Eesti vineerilegend tegi ilma

Lutheri vabrik, Venesta ja Isokon – kõik vineeri kui tugeva, elegantse ja taskukohase materjali eest väljas oma aja uuenduslikud ettevõtted.

ENE LÄKK

Näitus „Luther ja Isokon. Teedrajav arhitektuur ja vineermööbel“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. IX. Kuraator ja kataloogi koostaja Ilona Gurjanova. Näitusetekstide koostajad John Allan, Elizabeth Darling, Karen Jagodin, Jüri Kermik, Fiona MacCarthy, Jill Pearman, Alan Powers, Chistopher Wilk. Näituse kujundajad Tom de Gay, Sol Kawage ja Ilona Gurjanova.

Näitusega on Tallinna jõudnud Isokoni galerii Londonist. Isokon tähistab üht erilise sisekujundusega miinimumkortermaja, millega seoses sündis linnaelu radikaalne eksperiment. Samuti tähistab Isokon firmat, ka mööblifirmat, mis tootis Bauhausi disainerite kujundatud tooteid.

Isokoni mööblifirma oli seotud Venestaga, kes vahendas Lutheri vabriku tooteid välismaal ja spondeeris Isokoni tootmist. Isokoni mööblifima tootearendus omakorda sündis koos Lutheri vabriku inseneridega ja ka materjal tuli suures osas Eestist.

Lutheri vabrik kui õpikunäide

Lutheri vabriku lugu on kui õpikunäide, kuidas luua, juhtida ja arendada edukat ettevõtet. 1877. aastal Tallinnas asutatud A. M. Lutheri mehaanilise puutöötlemise vabriku, hilisema Luterma suurt edu kandis kolm sammast: esiteks äriks sobiv asukoht Tsaari-Venemaa ääretu turu ja Euroopa vahel, teiseks hoolitsesid haritud omanikud selle eest, et masinapark oleks tehnika viimane sõna, ja kolmandaks juhiti ettevõtet ameeriklaste progressiivsete põhimõtete järgi. Tõsi, firmat juhtima asunud vennad Christian Wilhelm (1857–1914) ja Carl Luther (1859–1903) pärisid ettevõtte, millel oli rohkem kui sajandi taha ulatuv eellugu. Poegade sobiva hariduse eest hoolitses kolmandat põlve kaupmees Alexander Martin Luther, kes soovis kaubandusettevõtte ümber kujundada tootmisfirmaks. Nii õppis Christian Moskvas kaubandust ning täiendas oma teadmisi Inglismaal ja Põhja-Ameerikas puidutööstuse alal, Carl lõpetas Riia polütehnikumi diplomeeritud masinaehitusinsenerina. Vahest kõige olulisem edu pant oli vendade Lutherite tohutu entusiasm ja suurepärane ärivaist.

Pärast õpinguid naasis Christian Tallinna, et võtta juhtimine üle ja alustada tootmisega, aasta oli siis 1882. Aeg selleks oli soodne, sest 1870. aastal avatud Tallinnast Peterburi ja Moskvasse viivad raudteeliinid hoogustasid siinset majanduselu tohutult.

Lawn Roadi maja Pritchardi perekonna korteri interjööris (restaureeritud 2004. aastal) on iga ruutsentimeeter hoolega läbi mõeldud ja komponeeritud funktsionaalsust silmas pidades. Sisekujundaja Wells Coates on kasutanud vineeri kõikvõimalikul moel (tootja Isokon Furniture).

Pressifoto

Noor mees julges riskida ja pani käima aurujõul tootmise. Esmalt katsetati kirstude valmistamisega, aga peagi selgus, et tuleb leida masstootmiseks sobivam artikkel. Selleks sai vineerist toolipõhi, uudistoode, mida Tsaari-Venemaal veel ei tehtud.

Ka Euroopa mööblitootjad soovisid aina suuremaid koguseid, sest nõudlus mööbli järele kasvas. Pealegi oli Lutheri kolmekihiline vineerist toolipõhi hea asendus kergesti lagunevale punutud toolipõhjale. Mõne aastaga jõudis tootmismaht 1,8 miljonini, millega Lutheri vabrik saavutas rahvusvahelise haarde. Toolipõhjade ärist saadud tulu investeeriti teiste tooterühmade arendamiseks.

Veekindel liim andis tiivad

Toolipõhjad leidsid kasutamist ka Lutheri enda istemööbli valmistamisel. Siiski, mööblitootmine ei osutunud toolipõhjade äriga võrreldes tulusaks. Lutherid aga ei jätnud jonni, vaid otsustasid tooted standardiseerida. Kasutati ära vineeri kui materjali eelised ning saadi kerged, paindlikud, ent vastupidavad mööbliesemed, mida sai seeriana toota.

Üks Lutheri ettevõtte olulisemad panuseid vineeri tehnoloogia ajalukku on veekindla liimi leiutamine 1896. aastal, autoriks vendade Lutherite nõbu, keemikuharidusega Oscar Paulsen. See võimaldas valmistada vineerist reisikohvreid, ämbreid ja kübarakarpe, mis aga kõige olulisem: veekindla liimiga vineerplaadid sobisid rongide ja lennukite seinteks.

Omaette rajamärk vineeritootmise tehnoloogia arengus olid materjali painutamisega seonduvad eksperimendid. Luther alustas 1889. aastal ühest tükist painutatud vineerist profiilpaneelide tootmist oma mööbli tarvis ja ka pooltoodetena müügiks.1 Sajandivahetusel rahvusvahelise turu jaoks trükitud kataloog sisaldab üle 800 toote ning annab tunnistust Lutheri tehase viieteistkümne aasta jooksul arendatud tehnikate ja viimistlusvõtete rohkusest.

1897. aastal loodi Venesta sündikaat, eriõigusega A. M. Lutheri vineertoodete müügiks Inglismaal ja selle koloniaalriikides. Nimi Venesta tuleneb sõnadest „vineer“ (ingl veneer) ja „Estonia“. Asutajaliikmete hulgas olid ka vennad Lutherid. Rahvusvahelise liidu loomine tingis A. M. Lutheri kompanii nime muutmise Lutermaks.

Londoni Lawn Roadi betoonpaneelidest miinimumkorteritega maja (1934, hiljem Isokoniks nimetatud), kus arhitekt Wells Coates teostas Le Corbusier’ maja kui elamise masina idee – vabanemaks keskklassi traditsioonidest.

Pressifoto

Venesta esimestel aastatel pühenduti Luterma toodete müügile. Peamine müügiartikkel oli viimistlemata vineerplaat, millest pandi kokku teeistandustesse eksporditud teekastid. Juba 1900. aastal alustati tootmisega Inglismaal, 1914. aastaks olid ettevõtte harud Soomes, Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal ja Itaalias.

XX sajandi alguse majanduskriisi tõttu vähenes mööbli nõudlus ja sellega seoses ka toolipõhjade müük, konkurents vineerplaatide tootmisel transpordi- ja lennukitööstusele aga kasvas. Luterma otsused suurendada vineerplaatide tootmist ja asutada rahvusvaheline turustusettevõte Venesta tugevdas nende juhtpositsiooni nii Venemaal kui ka Euroopas.

Venesta ja Isokoni ühisnimetaja

1920. aastate lõpus rajati Venestas ehitusosakond eesmärgiga tutvustada vineeri kui tugevat, elegantset ja taskukohast materjali ning luua tihedamad sidemed ehitajate ja arhitektidega. Venesta turundusjuhi ametikohale leiti energiline ning suur vineertoodete fänn Jack Pritchard. Temast endastki sai ettevõtja, kes asutas vineermööbli firma Isokon Furniture Company (1935), millest omakorda sai Venesta käepikendus.

Pärast Esimest maailmasõda hakati sageli korraldama ehitusnäitusi. Need olid hea hüppelaud ka edumeelsetele arhitektidele, kes said seal tutvustada oma ideid ja katsetada uusi materjale, Pritchard tutvustas neil agaralt Venesta tooteid. 1930. aasta ehitusnäituse Venesta ekspositsiooni kujundus õnnestus tal tellida modernismi klassiku Le Corbusier’ büroolt. Selle võttis teha tema kolleeg Charlotte Perriand. Väljapanek oli tolle aja kohta uudne ja lööv ning tõi Inglismaa disainimaastikule esmakordselt modernismi.

Aasta pärast organiseeris Pritchard konkursi Venesta osakonna kujundamiseks Briti impeeriumi ehitustööstuse näitusel Manchesteris. Konkursi, kuhu laekus 175 tööd, võitis Briti modernist Wells Coates.2 Venesta turunduspoliitika andis suure panuse vineeri levimiseks ehitustööstuses ning interjööri- ja mööblikujunduses.

Coates oli ka üks esimesi Briti arhitekte, kes kasutas Venesta vineertooteid oma projektides. Ta ilmus Pritchardi huviorbiiti ajaleheartiklite kaudu, kus tutvustati tema kujundatud kaupluse interjööri, kus ta oli kasutanud mitmel moel vineeri. 1931. aastal asutasid nad ühisfirma Isokon, millest sai Briti modernistliku arhitektuuri ja vineermööbli propageerimise lipulaev.

Isokoni kõige olulisemaks arhitektuuriprojektiks kujunes Lawn Roadi kortermaja Londonis. Coates sai seal teoks teha Le Corbusier’ maja kui elamise masina idee. See oli ka Coatesi ideaal, mis kajastus selles majas vaata et pareminigi kui Le Corbsier’ enda ükskõik millises projektis. Lawn Roadi korterite puhul taheti vabaneda keskklassi traditsioonidest. Uue elustiili põhimõteteks olid modernsus, loomingulisus, sotsiaalsus, kasinus ja vabameelsus.

Modernistlik minimalism

Pritchardid ostsid maalapi Lawn Roadil, et teha sinna eramu. 1931. aasta suvel otsustati ümber ja eramaja asemele pidi tulema kortermaja, kõige sobilikum ja modernistlikum lahendus väärtuslikul linnakrundil. Sellest pidi tulema üürikorteritega hoone, kus eluruumideks on miinimumkorterid.

25ruutmeetrine miinimumkorter koosnes 17ruutmeetrisest sisseehitatud mööbliga eluruumist, lükandustega olid eraldatud vannituba, garderoob ja tilluke köök (kaks ruutmeetrit). Korteri iga ruutsentimeeter oli hoolega läbi mõeldud ja komponeeritud funktsionaalsust silmas pidades. Ka kogu interjööri kujundas Coates, kasutades loomulikult vineeri kõikvõimalikul viisil.

Korterite üürihinna sisse kuulus hulk teenuseid, alates saapapuhastusest kuni lõunasöögi tellimise võimaluseni. Esimesel korrusel oli kolm korterit personalile, köök ning pesumaja üürnike teenindamiseks. Sihtturg olid äriinimesed, kel pole kodusteks asjadeks aega, aga üürnikkond moodustus peamiselt loomeinimestest ja õpetlastest.

See betoonpaneelelamu koosneb neljast, galerii juurdepääsuga korrusest. Pricthardi perekonna korter asus ülakorrusel, kus oli peakorter ja väiksemad lisad perepoegadele. Pritchardid pidasid lugu heast seltskonnast, toidust ja veinist ning kujundasid Lawn Roadi majas elava atmosfääri, mis oli tolle aja Inglismaal väga eriline. 1930. aastate keskpaigast pakkusid nad peavarju arvukatele natsi-Euroopa põgenikele, nende hulgas oli ka Bauhausi asutaja Walter Gropius, õppejõud Marcel Breuer ja László Moholy-Nagy.

Endine Bauhausi õppejõud Marcel Breuer panustas Isokonis uudsete vineertoodete leiutamisse, disainides terve rea mööbliklassikat. Maailmakuulsa Breueri kavandatud Isokoni lamamistooli (1936) põhi vormiti Lutermas.

Pressifoto

Bauhauslased olid suureks eeskujuks Briti modernistidele, kes olid veendunud, et parem tulevik saavutatakse mineviku kultuurivormide küsimuse alla seadmise või kõrvalejätmise kaudu. Mandri-Euroopa ja Skandinaavia modernistlik liikumine inspireeris tervet Briti arhitektide ja disainerite plejaadi, kes tunnustas juhtfiguurina Walter Gropiust.

Disainiajaloos on Gropiuse suurim teene esimese modernse disainikooli Bauhaus asutamine 1919. aastal. Selle tähtsust on võrreldud relatiivsusteooria omaga füüsikas. Bauhaus pani paika moodsa arhitektuuri, kunsti ja disaini standardid. Gropiuse projekteeritud Bauhausi koolimaja Dessaus (1925) on funktsionalismi esimesi tippteoseid.

Pritchard aitas Gropiusel lahkuda natsi-Saksamaalt, pakkus talle elupaiga Lawn Roadi korteris ja disainijuhi ametikoha oma mööblikompaniis. Isokonis katsetas Gropius vineerist standardvormide ehitusplokkidena kasutamist mööbliesemete valmistamisel ning koostöö Luterma inseneridega oli tihe. 1937. aastal siirdus Gropius Harvardi ülikooli arhitektuuriprofessoriks ja tema Isokoni mööbliprojektide arendamine seiskus.

Isokoni tootearendus

Kui Walter Gropius oli end Inglismaal sisse seadnud, tegi ta ettepaneku kutsuda tema Bauhausi kolleeg Marcel Breuer Isokoni mööblidisaineri ametisse. Breuer saabuski 1935. aastal ja sai ülesandeks Lawn Roadi maja peaköögi asemele luua kommuuni baar ning restoran. Breuer sisustas baari üleni Isokoni mööbliga. Uus klubiruum sai nimeks Isobar ja kujunes edukaks suhtlemiskohaks, kuhu kogunes kunstnikke ja intellektuaale kaugemaltki.

Marcel Breuer, kelle kuulsaimad tööd on Bauhausi-aegsed terastorust konsooltoolid, panustas Isokonis uudsete vineertoodete leiutamisse koos Venesta ja Lutermaga. Breuer disainis terve rea geniaalseid vineertooteid, millest on saanud disainiklassika: diivanilaudade komplekt, ümmargune laud ja söögilaud koos virnastatavate toolidega. Kõige kuulsam on tema Isokoni lamamistool (1936), mille põhi vormiti Lutermas.

1937. aastal lahkus ka Breuer Ameerikasse. See oli Pritchardile tohutu löök ning kahe juhtiva disaineri lahkumine ja peatselt algav sõda lämmatas Isokoni mööbliäri. Pritchard tegi kohe pärast sõda katse Isokoni mööblifirmat elustada, kuid see läks tal korda alles 1963. aastal. Väikestes kogustes toodeti lamamistooli ja veel paari eset. Lawn Roadi korterid müüdi ajalehele New Statesman 1969. aastal. Uute omanike ja ebapiisava hoolduse tõttu halvenes hoone seisukord, kuni muutus elamiskõlbmatuks.

2001. aastal alustasid Notting Hill Housing Group ja Isokoni fond koostöös Avanti arhitektide meeskonnaga hoone taastamisega. Restaureerimise käigus valmis 25 korterit juhtivtöötajatele ja 11 korterit müüdi avalikul turul. Endisest garaažist sai Isokoni galerii, mille näitusega saabki nüüd tutvuda meie arhitektuurimuuseumis.

Luterma kaob minevikku

Sõda, mille ühe mõruviljana Lutheri vabrik 1940. aastal natsionaliseeritakse, on Eesti vabariigi aegse lipulaeva hääbumise algus. Ehkki Nõukogude ajal kasvasid tootmismahud kiiresti, sest selle taga oli Venemaa näljane turg, muutusid toodang ja tootmiskultuur kardinaalselt. 1945. aastal nimetati ettevõte Tallinna vineeri- ja mööblivabrikuks ning 1968. aastal Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadiks (TVMK).

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist algas suur erastamislaine. 1993. aastal TVMK erastati, see vahetas mitu korda nime ja omanikke, kuni viimane neist hävitas tootmise Tallinnas, viis selle Kohilasse. Hinnalisest krundist sai suuremahuline äri- ja elamukvartal. Lutheri vabriku kunagisest hiilgusest pole enam midagi järel, sellest võib aimu saada ainult näitusel „Luther ja Isokon. Teed­rajav arhitektuur ja vineermööbel“.

Sisuka näituse on kokku pannud grupp väärikaid Briti uurijaid. Väljapanek on jaotatud teemadeks, igal teemal oma koostaja. Põhjalikult Lutheri vabriku ajalugu uurinud ja selle kaante vahele pannud Jüri Kermik on Venesta osa autor. Lutheri vabriku alguse ja lõpu teemale on andnud värske värvingu arhitektuuriloolane Karen Jagodin. Ega paljud Eesti disaineridki olnud sellise nurga alt Lutheri vabriku tegemistega kursis, veel vähem teati tema seostest Isokoniga. Tõsi, näituse fookus on pigem Isokoni eksperimendil, kuid veidi sügavama sissejuhatuse võinuks ka Lutheri looga teha.

Näitusega koos anti välja suure formaadiga vahvalt kujundatud kataloog (Tom de Gay, Sol Kawage, Ilona Gurjanova), vahest eestikeelses tõlkes on mõnes kohas märgata kiirustamise märke.

Arhitektuurimuuseumi galerii u-kujuline ruum aitab materjali organiseerida ja teeb kujunduse ladusaks. Tore on see, et plakatite kõrval on kuraator leidnud põnevaid disainiklassikasse kuuluvaid vineertooteid Inglismaalt, lisaks toonud ka näiteid Eesti uuemast vineertoodete loomingust (Maile Grünberg, Igor Volkov, Elmet Treier jt).

1 Jüri Kermik, Lutheri vabrik. Vineer ja mööbel. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2004.

2 Samas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht