Eestimaa häärberid ehk Mõisa härrastemajast kolhoosi keskusehooneni

Kolhoosiarhitektuur ei ole kõrgelt hinnatud pärand ega väärtustatud mälestus nagu mõisaaegne ehituskunst.

LAURA INGERPUU

Eestimaad on aegade jooksul valitsenud mitmed võõrvõimud, kelle põllumajandussüsteem on jätnud jälje ka Eesti maa-arhitektuuri ja maastikule. Sajandeid kestnud mõisate ajajärgu ning nõukogudeaegse kolhoosiperioodi – see vältas küll vaid pool sajandit – vahel saab tõmmata mõningaid paralleele. Ühtviisi maarahvale peale surutud olid mõlemad põllumajanduslikud suurtootmise süsteemid ning mõlemast jäi maha ehituspärus, millega tuli Eesti rahval pärast võõrvõimu lahkumist hakkama saada. Erinevalt mõisaaegsest ehituskunstist, mida peetakse oluliseks kultuuripärandi osaks, ei ole aga kolhoosiarhitektuur kõrgelt hinnatud pärand ega väärtustatud mälestus.

Kui võrrelda mõisnikeaegset arhitektuuripärandit nõukogudeaegsega, hakkavad silma mõisate peamajade ning kolhooside ja sovhooside keskusehoonete sarnasused. Nii ühel kui ka teisel juhul oli tegemist ehitistega, mis näitasid omaniku ehk mõisniku või kollektiivse ühismajandi jõukust, auahnust ja maitset. Mida rikkam või ambitsioonikam oli omanik, seda erilisema ja uhkema esindushoone ta püstitas. Nii nagu mõisahäärberid asusid külast eemal, looduskaunis maakohas, rajati ka ühismajandite keskusehooned sageli väljapoole suuremaid asulaid põllumajanduse tootmisstruktuuride lähedusse ning nendest sai põllumajanduskeskkonna mõtteline keskpunkt. Siiski, erinevalt mõisatest, mille on projekteerinud mitte-eestlasest arhitektid, on ühismajandite haldus- ja keskusehooned meie enda arhitektide looming. Üldjuhul oli nõukogudeaegses standardiseeritud süsteemis kehtestatud nõudmistest kergem kõrvale hiilida just maapiirkondades ja arhitektidele jäeti vabamad käed oma ideede rakendamiseks. Maale ja väikeasulatesse tollal kerkinud unikaalsed ja omanäolised keskusehooned olid fenomen kogu Nõukogude Liidus ning on seetõttu tänapäevalgi väärtuslik arhitektuuripärand.

Kui sajandite jooksul rajati üle kogu Eestimaa rohkem kui paar tuhat mõisat, siis kolhooside ja sovhooside keskusehooneid on suhteliselt väike, nende arv jääb paarisaja kanti. Teinekord kasutati ka mõisahäärbereid ühismajandi peahoonetena, kohandati need uue funktsiooni vajadustele vastavaks. Mõisate härrastemajad jäid eesti talupoegadele ligipääsmatuks ning neid sai vaid kaugelt imetleda või kiruda, kolhoosiaegsete ühismajandite keskuste uksed olid aga maarahvale üldjuhul avatud. Sageli oli tegemist ehitistega, mis täitsid ühtlasi nii administratiivhoone kui ka kultuurimaja funktsiooni: seal korraldati teatrietendusi ja pulmapidusid, filmiõhtuid ja spordivõistlusi. Seetõttu oli nende kuvand pigem positiivne. Ka rahva mälestused kolhooside keskusehoonete endisaegsest hiilgusest on omamoodi väärtus ja vaimne kultuuripärand.

Pärast mõisaaja lõppu jäid paljud mõisad tühjaks ja kasutuseta, ka kollektiivpõllumajanduse kaotamise järel oli keskusehoonetele keeruline uut rakendust leida. Hoone kasutamine sõltub paljuski asukohast ja piirkonna arengust. Olukorras, kus Eestimaa on jaotatud suure arvu väikeste ja sageli vähevõimekate omavalitsuse vahel ning kaugemad maapiirkonnad ja väiksemad asulad inimestest tühjenevad, on keskusest väljaspool asuvatele suurtele hoonetele uue funktsiooni leidmine küllaltki keeruline. See puudutab nii mõisahooneid kui ka kolhoosikeskusi. Viimasest ajast saab siiski tuua väga häid näiteid mõisahoonetest, mis on aastaid lootusetult seisnud, kuid nüüd restaureeritud ning uue hingamise saanud. Näiteks Saka mõisakompleks või Keila-Joa mõisa peahoone ja selle abihooned.*

Kahjuks ei saa kolhoosiaegsete keskusehoonete saatuse kohta sama öelda. Paljud kaugemad keskusehooned on jäänud tühjaks ning pideva kasutuseta, mistõttu nende seisukord halveneb päev-päevalt. Ka mitmed asulas paiknevad ehitised on kehvas seisus, vaatamata sellele, et neile on leitud uus funktsioon. Endisi uhkeid ühismajandite keskusehooneid pole jäetud lagunema ja hoolduseta üksnes rahapuuduse, kehva asukoha või lahendamata omandisuhete tõttu, asi on ka jätkuvas ükskõikses suhtumises nõukogude aja ehitistesse.

Ka pärast Eesti riigi iseseisvumist ei peetud mõisahoonete säilitamist ja kaitsmist sugugi iseenesestmõistetavaks, ent tänapäeval ei kahtle keegi selles, et paljud neist väärivad mälestise staatust. Võõrvõimu rajatud ehituspärandi omaksvõtmiseks ja tunnustamiseks läheb aega.

Tõsiasi, et mõisahäärberid esindasid suursugusust, oli ehk üks lisapõhjusi, miks neid varmamalt väärtustama asuti. Ka eestlane soovis nooblit identiteeti ja minevikku. Arvestades kolhoosikeskuste omaaegset populaarsust ja kuvandit, võiksid just need hooned väärida eesti rahva silmis säilitamist. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist oli aga avalik suhtumine kõigesse, mis pärines nõukogude perioodist, ühtmoodi hukkamõistev. Selline mõtteviis pole kuhugi kadunud. Praegu on mälestisena kaitse alla võetud kaks kolhoosiaegset keskusehoonet: Valve Pormeistri Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone ja Toomas Reinu Rapla KEKi haldushoone.

Mõisa peahoonetest on muinsuskaitse alla võetud ligi kolmsada, mõni neist ka varemena, ning sadu mõisa kõrval- ja abihooneid. Suurele osale kaitsealustele mõisahäärberitele on leitud uus funktsioon koolimaja, hooldekodu, hotelli või kultuurimajana, paljud hooned on taas kasutusel ka elamuna. Mitmed suurepärase arhitektuuri ja sisekujundusega härrastemajad on ebarahuldavale seisundile vaatamata siiski kaitse alla võetud. Sealjuures on otsuse langetamisel olnud määrav eelkõige hoone ajaloolis-arhitektuuriline väärtus ning vähem on hinnatud ehitise tegelikku perspektiivi ja kasutusväärtust. Erinevalt mõisaarhitektuurist on kolhoosikeskuste puhul oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks peetud ehitise kasutusväärtust. Mälestiseks tunnistamisel kaalutakse hoolega hoone tulevikuperspektiivi, seisukorda ja uue funktsiooni rakendamiseks vajalike ümberehitustööde ulatust. Viimane võib ühtlasi osutuda põhjuseks, miks hoonet kaitse alla ei võeta. Mida kaugemale minevikku vajub mälestus nõukogude perioodist, seda väärtuslikum on selle ajastu ehituspärand. Materiaalset pärandit ei hinnata mitte üksnes objekti omaduste, vaid sageli ka selle järgi, millisest ajast see pärineb. Ja siinkohal ei suhtuta nõukogude perioodi võrdväärselt mõisaajaga.

Kui keegi ei sea enam kahtluse alla seda, et mõisnike härrastemajade parim osa väärib säilitamist ja sageli riiklikku kaitset, siis miks ei võiks selline ilmselge arusaam käia ka kolhooside keskusehoonete arhitektuuripärlite kohta. Mõisakomplekside puhul ei väärtustata mitte üksnes peahoonet, vaid ka kõrval- ja abihooneid, mille (taas)kasutusväärtus rolli ei mängi. Seetõttu võiks isegi küsida, kas säilitamist vajaksid ka mõned kolhoosiaegsed põllumajanduse tootmis- ja laohooned või loomalaudad? Neid peetakse aga üldjuhul maastikupilti risustavateks rajatisteks, mille lammutamiseks on võimalik isegi riigilt toetust saada.

Ilmselt on aeg, mil kolhoosi keskusehooneis nähakse samaväärset väärtust nagu mõisahäärberites ning ühismajandi loomalaudas nagu mõisa tallis, veel ees. Neid hooneid tuleks kindlasti hinnata nende unikaalsuse ja koha järgi meie arhitektuuriajaloos, vaatamata ajastu eripärale või kaugusele.

* Saka mõisakompleks taastati 2010. aastal ning Keila-Joa mõis 2014. aastal.

Kui võrrelda mõisate peamaju kolhooside ja sovhooside keskusehoonetega, hakkavad silma sarnasused. Nii ühel kui ka teisel juhul näitasid need ehitised omaniku ehk mõisniku või kollektiivse ühismajandi jõukust, auahnust ja maitset. Muuga mõis Laekveres (Carl Timoleon von Neff, valmis 1872  ja Laekvere sovhoosi keskusehoone (autor Vilen Künnapu, valmis 1984).

Kui võrrelda mõisate peamaju kolhooside ja sovhooside keskusehoonetega, hakkavad silma sarnasused. Nii ühel kui ka teisel juhul näitasid need ehitised omaniku ehk mõisniku või kollektiivse ühismajandi jõukust, auahnust ja maitset. Muuga mõis Laekveres (Carl Timoleon von Neff, valmis 1872 ja Laekvere sovhoosi keskusehoone (autor Vilen Künnapu, valmis 1984).

Peeter Langovits / Scanpix / Postimees ja Meelis Maibaum / Scanpix / Virumaa Teataja

aa_sirp_16-46_0036__art_r2

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar