Gentrifikatsioon

Linn kui kapitali mänguplats

TAURI TUVIKENE

Kuigi termin keskklassistumine gentrifikatsiooni vastena ei ole Eestis veel juurdunud, annab see tähenduselt hästi edasi varem väheväärtustatud ja enamasti töölisklassi piirkonna muutumist jõukamate elanike, peamiselt keskklassi, elu- ja tegevuspaigaks. Gentrifikatsiooni terminile aluspanijaks peetakse briti sotsioloogi Ruth Glassi, kes juba üle poole sajandi tagasi kasutas seda Londoni piirkondade Notting Hilli ja Islingtoni muutuste kirjeldamiseks. Hiljem on, järjest enam ka Eestis, see termin linnauuringute mõistena levinud ka laiatarbekasutusse.

Gentrifikatsiooni võib lühidalt kokku võtta järgnevalt: madala maine ja madalate rendihindadega vanade majade piirkond muutub huvipakkuvaks odavat, ent põnevat elamist otsivatele loome- ja teadmusvaldkonna noortele inimestele. Nemad tekitavad piirkonnale huviäratava maine. Maine kergitab piirkonna vastuvõetavust keskklassile ning paikkonna turuväärtus kasvab. Kinnisvara kallineb ja muutub igavaks selle esimese järgu gentrifitseerijatele, misjärel on uuteks elanikeks pigem rahulikku ja stabiilset elupiirkonda ning turvalist investeeringut otsivad jõukamad inimesed. Nende järjest intensiivsema naabruskonda kolimisega jõuab see lõpuks täieliku keskklassistumiseni. Samasugune protsess kordub järgmistes piirkondades.

Gentrifikatsioon on etapiline, milles eri faasides on keskne roll erinevatel inimestel. Kui esimestes etappides on aktiivsed pigem riskialtid, loov­klassi kuuluvad, ent vähese kapitaliga inimesed, siis mida aeg edasi, seda aktiivsemaks muutuvad jõukad, ent konservatiivsed ja majanduslikku turvalisust ootavad inimesed. Läbi kõigi etappide väheneb aga naabruskonna esialgsete elanike arv. Tavaliselt tekitab selline elanikkonna vahetumine peale klassilõhe ka etnilist ja/või rassilist segregeerumist. Ameerika Ühendriikides, nt New Yorgis Brooklynis on gentrifikatsioon ühtlasi ka mustanahaliste väljatõrjumise protsess.

Millega gentrikatsiooni seletatakse?

Miks siis mõned linnapiirkonnad muutuvad ootamatult populaarseks, teevad läbi kinnisvarahindade hüppe ja vahetavad elanikkonda?

Gentrifikatsiooni selgitavad kaks konkureerivat lähenemist: pakkumisele ehk ennekõike kinnisvara raharinglusele keskendunud lähenemine ja nõudlusele ehk enamasti eri inimgruppide elukoha- ja kultuurieelistustele koondunud käsitlus. Esimene, mis on peamiselt ka linnauuringute keskmes, nähakse linna kapitali mänguplatsina, milles mõned piirkonnad kerkivad esile kui silmapaistva sissetulekuteenimise potentsiaaliga kohad. Selline tulusus tuleneb situatsioonist, mida neomarksistlik linnauurija Neil Smith juba 1979. aastal käsitles rendihinna vahe teoorias (rent cap theory): kinnisvara hetkehind on madalam kui sellelt potentsiaalselt teenitav tulu. Sellised piirkonnad on just kehva maine ja laguneva elamufondiga, kuid linna muidu väärtustatud keskusele lähedal paiknevad rajoonid. Kui gentrifikatsiooni alguses on naabruskonna hinnad madalad ja koht seega avatud paljudele uutele tulijatele, siis lõpuks on hind kõrge, kinnisvara omanikud ja arendajad on oma tulu kätte saanud ja piirkond muutunud jõuka elanikkonna rahulikuks pesitsuspaigaks.

Teine koolkond aga rõhutab gentrifikatsiooni toimumist laiemas post­industrialiseerumise protsessis ning pöörab seega tähelepanu gentrifitseerijate endi valikutele, kus elada ja tegutseda ning neid valikuid mõjutavatele laiematele tendentsidele tarbimises, maitse-eelistustes ja esteetikas. Ka seda suunda esindavad neomarksistid, nagu näiteks David Ley, kuid erinevalt esimesest lähenemisest ei pea nemad oluliseks mitte vaid hindade erinevust, vaid ka väärtushinnanguid ja kultuuripraktikat. Selleks et aguliromantika oleks kinnisvarahindade järgi hinnatud, peab selline esteetika domineerima ka väärtushinnangutes. Et käsitööõllelokaalide loomine oleks majanduslikult tulus, peab laiem taust ja ühiskond just nimelt sellist õlletarbimist ja sotsiaalset olemist soosima.

Olenemata teooria eelistamisest on ilmne, et just vaesem ja marginaalsem elanikkond tõrjutakse oma elukohast välja.

Gentrifikatsiooni halvad küljed

Paljudele kinnisvaraarendajatele ja linnauuendajatele on gentrifitseerumine positiivne. Eesti keeles nii akadeemiliselt kui laiemalt kasutatav termin „taaselustamine” rõhutabki just elukvaliteedi parandamist: hooned renoveeritakse, pargid ja tänavad tehakse korda, tulevad uued söögikohad ja poed, koolide maine kasvab, siselinna linnakeskkonda väärtustatakse jälle, toimub linna renessanss. Kui naabruskonna kvaliteedi paranemist mõõta kinnisvarahindadega, siis jääb ärivaldkonnas tegutsejatele kahtlemata pilt, et mahajäänud piirkonnast saab kõrgeklassiline elamispaik, mis suurendab jõukust ja seega elustab ehk isegi mitte ainult seda ühte piirkonda, vaid linna tervikuna. Selline keskklassistumise kiitmine eitab aga paljude gentrifikatsiooni uurijate välja toodud struktuurseid protsesse, mis on pigem negatiivse mõjuga. Mis ühtedele korralike söögikohtadega kena piirkond, see teistele, kasinama sissetulekuga inimestele hoopis võõrandumine sellest, mida linnal ja ühiskonnal on neile pakkuda. 400eurose kuupalgaga peret ülal pidades on raske rõõmu tunda uuest käsitöö­õllelokaalist.

Olgugi et vahel püütakse väita, et piirkonna jõukuse kasv mõjub positiivselt kõigile, sest rikkus kandub edasi, peab paraku vaesem osa elanikkonnast oma senisest eluruumist välja kolima, sest hindade (nt majade renoveerimisfondid, toiduhinnad seoses muutunud turgude/poodide struktuuriga) kasvades ei saa nad endale seal elamist enam lubada. Põhjuseta ei vaata paljud kohalikud põlgusega oma piirkonda kolivaid hipstereid, kelles nähakse gentrifitseerumisele kaasaaitajaid. Mitmel pool maailmas näitavad kohalikud oma meelsust grafitiga või isegi karmimate meetmetega, nagu mõni aeg tagasi Berliinis kallimate autode põlemapanek.

Gentrifikatsiooni universaalsus?

Kuigi siin esitatud gentrifikatsiooniteooria on pigem ühtsustav, kus väidetakse, et eri piirkonnad on sarnased, on siiski raske öelda, kas gentrifikatsioon toimub kõikjal ühtmoodi. Veelgi ambitsioonikamalt on väidetud, et gentrifikatsioon on lääne termin, mujal maailmas peaks kasutama teisi teooriaid, mudeleid ja definitsioone. Gentrifikatsiooni mõistet on ennekõike kasutatud lääneriikides ja sealgi peamiselt suurlinnades. Eestis tekib näiteks kohe küsimus omandivormist: kuna enamik elanikest on omanikud, siis vahetatakse väärtuslikumaks muutuv kinnisvara ikkagi rahaks ja uueks elamiskohaks kusagil mujal. Pealegi on Eestis elanikkonnavahetus ja keskklassistumine toimunud koostoimes restitutsiooniga, millel on erinev mehhanism. Riikides ja linnades on rohkem või vähem erinevad arengumustrid, milles ühtse gentrifikatsiooni väljatoomine on vägivald linnade mõistmisel. Igasugusele piirkondade muutusele lihtsalt tempel „gentrifikatsioon” peale lüüa, mida sageli tehakse, on suur lihtsustus.

Sellele vaatamata on hea, et ka Eestis sageneb arutelu gentrifikatsiooni üle. Loodan, et rohkem nähakse ka selle protsessi probleemseid külgi, negatiivset mõju eriti neile, kes ise oma elukohavalikut mõjutada ei suuda. Iseasi, kas Eesti mudel keskklassistumisest on nii radikaalne ja ebaõiglane kui Ameerika või Lääne-Euroopa oma, kuid oma mõju paraku mitte parema elukvaliteedi poole nõrgematele elanikkonna kihtidele on sellelgi.