Filmiruum

Milline arhitektuur satub filmi? Millest sõltub ruumi valik? Missugune mõtteprotsess mõjutab režissööri otsust?

VALLO TOOMLA

Film on meeskonnatöö. Filmi visuaali kujundamisel on peamine roll kolm­ainsusel režissöör-operaator-kunstnik, kelle koostöö määrab ekraanil nähtava visuaalse ruumi ning selle võimaliku tähendusvälja. Nagu iga kunstiliigi puhul töötab ka filmis iga looja veidi omamoodi, neil on erinev maailmavaade, eri meetodid, põhimõtted, lähtepunktid. Mina saan siinkohal pakkuda näitena oma vaatenurga, mille lähtepunkt on ajalik: tänased mõtted sõltuvad praegu haaratavast mälust ning suhteliselt vähestest filmitegija kogemustest.

Enamasti on filmi vundamendiks alustekst elik stsenaarium. Režissöör süüvib sellesse filmitegemise eeltöö perioodil, et leida üles seal peituvad teemad, motiivid ja võimalikud tähendused, mis loomemeeskonda, sh näitlejaid juhtima hakkavad ning lõpuks mingis kontsentratsioonis ka vaatajani jõuavad. Need elemendid avanevad eelkõige karakterite kirjelduse, dialoogide ning seal sisalduva teabe kaudu. Minu arvates kasvab hea lugu välja tegelaskujudest: just nende iseloom, minevik, soovid ja maailmanägemine loovad eelduse, et just see lugu saab ekraanil võimalikuks. Kui karakterid on hästi kirjutatud, sisekonflikt tabatav, siis on ka lihtsam luua nende ümber ruumi, mis teekonna takistusi peegeldavad, võimendavad või siluvad, sõltuvalt režissööri ja tema meeskonna tahtest.

Stsenaariumis on kirjas viited ka ruumile, kus karakterid viibivad ja tegutsevad. Erinevalt ilukirjandusest kirjeldatakse ruumi stsenaariumis üldjuhul väga napilt. Toon näite „Teesklejatest“:1 „Õues on juba hämar. Lagendikul keset metsa asub moodne maamaja suurte klaasseintega, mis meenutab akvaariumi. Ümbritsev metsik loodus on kontrastiks maja rafineeritud tsiviliseeritusele.“ Need kolm lauset tekitavad kohe tugeva kujutluspildi, annavad aimu, mida loo autorid, stsenaristid, mõtlevad: määratletud on keskkond, kus lugu aset leiab, ning siin peitub kohe ka viide peamise võttepaiga võimalikule tähenduslikkusele. Sõnastus viitab karakterite justkui vangistatud olukorrale: tsiviliseeritus versus metsikus, võimalik, et ka inimese animaalne pool. Kas loos püütakse tsiviliseeritusest välja murda või hoopis tehakse kõik selleks, et tsiviliseerituks jääda?

Lagendikul keset metsa asub moodne maamaja suurte klaasseintega, mis meenutab akvaariumi. „Teesklejate“ proovipäev: maja (arhitektid Emil Urbel, Indrek Erm), ees näitlejad ning režissöör Vallo Toomla.

Erik Põllumaa

Oluline on märge valguse kohta: „Õues on juba hämar“. See pealtnäha lihtne ja suhteliselt proosaline lause viitab loo peategelaste seisundile ja ka tervele loole – liigutakse pimeduse suunas: hämarus ruumis, hinges, tunnetuses, võib-olla salapärane varjatus terves kultuuriruumis, ühiskonnas. Selle lausekesega antakse justkui luba unenägudele, ambivalentsusele, moondumisele, kuskil vahepeal olemisele, üleminekule ühest seisundist teise. Sellised märkused panevad filmitegija kohe esimesel stsenaariumi lugemisel silmi teritama, et panna tähele analoogseid elemente, tabada loos peituvaid teemasid ning allhoovusi, mis võiksid juhtida režissööri loo mõistmisel, kujustamisel, s.o lavastamisel. Sõnal on võim ideid, kujutlusi ja maailmu tekitada.

Olgugi et alustekstis on kirjeldatud modernset arhitektuuri, ei pea režissöör, operaator ega kunstnik osutust ilmtingimata filmis järgima. Režissöörina mõtlen läbi mitmed variandid ja neist johtuvad võimalikud tähendusruumid, mis võivad stsenaariumis kirjeldatud viite eiramisel kaduda või hoopis tekkida. Miks mitte hoopis mõni mõis või vanast aidast ümber ehitatud suvemaja? Võimalused tuleb läbi kaaluda, et leida parim vaste stsenaariumi peateemale ning karakterite sisekonfliktile ja mänguruumile. Kõiki põhjusi, miks jäime näiteks filmi „Teesklejad“ puhul truuks ikkagi stsenaariumi kirjeldusele, ei pea ma vajalikuks siinkohal välja tuua. Otsustavaks said tegelaste siseheitlused ning tegutsemismotiivid, samuti stsenaariumis peituvad viited kordustele, peegeldustele ja sümmeetrilisusele, mida kõike väljendab maja2 Suurupis kõige täpsemalt (oli veel paar teist võimalikku võttepaika). Lisaks märksõnale „akvaarium“ ilmusid eeltöö ajal peale Suurupi eramu kinnitamist minu märkmetesse sõnad „kindlus“, „(kaldasse kinni sõitnud) allveelaev“, „kirik (vs. paradiis)“, mis inspireerisid mind veel ka filmi helindamisel.

Režissööri puhul on koha ja filmis nähtava arhitektuuri üle otsustamisel peale ratsionaalse analüüsi olulised loomulikult tunnetus ja intuitsioon. See on loomingulisuse tingimus: sisetunne või ilusa eestikeelse sõnaga „kõhutunne“, südame all kasvanud jõud, mis näitab suunda ja aitab otsustada. Kõhutunne keelas ära arhitektuuri, kus on olulisel kohal puitelemendid või näiteks paekivi. Tagantjärele suudan selle tunde vajadusel argumendina sõnastada, eeltöö protsessis tingis aga just see tume tung kohavahetuse, nii et juhuse või saatuse tahtel tõi see meieni Emil Urbeli projekteeritud eramu.

Kontseptuaalne filmiruumi loomine, selle kujustamine vaimusilmas ning seejärel ülekandmine reaalsetesse paikadesse võib olla nii õnnestav kui ka väga valulik protsess. Filmi jaoks õigeid ruume ja kohti otsides tunnetab filmitegija koha eripära ja mõju, asetab vaimusilmas sinna oma karakterid ja võimalikud misanstseenid, arvestab valgusolude, värvide ja tekstuuridega ning ruumi reaalse olukorra ja vaimusilmas kujuteldava omavahelise suhtega. Kas ruum sisaldab visuaalseid geomeetrilisi kujundeid, värve, tekstuure, mida sisaldavad ka teised valitud tegevuskohad? Kas seal on filmimiseks piisavalt ruumi? Kas ruumi on võimalik konkreetse stseeni tarvis valgustada? Milline peaks olema filmi kontseptsioonist ja karakteri seisundist lähtuvalt ruumi perspektiiv? Milline mõju on neil ruumielementidel filmi tegelastele ja kokkuvõttes vaatajale? Need küsimused käivad filmitegija peast läbi ja on kõneaineks meeskonna liikmetega võttepaiga otsimisel. Esialgsel vaatlusel võib filmitegija olla vaimustuses, kuid veidi aja pärast kainenedes võib ta jõuda mõistmiseni, et ruum ei kohandu ideaalselt karakterite ja filmi essentia’ga. Oluline roll tegevuspaiga üle otsustamisel on ka mitmetel produktsioonist lähtuvatel teguritel: näiteks, kas sellele pääseb meeskonna ja tehnikaga kergesti ligi, kas see mahub eelarvesse, kas omanik on nõus, kui palju seal muuta tohib jms.

Igasugune arhitektuur võib olla filmogeeniline, olenevalt sellest, mida filmitegija parasjagu otsib. Režissöör ei lähtu filmiruumi tekitamisel sellistest määratlustest nagu ilus, inetu, cool, päris hull vms. Iga valik on kokkuvõttes filmi tegelaskujude, loo, teema, meeleolu ning tähenduse teenistuses. Arvan, et filmitegijale on arhitektuuri puhul oluline, et hoone oleks karakteerne, oma näoga kompositsioonitervik, mis loob filmi sisuga suhestudes eelduse metafoori tekkeks vaataja mõistuses ja hinges.

1 „Teesklejad“, 2016, režissöör Vallo Toomla, stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman.

2 Eramu Suurupis, arhitektid Emil Urbel ja Indrek Erm, sisearhitekt Tiina Mang, valminud 2002. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming