat ja artiklikogumik „Eluväärtused – arhitektuuriväärtused” („Ценности жизни – ценности архитектуры”). Ja alles tänavu märtsis esitles ta Moskvas Štšussevi-nimelises arhitektuurimuuseumis viimaseks jäänud raamatut konstruktivismi luigelaulu, Ivan Leonidovi rasketööstusministeeriumi konkursi projekti (1934) kohta.

Toomas Rein:
Ühiseid mälestusi on palju. Ühe loona meenub, kui käisime 1980. aastal Moskvas Melnikovi majas, kus siis elas tema poeg, maalikunstnik Viktor. Andrei ütles, et pole päris kindel, kas sisse pääseme, kuna tegu on tujuka mehega, aga proovime ikkagi. Kui sinna jõudsime, siis seisis Viktor aias ja vaatas ühte suurt pehastunud puud. Andrei tutvustas meid ja Viktor selgitas, et tahab puu maha võtta, sest see on ümber kukkumas ja segab jubedalt. Pakkusime abi. Mina kui toona kõige noorem ronisin puu otsa, sidusin köie ümber, et saaks tõmmata. Tõmbasime, ja puu kukkus üle aia naaberkrundile. Mees läks kohe ülirõõmsaks – nüüd on võõras mure, saagigu kes tahab – ja kutsus tuppa. Näitas oma pilte, mis olid heledad ja ilusad, veidi meenutasid Andrei maale. Lõpuks veetsime seal terve toreda päeva ja tutvusime Melnikovi majaga väga põhjalikult.

Leonhard Lapin:
Andrei oli Tallinna kooliga tihedalt seotud. Ilmselt esmakordselt kohtusime 1978. aastal seoses teaduste akadeemia raamatukogus toimunud näitusega. Ta tundis muidugi meid kõiki ja kirjutas meie töödest, aga ei suhelnud kõigiga ühevõrra intensiivselt. Kõige tihedamad kontaktid olid tal Toomas Reinu, aga ka Veljo Kaasiku, perekond Looveere ja minuga. Viimane kohtumine oli meil eelmisel suvel Tallinnas.

Andrei alustas Soome arhitektuuri uurimisega, sellest olid ka ta esimesed artiklid. Soomlaste kaudu sai ta tuttavaks eestlastega, näiteks Juhani Pallasmaa kaasabil, too on samaealine ja oli Andrei hea sõber. Nad isegi tähistasid ükskord Helsingis koos oma juubelit ja siis tulid Tallinnasse jätkupeole (n-ö sünnipäevaprojekt „Gozak 50 + Pallasmaa 50 = Mies van der Rohe 100” 1986. aastal. – M. V.). Soomlaste kaudu jõudis ta siia ja hakkas propageerima ka meie asju suurel laial Venemaal. Eesti arhitektuuri ta tundis, artiklid olid uurimuslikud ja põhjalikud. Hiljem käisime Andreiga koos ka Valgevenes koos Toomas Reinu ja fotograaf Peeter Kraasiga, kuna ta soovis kirjutada meie tehtud lasteaiast artiklit (lasteaed kolhoosis Rassvet, arhitekt Toomas Rein, mänguväljakud Leo Lapin, valmis 1987, vt Sirp 26. X 2007. – M. V.). Tema kaudu tekkisid ka sidemed Vene nn paberarhitektidega, kellega sai koos Pariisis Pompidou keskuses näitusel esinetud. Andrei oli tõeline vene mees, hea laia joonega ja meeldis kõigile.

Lilian Hansar:
Andrei Gozaki ja tema abikaasa Irina Kokkinakiga kohtusime tihedamalt 1980ndatel Eestis. Toomas Reinuga käisime neil Moskvas külas, seal oli vist mingi üleliiduline arhitektide üritus. Eriti oluline oli minu kui Saaremaa peaarhitekti jaoks Andrei osalemine Kuressaares nn noorte arhitektide konverentsil, mille korraldasin selleks, et saada oma töös pealinna arhitektidelt abi. Mäletan, et kohalikel parteilistel võimumeestel oli suu üsna kinni, kui esinesid näiteks Vilen Künnapu ja Andrei Gozak. Andrei pöördus meie juhtkonna poole mõttega, et nad peavad toetama mind, habraste kätega naist, ajaloolise Kuressaare kaitsmisel. Sel ajal oli Andrei kui Moskva inimese sõnal suur tähtsus. Hiljem käsid Irina ja Andrei mul vahel külas.

Veljo Kaasik:
Jätan siinkohal kõrvale päritolulised detailid: ta kehastas minu jaoks vene inimeset kui nähtust, mida iga päev ei tulnud kogeda, kuid mis lasi aimata suure maa tegelikku potentsiaali. Ühest küljest tohutult energiline, valjuhäälne, kiire reageerimisega, ning, mis seal salata, ka lõbus bakhant; teisest küljest tohutu kunsti- ja arhitektuurialase lugemusega inimene, kelle sünteesivõime oli adekvaatne eruditsiooniga. Selles suhtes ületas ta meid, arhitekte-praktikuid, tunduvalt, kuid, olles heasüdamlik ning taktitundeline, ei andnud seda millegagi mõista. Sügavad erialased teadmised olid seda imekspandavamad, et NSVLi aegadel (v.a ehk päris lõpus) ei olnud ta praktiliselt kusagil „päris välismaal” käinud ega osanud ka inglise keelt. Meie kohtumistel viimastel aastatel oli huvitav ka tema meist provotseerimata Venemaa olukorra kohta antud informatsioon, mis ei jätnud mingit ruumi ei illusioonidele ega kaksipidimõtlemistele. Minu viimane jutuajamine Andrei Gozakiga toimus 2011. aasta sügisel sõidul Piritalt Madara tänavale, teemaks oli Žoltovski ja Plečniku võrdlev analüüs.