„Eestis on intellektuaalset rikkust liiga vähe”

Triin Ojari

Triin Ojari intervjuu arhitektuuriajaloolase, Eesti Kunstiakadeemia professori Mart Kalmuga, kellest möödunud aasta lõpul sai värskelt valitud akadeemik kunstiteaduse erialal.        Triin Ojari : Kuidas sulle tundub, kas Teaduste Akadeemia on muutumas?  Mart Kalm : Teaduste Akadeemia (TA) otsus laieneda, tekitada ka uus kunstiteaduse koht, on põhimõtteliselt positiivne. TAs on humanitaarteadused olnud suhteliselt kõrvalisel positsioonil ja selle valdkonna esindajana on mul loomulikult hea meel, et meie tegevust on märgatud. Kõik algas sellest, kui Jaak Kangilaski Eesti Kunstiakadeemia rektorina astus 1990. aastate alguses julge sammu ja moodustas  kunstiteaduse eriala. Sellega seoses on kunstiteaduse instituudis rakendust leidnud terve uus põlvkond kaasaegselt kunstiteadust viljelevaid inimesi ja nende tegevus mõjutab Eesti ühiskonda. Lisaks võis kunstiteadus Teaduste Akadeemiale silma jääda ka seetõttu, et Eesti probleemides kaasarääkimisel on humanitaaride seas olnud kunstiteadlased ühed aktiivsemad.         

 

Sellega haakub sinu roll arhitektuuriteadlasena – on ju arhitektuur kunstidest üks piiritletumaid, samas laia sotsiaalse kõlapinnaga teema, lisaks huvitab ka avalikkust  vägagi linnaruum, muinsuskaitse, arhitektide võim ja vägi.       

Loomulikult kõnetab arhitektuur laiemat publikut,  mis omakorda on nii pluss kui miinus. Eks see tekita ka n-ö libateadust, populaarse väljundi ruum on suur. Ühtepidi võime olla õnnelikud, et kodukujundusajakirjadesse kirjutavad kunstiteadlased, samas peame endale aru andma, et see on ikkagi vaid üks populariseerimise kohti. Muinsuskaitse on muidugi kogu aeg esil olnud, küll on aga toimunud rõhuasetuste nihe. Mina olen muinsuskaitse asjades olnud  suhteliselt noor tegija ja osalt on tulnud täita Krista Kodrese kõrvaletõmbumisest jäänud auku. Kui kaua aega valitses esteetiline, ilusamaid perioode ja objekte välja valiv ja ümberlavastav ideoloogia, mis sai tuule tiibadesse postmodernismist, siis nüüd on käibel kõiki ajalooperioode võrdselt väärtustav ning originaalsubstantsi hindav lähenemine. Ehkki ilusa kaitsmine on juba ammu täiesti vääraks kritiseeritud, mõistab seda rahvas – ja see pole  vähetähtis.   

Oled aastaid olnud Muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu liige, nüüd ka UN ESCO maailmapärandi komitees Eesti delegatsiooni üks juhte ja omad seega arvamust ka muinsuskaitse olukorra kohta Eestis. Kahtlemata vastuoluline teema: suhe linnaruumiga, suhe arhitektidega, kes on teisele poole rindejoont lükatud.     

Minu veendumuse kohaselt on muinsuskaitsjad ja arhitektid ühel pool rindejoont, probleem on pigem vähese kultuuriga tellijas. Ka rida ärieliiti ei mõista, et muinsuskaitse on tema lähim abiline, kaitseb omanikku tema enda lolluse eest. Repressiivorgan on ta ainult selles mõttes, et  takistab kõige lihtsamaid raharoobitsemise viise ja nõuab omanikult intelligentset äriprojekti. Ehkki muinsuskaitsjad tahavad muudkui säilitada ja arhitektid jälle enda meelest maju paremaks muuta ning ehkki selles on olemuslikku vastuolu, seisavad siiski mõlemad omal moel kvaliteetse ruumi ja muude üldiste väärtuste eest, mitte aga isikliku kasu eest.   

Aga kuidas on sooviga liiga palju kaitsta, hõlmatakse liiga suuri piirkondi jne?   

Miljööväärtuslik ala on niivõrd lõtv ja pehme kaitsevorm, et takistab vaid lennukitehast suvilarajooni ehitada. Pole midagi teha, ühiskond on fragmenteerunud, osa inimesi tahaksid kaitsta kõike, teised jälle mitte midagi. See on  muinsuskaitses tõsine probleem, millele ühest lahendust ei ole. Väärtushinnangud on muutunud vägagi relatiivseks. Kui vanasti kaitsti tõesti vaid lossi või paleed, siis nüüd nähakse väärtust ka argipraktikas, kõikide perioodide võrdsuses jne. Pean täiesti arrogantseks väidet, et kolhoosikihistused tuleks maastikust likvideerida – mille poolest on postkommunistlikus Eestis kolhoosilaut halvem kui olid 1920. aastate Eestis kerkinud asunikutalude vahel lagunevad  mõisalaudad? Aja loomulik kulg: erinevad kihistused kuskilt otsast hääbuvad, sulanduvad maastikku ja maastik armistub. 

Äkki oled sina sõjaeelse Eesti aja arhitektuuri  juba põhjalikult läbi uurinud? Ei juleta tallatud radadele minna, kus Eesti fungi lugu juba selgelt välja joonistatud? 

1990ndatel uuriti palju vahetult sõjajärgset perioodi, ida ja lääne piiri kukkudes vaadati sõja tekitatud haavad uue pilguga üle, samuti  populariseerus stalinismi uurimine. Kui mina alustasin 1980. aastate keskel, oli läänes funktsionalismiga tegeletud juba tükk aega. Päris funk oli juba läbi võetud ning hakati uurima pigem poolele teele jäänud arhitekte, kuidas akademistid, keda Euroopa oli täis, reageerisid modernismi tulekule jne. Mulle ka meeldisid need kõrvalekalded modernismi peavoolust, näiteks Herbert Johansoni paefunktsionalism, mis ei olnud puhas, vaid vastuoluline ja nihkes. 

See haakus postmodernismiga, kus järsku ei olnud avangard enam püha, laiemalt. Või riigi ja arhitektuuri vahekord. Selge, et 1930ndatel ei saanud valge kast riiki esindada, sest sel jäi puudu retoorilisest kõnekusest. Modernismi vähene kõnevõime tuli eriti hästi esile kunstihoone ehitamise vaidlustes. Põnev oli Robert Natuse klinkertellisest arhitektuur, samuti kommertsarhitektide nagu Eugen Sacharias lahtimõtestamine, tema panus keskklassile  ruumilise keskkonna loomise näol. Ma mäletan, et pidasin perestroika ajal loengut kino Kosmoses Eesti aja majadest ja kultuurist enam kui tuhandelisele auditooriumile ja imestasin siiralt rahva nii suure arhitektuurihuvi üle. Pärast sain aru, et majadest rääkimine erutas, kuna paljudel oli soolas midagi tagasi saada! Laste Maailma omaniku järgi Urla maja nimetamine kõditas 1980ndate lõpul, mil omanik olla polnud enam patt! Mind taheti  koguni tagastamisnõuete kohtuprotsessidesse kaasata ja selle tõrjumisega oli tükk tegu.     

Sa alustasid 1980. aastate keskel, kui valitses ilmselt väga stiiliajaloo-keskne lähenemine. Kuidas majadest kirjutamine on  muutunud? Millisena sa oled seda muutust tajunud – kui üldse?     

Alguses püüdsin ka stiilidega seostada, sest tollal tunduski see teadusetegemisena – kuidas sa stiilide tunnused ära tunned. Arvasin naiivselt, et majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse konteksti väljajoonistamine on nii elementaarne, et seda ei peeta teaduseks. Siis tundus, et ma pean teaduslikku koorikut -ismidega peale kasvatama, nüüd on kontekstualiseerimine palju huvitavam. Samas on mulle kogu aeg olnud  oluline lähtuda uurimisobjektist, mille põhjalik analüüs näitab, milliseid meetodeid siin saaks rakendada. Huvitavale teooriale või meetodile lihtsalt taieseid juurde otsida tundub mulle kahtlane. Mis puutub prantsuse sotsiaalteadlaste ja filosoofide poolt sisse toodud uurimismeetoditesse, siis tegu on võimu diskursusega ja paremat pesitsuspaika kui arhitektuur tal peaaegu et polegi. Näiteks oma hiljutises Kadrioru  raamatu artiklis (Kadriorg. Lossi lugu, Kirjastus Eesti Kunstimuuseum, 2010) vaatlesin lausa mõnuga Kadrioru lossi seedimist noore Eesti Vabariigi poolt, see võimu representatsioon on poliitiliselt väga põnev probleem. Seda, kuidas Kadrioru ülesehitamine oli tegelikult Konstantin Pätsi erihuvi, kuidas ta kasutab lossi oma valimispropagandaks, kuidas alati, kui Jaan Tõnisson võimule saab, selgub, et Kadriorus on tehtud palju mõttetuid ülekulutusi, ja kui  tuleb taas Päts, hakkavad kõik tööd jälle otsast peale. Selle konkreetse objektiga seoses avaldus põnev poliitilise mikroarhitektuuri ajalugu. Sa tajud nii lossi sisemist vastupanu Eesti riigile kui seda, kuidas seda nostalgiaprojektina ihalevad Peterburi taustaga optandid – muuseumidirektorist lossivalitsejaks moondunud Peeter Tauk, arhitekt Aleksandr Wladovsky, skulptor Aleksander Jannes jt, kellele Tallinn on pärast suurilmliku metropoli kogemust nagu maakonnalinn.  Kui Pätsi loss valmis saab, selgub, et seinale on panna eelkõige XIX sajandi maale, mis on mõeldud palju suuremas mõõtkavas ruumidele – ja nüüd suisa surutakse seina. Köleri „Truu valvur” oli laest põrandani, selle jaoks on XVIII sajandi suveloss liiga madal! Seintele riputatud baltlaste ilutsevad portreed eesti pruutidest peegeldavad suurepäraselt Paul Ricoeuri kirjeldatud rahvuslikkusotsingu ja rahvusvahelistumise samaaegsuse paradoksi.  Lisaks võimu diskursusele on huvitav olnud ka tegijale, autorile teisejärgulise rolli omistamine, mis muidugi süveneb, mida lähemale tänapäevale tulla, sest autorsus hajub üha enam. Minu eriline huvi pole kunagi olnud arhitekti isiksuse heroiseerimine. Selle õppisin ära juba Alar Kotli monograafiaga (1994). Muidugi on monograafia kirjutamine alati kangelase loomine, aga kui mina püüdsin oma uurimisobjekti igakülgselt analüüsida, siis heitis  rida käsikirja retsensente mulle ette kangelase kritiseerimist. See ei puuduta nüüd otse arhitektuuri, aga kui Kotli käsikiri 1986. aastal valmis, oli selle esimene retsensent meie juhtivteadur Dmitri Bruns, kes talle omase emotsionaalsusega lõpuks hüüatas: „Mart, mida on nõukogude võim teile paha teinud, et te teda niimoodi vihkate!”. Ta pidas seda väga nõukogude võimu vastaseks teoseks.   

Hiljuti ilmunud Eesti kunstiajaloo köite valguses võiks rääkida ka sellest, kuidas sinu hinnangul Eesti kunstiteadus viimase kümneviieteistkümne aasta jooksul hakkama on saanud, kuhu arenenud? On siin piisavalt  mitmekesisust? 

Mitmekesisus on hea sõna. Kunstiajaloo raamatu üks suuremaid rikkusi on metodoloogiline  eklektilisus. Ise tunnen, et mõne koha peal oleksin pidanud suutma autoreid rohkem kärpida, ent artiklite ülimalt vaevalise laekumise tõttu olin iga saabunu üle õnnelik. Raamat aga sai seetõttu liiga paks, seda on raske lugeda. Kokkuvõttes on see raamat suurepärane läbilõige praegusest asjade seisust. Autorite vanus ulatub kolmekümnest üle seitsmekümneni ja see metodoloogiline mitmekesisus ongi huvitav. Näeme nii klassikalist empiirilist uurimust,  mis suhestub vaid stiiliajalooga, ent selle kõrval on olemas ka näiteks feminism, mida meisterlikult valdab Katrin Kivimaa. Mitmed uurijad tulid välja täiesti uute kontseptsioonidega – näiteks Tiina Abeli suurepärane uudne mõisteline raamistus 1930ndate esinduskunstile. Samuti Vabadussõja monumendid, mis eelmisest kunstiajaloost jäid välja nii poliitilistel kui ka esteetilistel põhjustel – nõukogude ja varasemadki modernistlikud kunstiteadlased  pidasid neid niivõrd koledateks. Tore, kuidas Johannes Saar on postmodernistlikust vaatenurgast neile monumentidele tagasi vaadanud. Sama huvitav oli meil temaga arhitekt Aleksandr Wladowsky ja Amandus Adamsoni kokkupanemine ja nende vaatlemine Peterburi akademismi jätkajatena Eesti Vabariigis.       

Räägi kunstiteaduse instituudist. Sügisesel  kunstiteadlaste ühingu konverentsilgi kõlas hääli, et koolil puudub ühtne teoreetiline platvorm. Instituudi kauaaegse juhatajana oled sa kindlasti ka sellele mõelnud?       

Olen seda meelt, et ühtset baasi ei saagi olla. Mina hakkasin läbi viima põhimõtet, et kõik kõrgkooli õppejõud peavad olema ka teaduslikult aktiivsed ja publitseerima. Mitmele inimesele oli see üle jõu käiv ülesanne, osa jälle mobiliseeris ennast, käis end täiendamas ning leidis uued ja kaasaegsed, maailmas aktuaalsed teadussuunad. Seega on eelkõige olnud tähtis akadeemiline kvaliteet. Olukorras, kus ollakse antud teadusharu universaalne keskus  Eestis, ei saa endale lubada mingit koolkondlikku platvormi. Instituuti oli vaja koondada nii uue kui vana kunsti uurijaid, erinevate meetodite ja erinevate huvide esindajaid. Mul oli väga hea meel anda ohjad üle Katrin Kivimaale, kelle huviks on olnud feministlik kunstiajalugu. Pärast seda pikka aega, mil ma kateedrit juhatasin, oli selge, et järgmine ei tohiks olla arhitektuuriajaloolane.     

Milline on kunstiteadlase roll ühiskonnas? On ju aeg-ajalt kuulda kunstnike ja arhitektide soovidest, kuidas kunstiteaduse kateeder võiks suuvoodreid ette valmistada, rohkem positiivse kuvandi tootjaid. Kuidas on kunstiteadlaste arvukusega?     

Julgen väita, et Eestis on intellektuaalset rikkust liiga vähe, eri suundades ja valdkondades mõtlejaid on väga juurde vaja. Et olla täisväärtuslik kaasaegne euroopalik ühiskond, on vaja  eri mõttesuundade ja koolkondade esindajaid palju rohkem, kui meie praegune akadeemiline maailm välja kannab. Võib-olla oleks vaja mingeid erimeetmeid, kuidas teaduse riiklikus sihtfinantseerimises ühiskonnateaduste ja humanitaaria osakaalu normaliseerida. Praegused reaalteaduste-kesksed mõõdupuud on soodustanud humanitaaria tõrjumist. Töötuid ma meie vilistlaste hulgas ei tea. Loomulikult on kunstiakadeemias aeg-ajalt,  samas aina vähem, üles kerkinud mõte kunstiteadlase kunstnikke teenindavast rollist. Kunstiteadlane on iseseisev kunstist mõtleja ja see on kunstniku õnn, kui ta suudab kunstiteadlases huvi äratada. 

Kunstiteadlased on tegelikult hõivanud selle sfääri, majadest ja kunstist rääkimisel  domineerib kunstiteaduslik viis. Loojatel endil on alati teistsugune keelekasutus ja asjadest arusaamine ning on kahju, et seda kuskilt ei paista. 

Absoluutselt nõus, tahaks näiteks arhitektide häält oluliselt rohkem kuulda. Samas on mul tunne, et nende õpetus ei ole kirjalikule eneseväljendamisele suunatud ja lõpuks taandub alati kõik ka isikuomaduste tasandile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming