Homse, mitte tänase nimel

Tallinna autokeskne linnasüda on tänu autoliikluse ümberkorraldamisele muutumas.

OTT ALVER

Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus

I preemia – „Kevad linnas“, Toomas Paaver (Linnalahendused), Indrek Kustavus (Extech Design), Indrek Peil, Siiri Vallner, Kristel Niisuke, Valdis Linde, Riin-Kärt Ranne (Kavakava).

II preemia – „Selgroog“, Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).

III preemia – „Vurr“, Joel Kopli, Juhan Rohtla ja Koit Ojaliiv (Kuu), Raul Kalvo (Inphysica Technology) ning arhitekt Tõnis Savi.

Ostupreemia – „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“, Paco-Ernest Ulman ja Kaarel Künnap (Mudel).

Ostupreemia – „Viru väljadel“, Margit Mutso ja Inke-Brett Eek (Arhitektuuribüroo Eek & Mutso), Meelis Maamägi (Kuustuudio), Juhan Teppart ja Ander Roosipuu.

---

Tore on tõdeda, et Eesti vabariigi peagi saabuv suur sünnipäev on käima lükanud sisulised arutelud linnade ruumilise keskkonna üle. Nüüdseks juba ligi poolteist aastat kestnud vabariigi 100. aastapäeva ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistlused on mõeldud linna keskuste avaliku ruumi parandamiseks. Üle pika aja on põhjust taas küsida, millist avalikku ruumi me tegelikult tahame. Enne Tallinna jõudmist tehti läbi juba ligikaudu kümme sellist võistlust Kärdlast Valgani. Siiski tundub Tallinna võistlusel olevat justkui suurem kaal. Tegemist on siiski pealinna peatänavaga, mis võiks oma avaliku ruumi kvaliteediga eeskujuks saada mitte ainult väikelinnadele, vaid ka muule maailmale. Ainest selleks ju on.

Võistluse taust

Peatänava ideevõistlus on osa Vanasadama ja kesklinna vahelise liikuvuskeskkonna arendamise projektist, mis kuulub valitsuse transpordi infra­struktuuri arendamise investeeringute kavasse aastateks 2014–2020. Programmi eesmärk on kavas sõnastatud nii: „linnakeskuse avaliku linnaruumi inim- ja keskkonnasõbralikumaks muutmine ning eri liikumisviiside parem integreerimine parandamaks rahvusvaheliste, üleriigiliste ja kohalike ühenduste seotust“.^* Peatänava võistlus, kus keskenduti 1,2 kilomeetri pikkusele tänavalõigule Vabaduse väljakult Jõe tänavani, on alles esimene etapp. Teise etapi ideevõistlusega (2016. aasta teisel poolel) otsitakse ideid peatänavaga külgnevate kvartalite tarvis. Esimese etapi võidutöö lahendus kavatsetakse välja ehitada hiljemalt aastaks 2020.

Pealinna peatänav täna

Peatänav koosneb viiest linnalise iseloomuga tsoonist. Esiteks lõik Pärnu mnt ja Kaarli pst ristist Georg Otsa tänavani. Sel lõigul on ühel pool selge hoonefront ning teisel pool, Jaani kiriku ümbruses, avatud maastik, mis valgub Vabaduse väljakule. Teiseks kogu peatänava kitsaim lõik, mis on surutud teatrite ja südalinlike kõrgete kortermajade vahele. Kolmanda tsooni moodustab avatud maastik Tammsaare pargi ja Musumäe vahel. Neljas on Viru ristmik. Viies Narva maantee lõik, mis moodustab pikkuse mõttes poole kogu plaanitud peatänavast ning on mõlemal tänava poolel ääristatud stalinistliku hoonestusega. Iga piirkord eeldab justkui omaette sekkumist, kuid seejuures tuleb peatänavale anda terviklik identiteet.

Uus normaalsus

Tallinna peatänava ideevõistluse puhul ei tule enam pikalt arutada ruumivõtete üle, mille toel olemasolevast autokesksest ja monofunktsionaalsest tänavast normaalne läänelik linnaruum teha. Avaliku ruumi kasutuse mitmekesistamine, ajaveetmisvõimaluste parandamine, jalgsi ja rattaga liikujate olukorra parandamine, liikluse kujundamine sujuvamaks ja turvalisemaks, ühistranspordi soosimine ning autoliikluse vähendamine – see kõik oli võistluse lähteülesandes kirjas, lisaks hulk täpsustatavat tehnilist teavet. Senini pole suudetud neid pealtnäha lihtsaid võtteid praktikas rakendada. Nüüd on aga Tallinna autokeskne linnasüda muutumas tänu autoliikluse ümberkorraldamisele. Tegemist on standardse planeerimis­kirurgiaga: linna südamest läbi jooksvad jämedad autoteede arterid lõigatakse läbi, asendatakse need peenikeste kapillaaridega ning opereeritakse arterid keskusest ringiga mööda. See ei tähenda autode ärakaotamist, vaid nende mujale suunamist. Tekkinud olukord aitab uuel normaalsusel tõelisuseks saada. Peatänav on kui lääneliku kvaliteetse linnaruumi katselava.

Kahjuks oleme ikkagi nokk kinni saba lahti olukorras, mis tähendab, et ühe tänava inimnäoliseks tegemisega tõstame mootorsõidukitele mõeldud asfaltvälja lihtsalt teise kohta, Reidi teele, ning ehitame sinna Narva maantee koopia. Peatänava toimimiseks on vaja pidevat inimvoogu ning seetõttu tuleb luua samasuguse kvaliteediga tänavate kaudu ühendus Tallinna city, aga ka merega. Kui praegune Ahtri tänav ja tulevane Reidi tee selle ühenduse napilt enne merd ära lõikavad, siis kaotab praegune ettevõtmine suure osa oma särast. Siinkohal tekib tunne, justkui üritaks linnavalitsus ühe õilsa teoga õigustada oma muid möödapanekuid. Peatänava fetišeerimise asemel on olulisem korda teha linna tänavate struktuur.

Võistlusest täpsemalt

Žürii kohtumistel tekkis keskne arutelu I ja II preemia pälvinud tööde kontrastsuse ümber, jõuti lausa vastandlike väljaütlemisteni. Mõlemad on professionaalsed: valitud suund on kunstilise tervikuna lõpuni välja mängitud. Esimese preemia pälvinud töös „Kevad linnas“ on lähtutud põhimõttest, et arhitekt peab ära tundma paiga väärtused ja neid kergete, kuid selgete liigutustega tugevdama. Teise preemia tööga „Selgroog“ on üritatud, vastupidiselt, luua täiesti uut konteksti, katta olemasolev tänavaruum oma uute ettepanekutega.

Glassiipuiestee vs. 86 võidukaart

Võidutöös „Kevad linnas“ on linlikkuse tekitamise vahend allee. Puiestee jookseb ajaloolise bastionaalvööndi väliservas, kulgeb mööda Kaarli puiesteed ja Estonia puiesteed, keerab enne Viru keskust põhja ning jätkub Mere puiesteel (kõik need tänavad kannavad juba praegugi puiestee nime). Selline ajalooline joon sobib hästi ka Viru väljakule lõunapoolse serva tekitamiseks. Puiestee kulgemine ümber vanalinna loob tunde jätkuvast bastionaalvööndi haljasalast. Narva maanteel saab puudega hästi täita autodest vabanenud laia ja tühja, stalinistliku hoonestusega raamitud tänavaruumi. See on lihtne võte, kuid igati piisav, et saavutada muutus kvaliteedis. Lahenduse kontekstitundlikkust näitab otsus Pärnu maantee Vabaduse väljaku ja Tammsaare pargi vahelisele lõigule puid mitte lisada, kuna sealne tihe linnaruum on elav ja liigendatud selletagi.

Ka võidutöö ülejäänud sekkumised on väga täpsed, peaaegu arheoloogilised. Näitena võiks tuua Musumäe uue lõunasse avaneva trepistiku, mille piirjoon lähtub bastioni kujust. Musumäe Tammsaare pargi poolsele nõlvale piki nõlva kulgeva uue käiguteega, avatakse park peatänavale ja seotakse omavahel alumine tänavaruum ja ülemine park. Linnaruumi on muudetud kõikide liiklejate ja olijate vaatenurgast midagi liigselt tähtsustamata. Kõik on justkui alati nii olnud, selle kõige paremas mõttes.

II preemia vääriliseks tunnistatud töös on kavandatud muutusi palju laiema pintsliga. Kõige jõulisem on peatänavat palistav metallist kaarestik, mis kannab trammikaableid ja valgusteid. See on ühelt poolt väga hea mõte, sest nii on ilmetust taristuelemendist saanud disainiobjekt, kuid võib osutuda ebaotstarbekalt priiskavaks. Kaarestik on kaetud metsviinapuudega, mis asendab traditsioonilise haljastuse.

Vastupidiselt esikoha tööle on siin kõik peatänava tsoonid ümberkujundatud. Jaani kiriku ümbrusesse on maha joonistatud uus teede ruudustik, mis on joondatud küll Jaani kiriku järgi, kuid ära on kaotatud senised loogilised käiguteed. Julgelt on sekkutud ka Musumäe looduskaitsealusesse parki, kuhu on plaanitud tugev geomeetriline betoonist rulapark, mis lõikub vähemalt meetri jagu pargi pinda. Jõuga on isegi Viru väljak ristkülikukujuliseks joonistatud. Läbiv ühtne ja omanäoline disainikeel seob peatänava selgroo kõik osad üheks tervikuks, isegi kui see tekitab vasturääkivusi kontekstist tulenevate piirangutega. Oluline on, et tekib oma lugu, mida me teiste linnade kohta rääkida ei saa. See on Tallinna peatänava meloodia: trammid sõidavad võidukaarte alt läbi ja tuvid istuvad kaarte peal. Tallinn saaks vanalinna kõrvale veel midagi, mida postkaartidel müüa. Lahenduse põhiline trump ongi pompoossus, mis on ühtlasi ka selle suurim nõrkus.

Tallinna peatänava võistluse žürii tegi lõpuks selge otsuse „Kevad linnas“ kasuks, leides, et see lahendus peab ajas paremini vastu, on realiseeritavam, kontekstitundlikum ja kestlikum. Puudu jäigi ehk vaid sümbolväärtusest, millele peaks võidutöö täpsema projekteerimise puhul tähelepanu pöörama.

* Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, „Perioodi 2014–2020 transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kava“, 2015.