Eesti plakatistid Odessas

Marko Kekišev

2. septembril avati Ukrainas Odessas nn lääne ja ida kunsti muuseumis I rahvusvahelise teatriplakatite võistluse näitus. Ilmselt on sellel üritusel suured ambitsioonid, sest harilikult ei nummerdata nii pidulikult esmakordset sündmust. Võistlusele oodati plakateid aastatest 2008–2013. Sündmusest peaks kujunema triennaal, mistõttu on loota ürituse kordumist iga kolme aasta tagant.

Plakativõistlus toimus küll rahvusvahelise vene teatrite festivali „Odessa kohtumised” raames, kuid osalemiskutsed saadeti laiali üleilmselt. Nii nagu võiski oodata, tuli kõige rohkem osalejaid kohale Ukrainast ning Venemaalt, kuid rahvusvaheline mõõde oli igati tagatud, sest peale SRÜ riikide osalejate, kes esitlesid just venekeelsete teatrite plakateid, lõid kaasa plakatikunstnikud nii Soomest, Lätist, Leedust, Iirimaalt, Rumeeniast ja Bulgaariast kui ka kaugematelt maadelt – Jaapanist ja Iisraelistki.
Eestlaste osavõtt oli üllatavalt arvukas (kui mõelda ebamäärasele festivalikutsele) ja tulemus suurepärane. Korraldustoimkonna žürii otsusega lubati lõppnäitusele kõik meie plakatistid, kes osaleda soovisid. Nii on näitusel esindatud vanameister Villu Järmut (plakatid „Luikede järv”, „Macbeth”, „Nabucco”), kellele sekundeerivad noored graafilised disainerid Ingel Martin (teatrifestival „Draama 2012”, „Balletigala”), Laura Vent („Tristan ja Isolde”) ja Martin Veisman („Von Krahl 20”). Lisaks on näitusel veel mitmeid tunnustatud meistreid: Janno Preesalu (Endla teatri tellitud „Külmale maale” ja „Põletus”), Andrei Kormašov („Eesti teatriplakatite näitus”), Margus Tamm (Von Krahli teatri tellimusel valminud „Lillede keel”, „Ori”, „Bloody Mary” ja „Puhastatud”).
Meie plakatistid meeldisid žüriile ja nende looming eristub teiste tööde seas tõepoolest kvalitatiivselt. Seekordne võrdlus näitab selgelt meie plakatikujunduse mõtte järjepidevat edukat arengut, kuigi kodumaal kipume olema enamasti selle suhtes väga kriitilised. Meie graafilised disainerid ei rõhuta tavaliselt Eesti eripära: „oma asja” ajamine ei tundu üleliia väärtuslik ja nii kiputakse loomingus pigem üleilmseid trende rakendama. Võib siiski väita, et selgelt eristuvate kujunduskunsti põhimõtete järgimine seob meie plakatistide loomingu antud näitusel tervikuks. Eks selle tõdemiseks ongi siis aeg-ajalt kasulik sattuda võõrasse konteksti, kus end teistega võrrelda. Kodumaiste plakatite puhul on arvestatud potentsiaalse vaatajaga (sellest ka teatud lokaalsus), samuti tajutakse plakati mõju reaalses keskkonnas – see eristabki Eesti plakatikunsti. Meie plakatit iseloomustab (vastupidiselt levinud arusaamale) temperamentsus, isegi kohatine tulemuslik positiivne agressiivsus.
Võime endale õlale patsutada – sellel võistlusel pole häbeneda midagi. Üllatuslikult palju ekspluateeritakse mujal veel eelmise sajandi 90ndatel kasutatud labast fotolavastust väga kehvas arvutitöötluses, mida täiendab primitiivne tüpograafia. Sellist poolprofessionaalset loomelaadi on näha ka meil, kuid see on õnneks taandumas ja üldjuhul ei domineeri lugupeetud etendusasutuste turundusvõttestikus. Seega, Eesti plakatikunst elab ja täieneb järjepidevalt uute loojatega, kel selge arusaam, mis asi on hea plakat.

Odessa näitusel on näha ka loo autori Marko Kekiševi looming: „Mis valemiga?”, „Kolm põrsakest ja hea hunt”, „Esimesed suudlused”, „Mässajad” ja „Endla teater”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht