Elanikud kui eksperdid

Regina Viljasaar

22. mail sai Tallinnas „Linnaidee” algatuse raames kokku kolm linnaaktivisti Berliinist ja Helsingist. Enne avalikku seminari usutlesime neid koos sotsioloogi ja dokumentalisti Peeter Vihmaga linnaelu, selles osalemise ja võimustumise teemadel. Katja Niggemeier on professionaalne piirkonna elu korraldaja Berliinist. Ta töötab riikliku programmi „Lõimunud linn” („Soziale Stadt”) raames ühes Berliini murelapsest linnaosas Soldiner Strasses. Programmi eesmärk on elanike sotsiaalse ja majandusliku võimustumise ning elukeskkonna füüsilise parandamise kaudu võidelda selliste probleemidega nagu (pikaajaline) töötus, sõltuvus abirahast ja võõrandumine. Kokku on Berliinis programmi kaasatud 34 asumit, kus elab 5000–16 000 inimest. Piirkonna elanikest koosnevad nõukogud otsustavad 1000–10 000 euro suuruste summade üle, mis on suunatud sellele, et kohalikud saaksid asumis ise midagi korda saata. Janne Kareinen juhtis aastatel 2008–2012 Helsingi üht moekaimat linnaosaseltsi Artova, nüüd on ta selle juhatuse liige. Artova ühendab kolme naabruskonna elanikke: neid on Vanhakaupunki linnaosast, kust Helsingi alguse sai, Arabianranta 2000. aastatel alustatud suurarenduse kortermajadest ning Toukola puitvilladest. Praegu töötab ta Artova väga edukaks osutunud töömudeli täpsustamise kallal, et seda saaksid kasutada ka teised seltsid. Lõppeesmärk on teha piirkonna elanikest omaenda kodukandi üle otsustajad. Piirkonna asjade ajamine on Helsingis enamusele vabatahtlik töö, kuid väikesest kohalikust maksust peetakse üleval ka piirkonnakeskust ühe koordinaatoriga. Pirjo Tulikukka juhib 1964. aastal asutatud Helsingi linnaosaseltside ühendust Helka. Linna 77 seltsist vanimad on sõjaeelsed, paljud moodustusid aga siis, kui Helsingi hoogne laienemine 1950.–1970. aastatel tõi iseäranis vastliidetud alade elanike seas kaasa identiteedikriisi. Seltsidest sai identiteediloome vahend ning vastujõud linnavalitsuse tsentraliseeritud otsustusviisile. Vanemate seltside suhtumine on siiani kantud nõudmistest ja protestimeelest „paha Helsingi” vastu, noorematele on tähtis pigem ühiselt millegi tegemine puht lõbu pärast ning seeläbi identiteedi tugevdamine. Korraldatakse festivale ja teisi kultuuriüritusi ning ka planeerimisküsimuste puhul on eesmärk arutelu, mitte vastandamine. Helka kui katusorganisatsioon vahendab informatsiooni linnavalitsuse ning seltside vahel, koolitab ning inspireerib – seega ei tee mitte ise tööd ära, vaid ärgitab teisi tegevusele. Erinevalt Berliinist põhineb kogu süsteem heal taval, mitte riiklikul regulatsioonil.

Regina Viljasaar: Võib arvata, et ühistegevuse tugevust või nõrkust näitab kõige paremini raha jaotamine. Kuidas elanike nõukogud raha üle otsustavad?

Katja Niggemeier: Naabruskonnakeskus, kus ma töötan, korraldab selles piirkonnas 300 000 euro jaotamist aastas. Raha tuleb nii riigi, liidumaade kui linnade rahakotist ja Berliini asumite puhul tuleb 50% ka Euroopa regionaalarengu fondidest. Nüüd hakkab riiklik rahastus kahanema, sest rohkem tahetakse investeerida ehitistesse. Otsuseid langetab kohalikest inimestest koosnev nõukogu, mis valitakse iga kahe aasta tagant. Igaüks saab esitada projekti ja iga üle 16 aasta vana linlane saab oma piirkonna nõukogusse kandideerida, selleks ei pea isegi olema Saksamaa kodanik.Tingimus on, et peab olema oma piirkonnast huvitatud, mis ühest küljest on ka probleem, sest tõmbab ligi inimesi, kellele meeldib istuda ja rääkida. Inimene peab aga olema ka võimeline taotlustega töötama ning see välistab automaatselt mõned ühiskonnagrupid, näiteks noored või need, kelle saksa keel pole piisavalt hea või kes pole harjunud avalikult sõna võtma. Seega kokkuvõttes enamuse, kes mahajäänud piirkondades elavad. Meie ülesanne on küll kaasata proportsionaalselt palju inimesi, kuid kui piirkonnas elab näiteks 60% Türgi taustaga inimesi siis pole nad kindlasti sellises suhtes nõukogus esindatud. Kuigi programm töötab väga hästi, pole ulatumine kõigi inimesteni ikkagi tagatud. Projektid, mis viiakse ellu, puudutavad näiteks kooskäimist, mitteformaalset haridust, tänavaruumi korraldamist jne.

Nõukogu koosneb maksimaalselt 49% ulatuses piirkonna organisatsioonide nagu koolid, mošeed jms esindajatest ja 51% ulatuses elanikest. Ehkki see ei ole suur probleem, võib öelda et üldiselt on asutuste esindajad tavaliselt aktiivsemad ning elanikel on sagedamini raskusi enda väljendamisega. Peab võtma natuke altruistliku positsiooni oma naabruskonna suhtes, sest indiviidina tahad lihtsalt, et asi paraneks, aga institutsiooni esindajana on su organisatsioonil juba eesmärgid, millele tahetakse aktiivselt rahastust.

Peeter Vihma: Nagu ma aru saan, tegutsevad piirkondade nõukogud oma piirkonnas. Kas asumitel on ka mingi ühine organisatsioon, kus arutatakse ühe naabruskonna piiridest väljuvaid teemasid?

K. N.: Jah, see on tekkinud. Eri ametid peavad kohtuma üksteise ja kodanike esindajatega linnaosa tasandil kord kvartalis. Ja loomulikult need projektid, mis asumis ellu viiakse, räägitakse linnaosa tasandil vastutavate ametnikega läbi.

Berliinis on 12 linnaosa, millest igaühes on veel palju väiksemaid asumeid. Berliini ajaloolise kujunemise tõttu ongi sotsiaalselt probleemsed alad peamiselt kesklinna piirkonnad, mis on teiste suurlinnadega võrreldes päris haruldane olukord. Mitte linnaosas, kus ma töötan, kuulub „Lõimunud linna” programmi kaheksa asumit. Sealsamas on ka kantsleri peakorter ning enamik turismiobjektidest, kuid nende nii-öelda tagahoovist leiab mahajäänud piirkondi. Seda seetõttu, et endine Ida-Berliin sai väga palju investeeringuid mahajäämuse likvideerimiseks, kuid endine lääs jäi seetõttu tähelepanuta. Palju naabruskonnakeskusi asubki seetõttu kesklinna lääneosas. Neuköllnis, mis on rohkem linna servas, aga kuulus samuti läände, on 11 naabruskonnakeskust.

Esmalt planeeriti programmi vaid kolmeaastase sekkumisena, kuid nüüdseks on see kestnud 14 aastat. Berliin on otsustanud jätkata selle tegevusega algava Euroopa Liidu eelarveperioodi raames. Nii et tegu on kohalikul tasandil pikaajalise projektiga. Usun, et Berliini linnavalitsus peab kogu programmi väga suureks õnnestumiseks.

R. V.: Mis mulje on – kes on „Lõimunud linna” programmist enim võitnud? Kas kasu on kõigile osapooltele olnud samasugune või on keegi, näiteks need, kes on aktiivsed ja võimupositsioonil, ka teistest rohkem kasu saanud?

K. N.: See on huvitav küsimus ja mul pole sellele lihtsat vastust. Administratsioon on küll väga palju võitnud, sest selle programmi ülesehituse tõttu on ametid sunnitud üksteisega suhtlema. Asumid on ka võitnud: minu piirkonnas näiteks ehitati ühe asjana jõe äärde läbipääsud ratturitele ning keskkond on endisest palju kenam. Kohalikud organisatsioonid nagu koolid ja lasteaiad võidavad sellest programmist väga palju, nii et lõpuks võidavad ka indiviidid. Peamine mure meie asumis on töötuse kõrge määr. Kogu seda mõju, mis kaasnevad ühe ametikohaga lisaks rahale, näiteks enesehinnangu tõus ja roll ühiskonnas, on raske kaasamisprojektiga asendada. Nii et üksikisikute puhul on kasu peamiselt paranenud elukeskkonnas, mitte niivõrd isiklikus kasus ühiskonna liikmena. Ma arvan, et vabatahtlikuna ühiskonnas osalemisest ei piisa tegeliku sotsiaalse sidususe tekkimiseks .

P. V.: See, mida rohujuure tasandil piirkonna elu korraldusega saab korda saata, on piiratud, see pole imerohi kõige vastu …

K. N.: Jah, sest me ei saa leiutada töökohti. Me saame inimesi aktiveerida ja pakkuda abistruktuure, näiteks kohtumisruumi, et nad iseenda ja asumi heaks midagi teeksid.

R. V.: Artova toimib hoopis teist laadi tingimustes. Tegu pole sugugi probleemse linnaosaga, kuid ka seal tegeletakse sotsiaalsete küsimustega.

Janne Kareinen: Jah, kindlasti, sotsiaalne projekt on näiteks n-ö teismeliste kriisi ennetamine. Praegu on meie linnaosas palju lapsi, kuid viie aasta pärast on nad teismelised. Et sellest probleemi ei tekiks, katsume juba praegu põlvkondi üksteisele lähendada, tekitada suhtlust eri institutsioonide nagu raamatukogu, noortekeskuse ja ametkondade vahel, kaasata lapsi oma tegemistesse ning pöörata nende negatiivseid tegusid „positiivseteks negatiivseteks” tegudeks. See on nii-öelda kriisiennetustöö.

Meie piirkonnas on väga palju huvitatud inimesi ja tänu sellele saame oma organisatsiooni töökoormust nende toel vähendada, et mitte ise ära väsida. Juhatus on 2008. aastast peale vaid koordineerinud tegevust ja koolitanud, kuid meil tegutseb üle kahekümne töögrupi, kes isegi ei tea kõik üksteise tegemistest. Nii on meil viis rühma, kes on seotud üritustega nagu tänavakunsti ja taaskasutuse tänavafestival Arabias või eelkristlike pühade tähistamine. On temaatilised planeerimise, liikluse, valgustuse ja linnaruumi disaini töögrupid ning informatsiooni, finantsstrateegiate ja rahastusega tegelevad grupid. Meil on näiteks linnaaianduse ja traditsioonilise maaharimise töörühmad, ajaloohuviliste meeskond, ranna ja pargiga, kohvikutega, muulidega või söödavate köögiviljainstallatsioonidega hõivatud grupid. Lisaks ka kohaliku demokraatia töörühm, kes on osa suuremast kaheksat Helsingi piirkonda ühendavast katseprojektist, kus linn püüab arendada välja platvormi kohaliku demokraatia arendamiseks. Katsume sisse seada ka ametikoha, et koordineerida piirkonna avalikku kunsti.

R. V.: Kas selline aktiivsus levib iseenesest?

J. K.: Oleneb huvist. Tavaliselt saab asi alguse nii, et keegi ütleb end olevat mingist teemast huvitatud ning meie vastame, et väga hea, siis sa tahad ilmselt juhtida või moodustada mõnd töörühma. Ja nii need asjad alguse saavad.

K. N.: Nii et te ei aktiveeri inimesi enam ise, nad on niigi aktiivsed?

J. K.: Selts rajati juba 1977. aastal ning see on väga traditsiooniline asumiselts, mille liikmed on vanemad inimesed, kes on olnud mõne asja vastu või tahtnud mõnd asja parandada. Kuid ajapikku on nad väsinud ja kibestunud, see on tavaline lugu. Aktiivsed inimesed püüavad ise kõik ära teha, annavad välja ajakirja, tegelevad planeerimisküsimustega jne, kuid kurnavad seeläbi ennast välja. 2007. aastaks polnud seltsi seetõttu enam olemaski. 2008. aastal tuli seda üksjagu aktiveerida, nüüd pakume pigem raamistikku. Meil on kogunenud teadmised, näiteks kellega linnas asju ajada, ning püüame need teadmised koondada Artova mudelisse.

R. V.: Meile peab ilmselt seletama, mida tähendab „traditsiooniline asumiselts”, sest vähemalt Tallinnas tekkis asumiseltside uus laine umbes seitse aastat tagasi. Oleme siin ise leiutanud ja õppinud, mida asumiselts tähendab. Nii et kui te räägite traditsioonidest, siis see teeb mu väga uudishimulikuks.

J. K.: Pirjo Tulikukka teab sellest rohkem rääkida. Artova puhul oli tegemist seltsi tähenduse värskendamisega. Seni tähendas elanike ühendus seda, et asju tehakse teataval kindlal viisil. Meie ei lubanud end aga enam nimetada elanike esindusorganisatsiooniks, sest see olnuks alavääristav. Esindusorganisatsioon on roll, mille poole seltsid ka püüdlevad ja saavad sellega ka hästi hakkama, kuid meie siht on laiem: mitte kaasata ainult elanikke, vaid ka neid, kes sel alal töötavad, õpivad, tegutsevad. Piirkonnas on ca 8000 elanikku, lisaks umbes 5000 tudengit ja 2300 õpetajat, 258 väikefirmat ja ka suuremaid ettevõtteid, 28 seltsi, 8 galeriid – kõvasti erinevaid osalisi. Meie eesmärk on panna kõik nad koos tööle.

R. V.: Kas peate oma piire hoolega silmas?

J. K.: Ei, püüame just selle poole, et juhatuses oleks ka mõni väljaspool meie piirkonda elav isik, kel on alaga teine suhe, et asi ei läheks väga kitsarinnaliseks. Töögruppides osaleb huvipõhiselt inimesi üle Soome ja ka väljastpoolt Soomet.

P. V.: Kodanike elavnemine on sageli seotud sotsiaalse taustaga ning käib käsikäes linnaosade taaselustamise ja elanikkonna jõukamaks muutumisega. Võimu suhtumine on aga selline, et „kõik see kultuuriline isetegevus, mis te teete, on väga kena ja tehke edasi, kuid olulistes asjades me ei saa teiega võimu jagada, sest meil peab olema kord majas ja enne peame saama jõukaks, siis saame endale lubada kohalikke nõukogusid”. Ühesõnaga, seltside tegevus marginaliseeritakse ja võimust ei taheta loobuda. Kuidas teie sellisele retoorikale vastaksite?

K. N.: Berliinis me ei peagi vastama, sest programmi kavandasid võimud, et tugevdada kohalikku elu.

J. K.: Artova puhul oleme me selle võimu endale ise kätte võidelnud.

P. T.: Sinu kirjeldatu on väga ülevalt alla mõtlemine, mis ei arvesta seda tohutut jõudu, mis inimestes on. Kohalikud saaksid ise hoolitseda paljude asjade eest, mille pärast administratsioon ei pea siis enam muretsema. Inimesed juba loovadki interneti abil võrgustikke, mis enne ei olnud võimalik. Heaolu loovad tegelikult väikesed igapäevaasjad. Igaüks elab kuskil ja kui seal kuskil inimesed suhtlevad tänaval, väheneb kuriteohirm ning identiteet tugevneb. Inimesed hakkavad piirkonda rohkem austama ning nägema uue pilguga: „Oo, see on kena, aga see koht vajab remonti, kas me ei saaks seda ise ära teha?”. Alati tuleb endalt küsida, mida saan ma ise teha, ning sellest saavad suured asjad alguse. On vaja lihtsalt natuke mentorlust.

J. K.: Minu mulje on, et Helsingi linn mõtleb ainult rahast. Linnajuhtide meelest pole seltsid üldse olulised ja tegelevad mingite väikeste asjadega. Oleme võidelnud selle eest, et meid võetaks läbirääkimistel tõsise partnerina. Katsume pidevalt selgitada seda olulist asja, et meie tegevus toob piirkonda raha juurde: püüame tõlkida vabatahtliku töö rahasse, näidata, kui palju on säästetud, aga ka seda, mitu töökohta on selle töö tulemusel juurde tekkinud. Katsume selle keele ära õppida ning kasutada seda tõestamiseks, et seltsi tegemised pole lihtsalt mingi naljategemine iseenda lõbuks, vaid tõsine asi, mis on osa suuremast linnakorraldusest.

K. N.: Minu meelest on see väga idealistlik ning keskklassipõhine seisukoht. Kuid jah, võib-olla on see ainus võimalus identiteedi kasvatamiseks. Meie piirkonnas on palju inimesi, kel pole isegi Saksamaa kodakondsust, nii et nad ei saa osaleda valimistel ka mitte kohalikul tasandil. See on suur probleem ning teeb arutelu ühiste normide ja väärtuste üle piirkonnas raskeks. Naabruskonnas pole ühiseid väärtusi leida sugugi kerge, eriti kui inimesi on 16 000 ja 70 eri riigist.

J. K.: Kuid võib-olla saaks luua 20 erinevat paika, igaühele oma?

K. N.: Jah, see on hea mõte. Peab arvestama ruumi, haridust ning teisi valdkondi puudutavaid väärtusi. Ma arvan, et mitmekesisus on inimesele väga raske taluda. Kui vaatad oma sõpru, on nad enamasti sama haridustasemega ja räägivad sama keelt. Samas elavad kõrvuti erinevad inimesed ning peavad mõningaid küsimusi omavahel lahendama. Näiteks neid, mis puudutavad avalikku ruumi. Praegu on Berliini tulemas palju romasid, kes kasutavad avalikku ruumi väga aktiivselt, viibides seal palju, rääkides elavalt jne. See on järgmine konfliktikoht, millega peame tegelema.

J. K.: Oleme Soomes selliste olukordade peale päris palju mõelnud, kas võiks olla ühised reeglid. Kui on aga kakskümmend erinevat huvigruppi, siis millised on reeglid, mis kehtivad kõigile? Leidsime, et oluline on austus inimkonna vastu ja hoidumine kellelegi viga tegemast. Meil oli näiteks õhus legend, et Toukola inimestele ei meeldi Arabianranta inimesed ja vastupidi. Sekkusime kõigis kolmes asumis nii, et inimesed pidid ringi liikuma ja uute inimestega kohtuma. Selgus, et vastasseis oligi ainult legend. Rääkisime inimestega, kes tahavad, et piirkond oleks väga vaikne, ja nendega, kes tahavad rohkelt tegevust. Püüdsime Artova töömudelisse sisse kirjutada selliste vastuolude lahendamise, et kõigil oleks võimalik seal elada. Arvan, et see on võimalik. Berliinis on muidugi olukord keerukam ja mastaapsem.

K. N.: Oleme püüdnud kõiki inimesi kaasata nii, et keegi ei saaks mingit kohta vaid enda omaks kuulutada. Näiteks lasteväljakute puhul on seal lapsed ja lapsevanemad, aga ka need, kes joovad alkoholi, ja see tekitab konflikti. Püüame läheneda nii, et igaühel peab väljakul ruumi olema, tuleb vaid leida lahendus, kuidas neid üksteisest piisavalt eraldada, et oleks turvaline.

J. K.: Kui nüüd naasta algse küsimuse juurde – Katja, sa oled riigiametnik, kas sind võetakse planeerimisprotsessis tõsiselt?

K. N.: Saksa ülevalt alla naabruskonna korralduse programmi väga oluline osa on ka ametkondade endi integratsioon. Olen isegi natuke kade teie peale, sest meie peame arvestama nii paljude erinevate tahkudega, sh linna senati ja linnaosade administratsiooniga. Suure hulga regulatsioonide ning osaliste tõttu on raske leida võimalust minna kohalike küsimustega detailseks. On ka poliitikud, kes kogu aeg küsivad, mida rahaga peale hakatakse, sest nad on kadedad, et meie käsutuses on seda nii palju. See on sellise lahenduse kehvem külg.

P. V.: Ilmselt peate võitlema, et sellistes teemades nagu planeerimine ja transport kohal olla. Küsimustes, kus on suur avalik huvi, on mängus ka suur raha. Pehmematel teemadel nagu avalik ruum, sotsiaalhoolekanne ja kultuuriüritused on ilmselt kergem läbi rääkida?

J. K.: Me oleme lugupidamise ära teeninud näiteks liiklusküsimustes. Oleme asumites ise koostanud liikluskavasid, et saaksime linnale omalt poolt midagi pakkuda. Helsingis on plaanid olemas 5, 25 ja 50 aasta lõikes, palume eksperdil neid endale seletada ja kirjeldada, mida veel on vaja teha. Koostamegi siis ise plaanid, et linn ei peaks pead murdma. Paneme oma ideed nende endi keelde. Ja mul on mulje, et selle kaudu olemegi tuntust ja austust kogunud.

R. V.: Kas te kohtate oma töös eelarvamusi, vananenud hoiakuid? Või on teie positsioon ühiskonnas juba tugev ja mõistetud.

K. N.: Eelarvamusi asuminõukogu suhtes on poliitikutel. Nad peavad seda esindusdemokraatia vormiks, kuigi tegelikult on tegu osalusdemokraatiaga, isegi kui nõukogu liikmeid valib iga kahe aasta tagant vaid 2% kohalikest. On jätkuvalt kahtlusi, kas kohalikud on võimelised otsustama asumi vajaduste üle ja milline on nende kvalifikatsioon. Mulle ei meeldi poliitikute hoiak, sest inimesed ise on kohapealsed eksperdid ja me peame neid uskuma.

P. T.: Tihti öeldakse, et te mõtlete ainult oma ala peale, olete egoistlikud ega arvesta suure pildiga.

K. N.: Kuna meie käsutuses on palju raha, siis on küsimus, kes selle saab. Kas me ei määra seda äkki iseendale? Pärast neljateist aastat peab ikka selle küsimusega tegelema.

P. T.: Võimude esindajad on ikka kadedad raha pärast, isegi kui me teeme head tööd.

R. V.: Hiljuti jäin kuulama Kuku raadio saadet „Vox populi”, kus iga teine helistaja väljendas seisukohta, et eestlased on liiga viisakad ja arukad selleks, et tänavale minna. See on nagu iseenese väljaarvamine ühiskondlikest protsessidest. Mõtlemine, et „kes ma selline olen, et tean linna asjadest midagi, või mis ma ikka saan teha?”.

P. T.: Ma arvan, et see on ajaga omandatud ellujäämisstrateegia ja kehtib ka soomlaste kohta. See olukord muutub siiski vaikselt.

K. N.: Berliinis on linlased traditsiooniliselt väga organiseeritud ja aktiivsed.

J. K.: Soomes mitte, Artovas alustasime selle juurutamisega 2008. aastal ning nüüd on väga palju samalaadseid liikumisi, kus tahetakse osaleda ja tunda uhkust oma tegemiste üle. Tavaliselt küll, kui me oma projektidest räägime, saame tagasisidet, et „teie piirkond on niigi hea ning teile jookseb kõik kätte, te olete liiga uhked”.

P. T.: Soomes peab iga planeeringut linnaosaseltsile tutvustama ning enamik seltse arvab siiani, et nende peamine roll ongi koostada märgukirju. Kuid kui me tahame osaleda otsustes, mis kujundavad elu viie ja viieteistkümne aasta pärast, peame olema palju aktiivsemad ja osalema tegemistes palju varem kui see hetk, mil meilt kahe nädala jooksul vastust nõutakse.

K. N.: See on üks kaasamise paradokse: mida lähemale tuleb plaani realiseerimise aeg, seda enam tahetakse protsessis osaleda. Siis on aga liiga hilja.

R. V.: Tavapärane on legitiimsuse ja efektiivsuse, spontaansuse ja organiseerituse vastuolu. On hirm, et kui kõike peab kõigiga arutama, siis kaotame otsuste langetamise efektiivsuse. Kuidas te selle vastuolu ületate?

K. N.: Inimesed ei võta kunagi kõigest osa, nad osalevad vaid selles, mille vastu tunnevad huvi. Ja nad huvituvad eri asjadest, see on loomulik. Arvan, et seda saab ka selgitada, näidata, et tänu kaasamisele saab raha realiseerimise osas säästetud. Muidugi nõuab kaasamine kõigilt pingutust, see on kindel. See on ka üks eelarvamusi, et kaasamine on vaevarikas. Juhtumid nagu näiteks „Stuttgart 21” (idee laiendada Stuttgardi raudteejaama, mis tõi kaasa kestvad kümnete tuhandete osavõtjatega meeleavaldused – R. V.) näitavad, et osaluspõhimõttel otsuste tegemine võtab aega, aga on seda väärt, sest nii sündinud lahendusi aktsepteeritakse. Küsimus on perspektiivis: kui tahad ehitada linna, millest inimesed hoolivad, siis peab ka inimestest hoolima ning aktsepteerima nende iseorganiseerumist ning soovi osaleda. Nemad on ju need, kes linnas elavad, ning nad on enamuses.

J. K.: Kui kaasata huvitatud osalised algusest peale, kulub võib-olla sama palju aega kui kaasamata jätmise puhul tekkivate probleemide lahendamisel. Kaebusi tuleb niikuinii, aga ilmselt vähem. Tallinna liikluskava puhul näiteks pole võimalik ukselt uksele käia ja arvamusi koguda. Koostöö eri tasanditel on väga oluline, sest muutused toimuvad mitmel skaalal. Kui tahad oma asjale saada elanikkonna häält taha, tuleb seda arvesse võtta.

Koostööst rääkides: me ei tööta liiklusgrupis nii, nagu arvaksime, et teame asjast kõike. Iga inimene toob gruppi kaasa oma teadmised: kaasatud peab olema ametlik teadmine ja kohalik teadmine ja inimlik teadmine.

R. V.: … ka mittesõnaline teadmine …

J. K.: Selline koostöö on bürokraatia seisukohast tavaliselt väga keeruline. Ametnikel on keeruline mõista, et inimestel, kes pole õppinud näiteks disaini, on ses vallas anda midagi väärtuslikku.

K. N.: Kogemused pole väärtustatud.

R. V.: „Linnaidee” puhul ongi oluline, et kohapealne kompetents jõuaks linnavõimudeni ning et ka elanikud ise väärtustaksid oma teadmisi. Kuid kuhu on asjad liikumas mujal? Kas teile tundub, et õhus on muutusi demokraatias selle kõige laiemas, linnas elamise mõttes? Eriti, kui arvesse võtta, et Stockholmis on tänavarahutused, mäletame neid ka Pariisi ja Londoni äärelinnades.

P. T.: Osalusdemokraatia on aina tähtsam seoses sellega, et raha jääb üha vähemaks. Ka Soomes, isegi kui majanduskriisi tingimustes läheb meil päris hästi. Valitsusorganid annavad võimu käest ära muidugi väga tõrksalt ning sellest saab suur takistus. Kuid me peame võimu endale taotlema, sest seda ei anta kunagi, peame ise selle nimel töötama. Selles on tohutu pikas õppeprotsessis peame kõik osalema. See puudutab muu hulgas kehval järjel naabruskondi. Ma ei arva, et tulevikus saavad kõik rikkaks ja gentrifikatsioon jõuab igale poole. Eliit selle praegusel kujul on saamas juba ajalooks. Soomes on muidugi väga ulatuslik keskklass, kõik on enam-vähem ühesugusel tasemel, pole väga vaeseid ega väga rikkaid. Me ei suuda isegi ette kujutada teistsugust elu. Aga meil on vaja n-ö tuletorne, näidisjuhtumeid, on vaja luua võrgustikke. Ühismeedia on suurepärane tööriist, inimesed on leidnud üksteist uuel moel ning ei vaja enam seltse ja ka mitte valitsust. See on kultuuriline muutus, mille tähendust me isegi ei mõista veel.

K. N.: Mina ei usu niivõrd Facebooki, unistan pigem tõeliselt sotsiaalselt lõimunud linnast. Üldiselt aktsepteeritakse ka, et kesklinnas peab inimestele elamiseks ruumi jääma ning mitmekesisus on oluline, mida see ka ei tähenda. Tahan, et Berliin jääks multikultuuriliseks linnaks, kus on koos üle 70 rahvuse, ja selleks on palju enamat vaja kui see, mida naabruskonnakeskused saavad ära teha.

Ma arvan, et mõnesid piirkondi peaks kaitsma, et need jääksid nii, nagu nad on, kuigi seda on raske teostada. Kui investorid näevad, et mõni koht hakkab jõukamaid inimesi huvitama, investeerivad nad sinna ning algab piirkonna uus elu.

J. K.: Mind huvitab väga avatud informatsiooni teema, Soomes on kogu info avalikkusele kättesaadav. Ühtlasi töötatakse lahenduste kallal, kuidas infot leida ja esitada. See hakkab asja muutma, sest kui mul on kasutada info linna otsuste kohta, olen ma läbirääkimistel palju paremas positsioonis. Nii et isegi kui seltsile midagi ei öelda, saame me teabe ise üles otsida. Ja veel üks asi: ma arvan, et muutub inimeste arusaam tööst. Vabatahtlik tegevus, palgatöö ning hobid segunevad üha rohkem ning see muudab kõike.


Vaata ka Janne Kareineni ning Katja Niggemeieri ettekannet 22. mai kogukondliku linna seminaril aadressil www.linnaidee.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming