Euroopa maastikukonventsioon on avaliku ruumi poliitika nurgakivi

Maastik on demokraatia tööriist, usaldusliku partnerlussuhte alus.

HELEN SOOVÄLI-SEPPING

Eesti keskkonna- ja ruumipoliitikas tähistas 2017. aasta märgilist sündmust. Nimelt allkirjastas Eesti vabariigi valitsus 20. oktoobril Firenzes 2000. aastal vastu võetud ja 2004. aastal jõustunud Euroopa maastikukonventsiooni. See annab põhjuse vaadata, miks ja kellele see konventsioon mõeldud on ning mis on selle konventsiooni võimalik mõju ruumi ja keskkonnaga tegelevatele valdkondadele Eestis.

Mis on maastik?

Maastik on mitme valdkonna ülene mõiste. Konventsioon defineerib maastikku kui maa-ala, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mis on kujunenud looduslike ja inimlike tegurite koosmõjul. See määratlus võib tunduda esmalt harjumatu, sest erineb oluliselt Eestis loodusteadusele põhinevast ja üldhariduskoolides õpetatavast, kus maastik on eelkõige looduskeskkond ning inimese toimimist vaadeldakse kui häiringut. Euroopa keskkonna- ja ruumispetsialistid on aga pidanud vajalikuks rõhutada maastiku ruumilist kogemust ja tajumist – maastik on olemuselt kultuurilis-kommunikatiivne nähtus, seotud kultuuriliste ja ühiskonnas levinud arusaamadega, mis ruum on. Keskkond, olgu looduslik või inimese rajatud, põhineb laiematel ühiskondlikel väärtustel. Võib arvata, et just meile võõrana tundunud sotsiaal-kultuurilise maastiku määratluse tõttu takerdus konventsiooniga liitumine pikkadeks aastateks ametkondlike mõtiskluste ja arutelude keeristesse. Harjumuspäraselt on ikka ekspert, olgu siis arhitekt, planeerija, maastikuarhitekt, keskkonnaspetsialist või ka munitsipaalpoliitik, olnud see, kellel on ainukompetents, kuidas avalikus ruumis asjad käivad, ühiskondlikel kokkulepetel põhinevatel väärtustel ei ole siin kohta olnud.

Eesti keeles mahuvad tunnetuslikult samasse tähendusvälja mitu ruumilisust kirjeldavat mõistet: ruum, loodus, keskkond, elukeskkond, maastik, kultuurmaastik, arhitektuur, maastikuarhitektuur. Räägime erinevate sõnadega samast asjast – ruumilisest kogemusest ja tajust. Neid määratlevad mitmesugused asjaolud: inimeste isiklik kogemus, institutsionaalne kuuluvus, s.t millises ametkonnas töötatakse, missuguse haridusega, ja lõppeks, millises sotsiokultuurilises kontekstis me ruumi vaatame-kogeme. Siinkohal aitab kõik eespool loetletu kokku võtta katusmõiste avalik ruum. Avalik ruum on kõigile kasutamiseks mõeldud ruum, traditsiooniliselt teed koos kõnniteedega, väljakud, pargid, rannad, need alad, mis on majade vahel. Eestis levinud vaatenurga järgi rõhutab avalik ruum vähem maastiku seda osa, mis puudutab looduskeskkonda ja mis käsitleb maastikku ühtse tervikuna: loodust, maju, avalikke väljakuid, metsa, raba, järve. Maastiku­konventsiooni järgi ongi maastik „inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linnalistes ja maapiirkondades, degradeerunud ja rikkumata ning nii märkimisväärselt kaunitel kui ka harilikel aladel“. Ühe lahendusena mõistete tähenduslikust segadusest ülesaamiseks võiksimegi kokku leppida, et avaliku ruumi, sh linnaruumi ja maastikku, mõistame maastikukonventsiooni definitsiooni alusel.

Kelle maastikud on õigemini kujundatud? Kuidas on omavahel seotud maastik kui avalik ühisvara ning maa kui eraomand?

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Avaliku ruumi tunnuseks on õigus osa saada ja olla osa ruumist. Just sellises avardunud arusaamas peitubki Euroopa maastikukonventsioonis maastiku mõiste tähendus. See on valdkondadeülene poliitikadokument, mis annab suuniseid avaliku ruumi edendamiseks. Selles peitubki konventsiooni ruumipoliitiline tähtsus. Me ei saa mõista, kaitsta, planeerida linnaruumi või keskkonda ühe valdkonna põhiselt – vaja on partnerlusel rajanevat interdistsiplinaarset mõõdet.

Maastik kui demokraatia

Maastikukonventsioonis on välja toodud, et maastikel on peamine osa isikliku ja sotsiaalse heaolu tagamisel ning et maastike kaitsmisel, korraldamisel ja planeerimisel on kõigil nii õigusi kui ka kohustusi. Igal kodanikul on õigus ja vastutus elukeskkonna paremaks muutmisel. Ruumilise planeerimise, loodus- ning muinsuskaitse seisukohast vaadatuna tähendab see selgemaid ja läbipaistvamaid kodanikkonna kaasamisprotseduure. Möödunudkevadine protestiaktsioon puude mahavõtmise vastu Tallinnas Haabersti uuendataval ringristmikul oli tagajärg kohaliku omavalitsuse kaasamiskava puudumisele teede projekteerimisel. Konventsiooni järgi on kodanikkond võrdväärne partner maastike planeerimisel ja korraldamisel ning võimuaparaadil, sh kohalikul omavalitsusel ja riigil, on kohustus kodanike teadlikkust parandada, kaasates neid ruumilisse planeerimisse: „Iga konventsiooniosaline kohustub tõstma kodanikuühiskonna, eraõiguslike organisatsioonide ning ametiasutuste teadlikkust maastike väärtusest, rollist ja muutustest.“

Maastikke muudavad ja nende arendamist suunavad mitmesugused huvigrupid, kes neid iga päev kasutavad, planeerivad või naudivad. Kellel on õigus otsustada ja mida? Kelle maastikud on õigemini kujundatud? Kuidas on omavahel seotud maastik kui avalik ühisvara ning maa kui eraomand? Eri huvigruppide huvid, ootused ja nõudmised annavad alust mitmele maastikku puudutavale moraaliküsimusele. Maastik on konventsiooni mõistes demokraatia tööriist. Siin tuleb usalduslik kompromiss leida kõigi osaliste vahel, ning ruumi, sh avalikku ruumi, loodust, keskkonda kujundada kõigile hästi mõistetavalt ja võrdset osalust võimaldavalt. Teisisõnu, maastikukonventsioon kõneleb väärtuspõhisest ruumi mõtestamisest. Siinkohal on mõtlemiskoht, kas oleme Eestis ruumidemokraatiaks valmis.

See, et kasutame ruumi tajumisel ja kogemisel eri mõisteid, on täiesti loomulik enesekirjelduse osa, nii teevad kõik ühiskonnad. Kuna ruumi kogemine on kultuurilis-kommunikatiivne, peegeldavad enesekirjeldusviisid arusaama ruumist, mis omakorda lähtub ühiskondlikest protsessidest. Lihtsamalt öeldes: mis ei ole kaasa antud emapiimaga, on vaja läbi arutada. Nüüd, mil Eesti on konventsiooni ühena viimastest liikmesriikidest allkirjastanud, tegutseb keskkonnaministeeriumi kokku kutsutud valdkondadeülene eksperdirühm selle nimel, et välja töötada maastike kaitset, korraldust ja planeerimist suunav tegevuskava. Lähiaastate tähelepanu on pööratud elurikkusele, rohetaristule ja rohevõrgustikele, ruumi jagamisele loomade-lindudega, maastike kvaliteedi hindamiste põhimõtete väljatöötamisele, mitmekesisuse säilitamisele ning ökosüsteemiteenustele. Niisamuti on vaja edasi minna Eesti rahvusmaastike määratlemise ja nende säilimist tagavate tingimuste väljatöötamisega. Maastike tegevuskava kaks peaeesmärki on pakkuda võimalust jõuda valdkonnaüleste strateegiateni nii, et täidaksime Euroopa maastikukonventsiooni nõudeid, ning teiseks tuleb ruumi ja keskkonna planeerimisel korralikult toimima saada osalemis- ja kaasamisprotsessid. Riigikantselei juurde värskelt loodud ruumiloome eksperdirühm on kindlasti hea platvorm nende teemade aruteluks ja üldsusele tutvustamiseks.

Maastikukonventsioon kannab endas selgeid euroopalikke väärtusi ning just nende loomise ja hoidmise kaudu saame rääkida Eesti maastikest kui Euroopa maastikupärandist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming