Ei saa me läbi tormita veeklaasis

Heie Treier, Tallinna ülikooli dotsent

Vastuseks Olavi Pestile seoses Kahni ja Kuressaare linnusega Eelmises Sirbis (15. VI, nr 24) kirjutab Olavi Pesti ajakirja kunst.ee (2012, nr 1) Kahni erinumbrist. Ajakirjas oli Olavi Pestile kui Saaremaa ajaloo tundjale antud au, mis talle õigusega kuulub. Siinne kirjutis on aga vastus tema Sirbi artikli iroonilis-üleolevale alalõigule, kirjutatud ilmselt positivistliku ajaloolase positsioonilt. Väga kena, et tekib dialoog, mis loodetavasti asja selgitab. Viimase aasta jooksul on ajalooteemad murdnud meediasse peamiselt seoses vaidlustega „ajaloolise tõe” ümber. Kui ühed ajaloolased kaitsevad „ajaloolise tõe” huvides õigust esitleda maailmale massimõrvade ideoloogi Alfred Rosenbergi seost Eestiga, siis teised jälle ironiseerivad „ajaloolise tõe” huvides XX sajandi ühe kõige mõjukama arhitekti Louis Kahni (1901–1974) seose üle Eestiga. Ent küsigem Olavi Pestilt kui Saaremaa muuseumi teadusdirektorilt (nii teda Sirbis tutvustatakse), kas teadus peaks tähendama seniste arusaamade tsementeerimist või järjepidevat püüdu oma erialaseid arusaamu avardada ning nende kohta küsimusi esitada. Kas hüpotees kuulub teaduse juurde või mitte? Ja veel – mida teha, kui suur hulk verbaalseid ja visuaalseid allikaid läheb vastuollu juriidiliste (arhiivi)allikatega või nende puudumisega? Kumba uskuda?

Võtmeküsimus Kahni loomingu ja Kuressaare linnuse suhetes on antud juhul see, kas Kahn, pärast viieaastase lapsena emigreerumist Kuressaarest USAsse, külastas noore arhitektina 1928. aastal taas Kuressaaret või mitte. Kahni passis ei ole 1928. aastal Eesti viisat. Arhiividokumendi kohaselt viibis ta 1928. aastal Eestis vaid kui transiitmaal ühe päeva jooksul, läbisõidul Tallinnast Riiga. See juriidiline dokument on positivistliku ajaloolase silmis püha tõde ja lõppjaam: Kahn ei jäänud 1928. aastal Eestisse kauemaks kui üks päev.

Mida teeb positivistlik ajaloolane aga siis, kui tohutu hulga Kahni enda suuliste tunnistuste kohaselt viibis ta 1928. aastal kuu aega Kuressaares ja kõik andmed sobivad kuupäevaliselt ka passitemplitega (juulis-augustis, ajavahemik Lätist edasi Leetu reisimisel)? Kas arhitekti enda suulised tunnistused pole ajaloo allikas? Veelgi enam, ta kirjeldab detaile: valged ööd, põrandal magamine, väikeste punaste kartulite söömine ja lestakala. Ta ütles külma sõja aegses Ameerikas sõna „lestakala” eesti keeles – ja seda sõna teavad eesti keeles nüüd ka Kahni sugulased. Kas Kahn õppis viieaastaselt selle sõna?

Kes neist kolmest, kas Olavi Pesti, Michael Lewis või Louis Kahn, teab paremini, kas Kahn viibis 1928. aastal kuu aega Eestis või mitte? Üsna kindel, et Michael Lewist see teema lihtsalt ei huvita, sest tema Kahni-tõlgendused hõlmavad muid sfääre. Kas oli võimalus, et Kahn sõitis 1928. aastal Kuressaarde laevaga Riia kaudu, nagu pakub Kahniga suhelnud esmane allikas, arhitekt Anne Tyng? Sel juhul ei saagi olla ühtegi dokumenti 1928. aastal Saaremaa külastamise kohta. Kumba allikat rohkem uskuda, kas 1993. aastal Kuressaares Kahni jälgedes käinud Anne Tyngi või mitte kunagi Eestit külastanud ega Kahniga suhelnud Michael Lewist? Kas me peaksime uskuma positivistlikku ajaloolast, kes lahendab probleemi väitega: Kahn ajas pada, kuna arhitekti mõttekaaslaseks oli ungari müstik, ja üldse, ärge arhitekti ennast uskuge, sest meie teame paremini? Kõlab nagu Clement Greenberg, formalist …

Olgu, positivistlik ajaloolane ütleb, et Kahn pole kirjeldanud oma mälestustes otseselt Kuressaare lossi ja ühtki joonistust ka pole. Ja arvesse ei tule Kahni palju korratud lause, mis sundis Anne Tyngi 1993. aastal Kuressaare reisi ette võtma ja mis kõlab ka filmis „Minu arhitekt” Nathaniel Kahni mäletatuna – ta on „saarelt, kus on loss”.

Kas positivistlikule ajaloolasele pole ka visuaalne materjal ajaloo allikas? Näiteks kui panna ritta Kahni ehitatud ja ehitamata hoonete ruudukujulised põhiplaanid koos modifikatsioonidega (kolm ruutu, neli ruutu, viis ruutu ühe maja põhiplaanina, ruudukujuline põhiplaan monumendikavanditel jms), kas ei hämmasta, et need kõik võtavad „juhuslikult” Kuressaare konvendihoone põhiplaani kuju ning neid „juhuseid” saab liiga palju? Pluss need teised argumendid, mis on esialgu punktiirselt ja ilma illustratiivse materjalita kirjas hüpoteesina. Kas visuaalne komparatiivne meetod koos ajaloolise analüüsiga tundub kunstiteaduses uute seoste loomiseks ebapiisav?

Keegi ei väida, vastupidiselt positivistliku ajaloolase arvamusele, et Kuressaare linnuse seos Kahni arhitektuuriga on „kogu tõde” tema loomingust. Hüpoteesi kohaselt soovitakse lisada Kahni tõlgendamise mosaiiki üks lisakild, võib-olla vajalik kild, mis võiks pakkuda mõningaid argumente, mille suhtes Ameerika uurijad on „pimedad”. Nende meelest on Eesti alal paiknev keskaegne arhitektuur võib-olla Disneyland või miski, millega on raske turistina suhestuda. Arhitekt Anne Tyng on ameeriklasena minu teada ainsana Kahniga seotud inimestest suhestunud Kuressaare konvendihoonega ja keskaegse kirikuarhitektuuriga ning reprodutseernud oma raamatus vastavaid fotosid – seostatult Kahni arhitektuuriga. Äkki võiksid eesti kunstiteadlased oma küsimuste esitamisega siit edasi minna nii, et ei hakkaks neid kohe karistama ja sildistama kohalikud ajaloolased ja teadusdirektorid.

Mu soov on esitada argumente millegi uue, huvitava ja legitiimse kohta, et hoiduda Ameerika uurijate ümberjutustamisest. Kuressaare konvendihoone on midagi konkreetset ja käega katsutavat nagu Kahni hoonedki. Kui Kahn oli 1928. aastal kuu aega Kuressaares, siis küsigem: mida tegi üks noor äsja kooli lõpetanud arhitekt nii kaua ühes provintsilinnas, ees ootamas reis Itaaliasse ja Prantsusmaale? Väga tõenäone, et noor arhitekt õppis. Mida? Ilmselt õppis visuaalselt tundma ja tunnetama „lossi”, mis oli talle lapsena kustumatu mälestuse jätnud, seda enam, et seal oli töötanud ta isa. Millegipärast öeldakse Kahn olevat oma arhitektieripära avastanud just Trentoni supelmaja kavandades (1955). See oli tema esimene „kindlusarhitektuuri” laadis hoone, millega ta väljus Mies van der Rohe ja modernismi mõjuvõimu alt.

Olavi Pesti võimuses pole Kahni laeva Eestisse võluda, küll aga võiks ta Kuressaare lossi territooriumile lubada Kahni ekspositsiooni, kas või väikese, näiteks linna 450. sünnipäeva puhuks. Ei pea ju Kuressaare tähtpäeva tähistama üksnes Eesti Kunstnike Liidu liikmetele üleskutsete saatmisega, et „täisealised kunstnikud ja harrastuskunstnikud” (tsitaat võistlustingimustest) osaleksid Kuressaare-teemalise maali, graafika või skulptuuri loomisel, kus „võistlusel osalenud komisjoniliikmed ei osale auhindade määramisel” (tsitaat võistlustingimustest). Praegu pole Kuressaares kuskil Kahni kohta vähimatki infot ja kohalikud lapsed kasvavad üles teadmata, et nende saarelt on pärit maailmas niivõrd kõrgelt koteeritud arhitekt. Turistid toovad, jah, linnale raha sisse, aga oleks labane Kahni selle vankri ette rakendada, kui ironiseeritakse Kahni seose üle Kuressaarega ning intellektuaalne poolgi on veel läbi rääkimata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming