Ehitada teistmoodi linna

Liina Soosaar

Vee ja maa piirile on ikka linnu tekkinud. Linnade kasvades ning transpordisõlmede muutudes on saanud sellest piirkonnast aga problemaatiline ala, millele tuleb hakata uut identiteeti otsima ja leiutama. Või vähemasti nii võiks see olla, et pakkuda linnakodanikule võimalus vee ääres elada. Seejuures põrkutakse küsimusega, mida neil aladel asemele pakkuda ning kuidas seda teha, kuidas muuta endine tööstuspiirkond kvaliteetseks ja elava linnaruumi osaks, luues linnalist tihedust, kuid säilitades vajalikud ruumilised pausid.

Tallinna merele avamine on kestnud juba peaaegu kümme aastat. See on noorele linnakodanikule pikk aeg, kellegi kogu lapsepõlv või ajavahemik, mil koliti Tallinna ja seati end sisse. Selle ajaga on mereäär jõudsalt elavnenud tänu paljudele suuremas või väiksemas mõõdus peamiselt eraalgatustele. Sealsamas seisab aga endiselt räämas linnahall, hooneid ootab tühermaa, pime mereäär pole just kõige kutsuvam. Tallinna mereäär on armastatud ja vihatud, kuid siiski järjest enam selline koht, kuhu minna, kus olla ja kuhu teisedki tuua.

Toon siinkohal näite natukene teisest kohast ja ruumist, nimelt Nantes’ist, millest on põhjust rääkida ka seetõttu, et eelmise aasta detsembri algul leidis seal aset Eesti kultuuri tutvustav festival, mille raames peeti kontsertide ja näituste seas konverents, kus Eesti arhitektid ja urbanistid tutvustasid meil mõeldavat ja tehtavat.² Külalised leidsid Nantes’i näol eest kultuurist pulbitseva linnakese, mis sarnaneb oma rattalembuse tõttu Amsterdamiga, mille kesklinn on ühissõidukite, jalgratturite ja jalakäijate päralt ning kus näiline segadus osutub siiski toimivaks tihedaks linnaruumiks.

Nantes asub Prantsusmaa lääneosas, umbes 50 kilomeetri kaugusel Vaiksest ookeanist. See on Prantsusmaa suuruselt kuues linn, kus elab umbes 300 000 elanikku, on 37 kilomeetrit trammiteid, millega seoses on loodud autodele 5000 parkimiskohta, ja rattateid on linnas 300 kilomeetri jagu.³ Koos eeslinnadega on see Tallinnast veidi suurem ning elanikkonnalt poolteist korda tihedamalt asustatud linna, kust voolab läbi Loire’i jõgi, mis moodustab kesklinna piirimaile jõesaare Île de Nantes’i. Samamoodi on kujunenud näiteks Île de la Cité Pariisi keskosas või Narva Varesesaar, kus asuvad Kreenholmi manufaktuuri hooned. Viimati nimetatud saared on küll oma olemuselt täiesti teistsugused, kuid eeldused on siiski samad. Nantes’i saar moodustab linna 11. kvartali ning selle pindala on 3,4 ruutkilomeetrit, saar on umbes 5 kilomeetrit pikk ja 1 kilomeeter lai.⁴ Elanikke on seal paarkümmend tuhat ning töökohti umbes sama palju. Saar on linnaga ühendatud kuue silla ja mitme trammi- ja trolliliini abil, lisaks bussiühendus ja kohalike hulgas väga populaarne linnarataste võrgustik.

Projekt sai alguse seoses muutustega maailmamajanduses 1980ndatel, mil varises kokku saarel asunud laevatööstus. Seepeale suleti ka saarele viivad kaubaraudtee liinid. Tööstuse sulgemine 1989. aastal andis linnale tõuke alustada saare taaselustamise protsessi, mille käigus sooviti säilitada selle piirkonna tööstus- ja sadamaala identiteet. Selleks koostati planeering ning projekti esimene osa nägi ette endise rongijaama ja ehitustöökodade taastamise.

1994. aastal esitlesid linnale oma uurimust toona noored arhitektid- linnaplaneerijad Dominique Perrault ja François Grether, kelle nägemuses muudeti kogu ala, kuid liideti selle osad ühtse fookusega. Linnaplaneerimise keskpunktiks valiti jõgi ning eesmärgiks sai ajaloolise keskuse laiendamine saarele.

aa_sirp_15-02_0032__art_r2

Île de Nantes’i sõidu- ja kõnniteid eraldab enamasti puiestee, pinnakatet jälgides võib märgata tänava metakudet:  tänava eri kihtide kokkusaamiskohad on projekteeritud ja ehitatud filigraanselt.

Île de Nantes’i sõidu- ja kõnniteid eraldab enamasti puiestee, pinnakatet jälgides võib märgata tänava metakudet: tänava eri kihtide kokkusaamiskohad on projekteeritud ja ehitatud filigraanselt.

2 x Liina Soosaar

Seejärel moodustati töögrupp, kuhu kuulus arhitektide duo Chemetoff-Berthomieu, kes võttis eesmärgiks luua säästval arengul põhinev kooslus, mis avaks end jõele. Projekti teises etapis kuni 2010. aastani ehitati juurde mitu silda ning loodi uued ühistranspordiliinid sidusamaks ühenduseks kesklinnaga. Muu hulgas loodi endisesse banaaniangaari baaridest, restoranidest ja galeriist koosnev vabaajakeskus, laohoonetesse käsitöökojad ja biotehnoloogia inkubaator. Nende ühendamiseks kavandati vaheldusrikas ja mitme riigi kunstnikelt tellitud installatsioonidega rikastatud kergliiklustee, nii et saab sujuvalt liikuda saare osade vahel, kulgedes nii mööda jõeäärt kui ka hoonete vahel.

Projekti osaks on mitmete avalike hoonete saarele toomine, näiteks kohtumaja, mille projekteeris Jean Nouveli büroo ja mis valmis 2000. aastal. Sellest tulipunase kohtusaaliga hiiglaslikust hoonest on saanud saare üks sümboleid. Nagu ka Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali projekteeritud Nantes’i kõrgem arhitektuurikool (École Nationale Supérieure d’Architecture de Nantes), mis oli üks esimesi saarele asunud kõrgharidusasutusi.

Île de Nantes’i üks põnevamaid ja tuntumaid osi on kunsti, kultuuri ning turismi sidumine kogu planeeringuga. Üks suuremaid endisi töökodasid on praegu kasutusel näitusepinna ja vabaajakeskusena, kus on realiseeritud Jules Verne’i fantaasiamaailm. Hoo­­ajati korraldatakse samas ka tsirkuseetendusi, kus arhitektuurikooli stsenograafia üliõpilastel on võimalik oma ideid rakendada. Kõik see on teoks saanud kahe kunstniku François Delarozière’i ja Pierre Orefice’i selge visiooni ja hullumeelsetesse ideedesse uskumise tulemusena.⁵

Saare elupindadest moodustavad peaaegu veerandi sotsiaalkorterid. Suur osa on ka ühiselamuid, mis on loodud täitmaks arhitektuurikooli ning ülikooli­linnaku nõudlust. Nendegi puhul on funktsioone segatud esimestele korrustele äri- ja büroopindu luues. Hoonete arhitektuur on enamasti tagasihoidlik, need ei hiilga erilise kohaspetsiifilisusega ega soleeri ülemäära, kuid ometi sobituvad keskkonda ja kõnetavad endist tööstusala materjalikasutuse või fassaadilahendustega.

Saarel elades ja kulgedes võib peaaegu kõikjal endiselt kogeda tööstusala hõngu: alles on pikad vahemaad ja skaala, mis tuletavad meelde inimese väiksust. Ilmselt ka seetõttu, et korraga on muudetud väga suurt ala, hooned ja tänavad justkui alles ootavad inimesi ja elu. Pikad bulvarid on aga ehitatud nõnda, et seal on hea kulgeda. Sõidu- ja kõnniteid eraldab enamasti puiestee, pinnakatet jälgides võib märgata tänava metakudet: tänava eri kihtide kokkusaamiskohad on projekteeritud ja ehitatud filigraanselt. Hoonete-esine on varustatud pargipinkidega ja parkimist takistavate postidega, ruumikamatel tänavatel kohtab petankiväljakuid.

Nantes’i saare projekti üheks aluseks on prantslaslikult sotsiaalne suhtumine ehk kodanike, ühenduste ja eri valdkondade spetsialistide planeerimisse kaasamine. Ka praegu, mil on käimas projekti teine faas, on linnakodanikel võimalik osaleda töötubades ning -gruppides, et sekkuda kogukonna vajadustest lähtuvalt elukeskkonna ehitamisse. Sellega aktiveeritakse ka elanikkonna solidaarsus, mille tulemusena väärtustatakse rohkem oma ümbruskonda ja pööratakse suuremat tähelepanu seal toimuvale. Saare projekti järgmise faasi ehk viieteistkümne aasta eesmärkideks on saare elu ruumiline tihendamine eluhoonete, äripindade ja avalike asutuste arvu mitmekordistamine ning kolme uue ühistranspordiliini väljaehitamine. Prantslased on asja ette võtnud suurelt teisteski linnades, näiteks Lyonis, Bordeuax’s ja Lille’is. Sellised suurprojektid on pälvinud palju tähelepanu, aga ka kriitikat ehk liialt jõulise ja radikaalse lähenemise tõttu. Nimekate büroode ja arhitektide kasutamine on taotluslik eelkõige tähelepanu köitmise eesmärgil. Ilmselt võib prantslaste linnaehitusestki näha soovi luua midagi erakordset ja revolutsioonilist.

Praegu näeme Eesti linnades enamasti omakasupüüdlikke ja lühinägelikke otsuseid, mis on väikesed nii mastaabilt kui ka tähenduselt ning ei arvesta linnakodanike ootustega. Linn ei tegele transpordi- ja pargivõrgustikuga, vaid loodab pigem eraalgatusele, mis omakorda sõltub eelkõige majanduslikust edust või langusest. Elukvaliteeti ei loo aga pelgalt kodu, kooli ja töö olemasolu, vaid ka teekond oma linnas. See on psühholoogiliselt oluline faktor, mis loob linnatunde ja annab sellele väärtuse.

Linn on selle kodanike mälestuste, eluloo ja unistuste kooslus. Demokraatia ei väljendu vaid valimisõiguses, vaid ka kodanike arvamuse väärtustamises, sest ka mittespetsialistil on visioon oma elukeskkonna kohta ja ta on valmis sellesse panustama. Kui kodanik ja linn kasvavad koos, siis ehk saavad võimalikuks ka raudpiireteta tänavad, sõbralikud ja õdusad linnaosad, turvaline elukeskkond. Ja leidub järjest enam kodanikke, kes tahavad oma linnaga „kohtama“ minna ja kellele ei ole linn üksnes vajalike funktsioonide kogum. Nad tahavad tunda, et elavad linnas ja linn elab neis.

1 Île de Nantes’i projekti üks põhimõtteid ja hüüdlause, vt www.iledenantes.com

2 www.kultuur.info/syndmus/prantsusmaa-eesti-festival-nantesis-eluvivre-lestonie-a-nantes

3 Farinella, Romeo (2004). Nantes, ‘a pleasant town to live in’, Planum. The Journal of Urbanism, nr 11, vol 2/2004 (II Semester 2005)

4 www.iledenantes.com

5 www.lesmachines-nantes.fr

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming