Ei mingeid lihtsaid lahendusi

Margit Mutso

Perekond Kreisi Fond andis välja fondi esimese arhitektuuripreemia – Rene Valnerile. Perekond Kreisi Fondile pani aluse varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema Heljo Kreis, legendaarne emakeele õpetaja, kelle käe all õppis kunagi teiste seas ka Juhan Viiding. Fondi loomise idee pärineb aga Hanno Kreisilt. Kolmest vennast ühelgi ei ole järeltulijaid ning Hanno soov oli, et tema esivanematelt päritud maine vara saaks laiema kasutuse, et sellega toetataks Eesti arhitektuuri arengut. Fondi nõukogusse kuuluvad Hanno parimad sõbrad ja mõttekaaslased: Andres Siim, Kristel Ausing, Emil Urbel, Ülo Peil, Mart Kalm (nõukogu esimees) ja Pille Kitsing. Kreiside fond on esimene kodumaine erakapitalil põhinev arhitektuuri toetav fond, on olemas veel väliseestlase Ernst Kesa fond. Teada on antud ka Mart Pordi fondi loomise ideest. Perekond Kreisi Fondi nõukogu on seadnud eesmärgi väärtustada ja toetada eelkõige arhitekte, arhitektide rühmitusi vms, kes on astunud kõrvale valitsevast arhitektuuri peavoolust. Esimene preemia (3000 eurot) anti välja 31. mail, päeval, mil Hanno Kreis oleks jõudnud oma esimese juubelini. Emil Urbel: Me mõtlesime kaua, kas peaks sõnastama preemia staatuse, aga otsustasime jätta selle lahtiseks, et oleks vabad käed toetada mis tahes põnevat ilmingut Eesti arhitektuuris: mõnd liikumist, näitust, inimest jne. Me ootame kindlasti infot ja vihjeid ka väljastpoolt nõukogu, kuid me ei kuuluta välja konkurssi ega võta vastu taotlusi. Mart Kalm: Meie mõte on leida need tegijad, kes kuidagi järgivad Hanno eluhoiakuid, mitte ei loo sellist mainstream-arhitektuuri, kel on isikupärane, mõneti alternatiivne suundumus arhitektuuris. Oluline on innovatiivsus, aga mitte klantspaberil kaanefoto-arhitektuur, mille poole paljud trügivad.

Emil Urbel: Kui võtta lahti näiteks ArchDaily koduleht, siis on selge, et arhitektuuris on kõik juba enne meid seitse korda ära tehtud ja kindlasti paremini, kui meie seda suudame. Aga kas on olemas rahvuslik arhitektuur? Miski, mis on omane just Eestile, meie kohale, meie kliimale, maastikule, miski, mis on sobiv meie meelelaadile, mis järgib meie traditsioone? Rene Valner meenus kohe kõigile – mees, kes ajab oma rida: elab Soomaal, kasutab kohalikku materjali, ei näe vaeva traditsioonilise arhitekti karjääriga, pigem sõuab ja seikleb maailmas. Seejuures haakub tema tegemine tänase maailmaga: ta on isikupärane ja aktsepteeritav, seob traditsioonilisi võtteid nüüdisaegse tehnoloogiaga.

Mart Kalm: Energiasäästlikkus on praegu oluline, kuid tihti tehakse energiasäästlikud majad nii keerulised ja kallid, et kokkuvõttes ei ole asi enam kuidagi säästlik. Rene Valneri mõte on selles, et ka maja ehitamine peab olema säästlik, tema tahab saada lihtsate käepäraste vahenditega sobiva tulemuse. Energiasääst tähendab tavaliselt lõivumaksmist esteetikale, passiivmajad näevad tihti välja nagu paistes põrsad. Valner on siin tasakaalu leidnud. Ma mäletan teda ka kui väga sümpaatset tudengit, kes julges loengul küsimusi esitada, tundis asjade vastu sügavamat huvi.

Ülo Peil: Valneri puhul ei ole niivõrd tähtsad need objektid, mis ta on loonud, vaid hoiak ja olek. Ega tal ju palju maju polegi valminud, mõned üksikud vaid. Viimane on Pärnu muuseumiks rekonstrueeritud vana aidahoone Pärnus. Objektidest rääkides: Salto põhuteater oli põhumajana väga hea asi, aga Salto ülejäänud looming on pigem just selline mainstream-arhitektuur. Kui Valner on põhumaja omal nahal läbi kogenud, läbi elanud ja tunnetanud, siis Saltole oli see konkreetne tellimus NO-teatrilt, kes omakorda sai põhuteatri idee Peeter Jalakalt. Valner on aga hingega põhumaja fänn.

Andres Siim: Valneri puhul võib tuua analoogi Peter Zumtoriga, kes tegi viiskümmend aastat oma asja, enne kui teda märgati. Tal polnud vaja karke laenata. See, et tänavu sai preemia ökostiili esindaja, ei tähenda aga seda, et me ka tulevikus hindame vaid samalaadseid asju.

Margit Mutso: Hanno Kreisist võib rääkida lõputult lugusid. Ta oli ääretult intelligentne, vaimukas, andekas ja kriitiline natuur, aga – mis seal salata – ka riskialdis elupõletaja. Ta oli esimene kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia laureaat, ent ta ei jõudnud enamiku oma projektidega kuigi kaugele. Mitte sellepärast, et poleks olnud ideid või oskusi. Samas oli ta hea õpetaja.

Emil Urbel: Hanno ei armastanud lihtsaid lahendusi. Temaga oli raske koostööd teha, ta polnud kunagi rahul, miski polnud piisavalt hea. Ta oli hea segaja, kes ei lasknud lihtsalt joont ära tõmmata. See sundis pingutama. Kui ta oli vait, siis oli asi päris hästi.

Andres Siim: Tal jäid tihti asjad lõpetamata. Hakkas tegema: esimene päev sättis päev otsa rööpjoonlauda, valget paberit, traksid õigeks jne. Siis sai päev läbi ja nädal aega polnud teda näha. Aga ideed olid tõeliselt ägedad, väga originaalsed mõtted! Pahatihti ta aga jooneni ei jõudnud – eks siis oli kõrval keegi, kes ta mõtte jooneks tegi.

Ülo Peil: Hanno ei olnud eesmärgipärane. Tema probleem oli see, et ta teadis palju ja oli ülikriitiline nii teiste kui enda suhtes: tõmbaks selle joone, aga … äkki tuleb nõme joon …?

Kristel Ausing: Hanno oli väga valvas: käis linnas ringi avala pilguga, vaatas, mis toimub, mida ehitatakse, ja pidevalt kommenteeris. Ta oli tõesti väga kriitiline ja ta teadis alati, kuidas midagi paremaks saaks teha. Louis Kahn oli üks väheseid arhitekte, keda ta hindas, näitas tema töid vahel klientidele.

Emil Urbel: Mäletan Hanno diplomikaitsmist, Toomas Rein oli ta juhendaja ja alustas kõnet sõnadega: „Ime on sündinud, see töö on valmis saanud!”. Eks sõbrad pisut ka aitasid.

Andres Siim: Talle oli palju antud, kõik tuli tal iseenesest, aga ta oli kaduva maailma intellektuaal, otsis täiuslikkust. Tänapäeva maailmas on selliseid raske leida. Eks me neid nüüd otsimegi.

Mart Kalm: Ma mõtlen, et äkki oleks ta pidanud kunstiteadust õppima?

Emil Urbel: Ta kartis ka kirjutusmasinat.

Kristel Ausing: Kui ta enam ei projekteerinud, siis oli tal peas rida artikleid, aga kirjutamiseni ta ei jõudnud.

Andres Siim: Siiski üht-teist tema loomingust on ka materialiseerunud: Nissani keskus, Paul Kerese monument, mitu arhitektooni, mis olid ehk kõige vahvamad. Need tehti AR Sis valmis, see oli kiire protsess, arhitektuur oli tema jaoks ehk liiga pikk ja põhjalik valdkond. Läbi fondi saab kaudselt nüüd tema ideid realiseerida, väärtustada lahedaid ja intellektuaalseid asju, mitte lihtsaid lahendusi.

Loe ka intervjuud Rene Valneriga 13. V 2011 Sirbis (Margit Mutso, „Põhust ja ökoloogilisest ehitamisest”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming