Eesti Kunstiakadeemia …?

Margit Mutso, Reet Varblane

Eesti Kunstiakadeemia (EKA) on viimasel poolaastal andnud pidevalt kõneainet. Ajakirjanduses levinud teated Eesti kõrgemat kunstiharidust andva kooli raskustest seoses uue õppehoone ehitamise ja kooli üldise majandamisega on muutnud murelikuks peaaegu kõik kultuuriinimesed, iseäranis muidugi need, kes seotud kunsti- ja arhitektuurivaldkonnaga. Ajakirjanduses levinud info on olnud mõnes osas vastuoluline ja tekitanud segadust: kui halb on tegelikult akadeemia olukord, kas ja kuidas on võimalik edasi liikuda? Sirbi toimetuse laua taga vestlevad sel teemal EKA kuratooriumi esindaja Aavo Kokk ja EKA nõukogu liikmed: haldus- ja finantsdirektor Andri Simo, disainiteaduskonna dekaan Lylian Meister, vabade kunstide teaduskonna dekaan Andres Tali ja arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis. Küsitlevad Sirbi arhitektuuritoimetaja Margit Mutso ja kunstitoimetaja Reet Varblane. Margit Mutso: Räägime kõigepealt veel kord olukorrast, milles kunstiakadeemia on täna. Eesti ajakirjandusest on mitmel korral jooksnud läbi väide, et kunstiakadeemia on majanduslikus mõttes sedavõrd halvas seisus, et talle võiks välja kuulutada pankroti. Küsingi otse: kas EKA on pankroti äärel? Andri Simo: Küsimus on meie uue õppehoone projektis, mida valitsus otsustas 2008. aastal toetada ja selleks eraldati ka sihtasutuse Archimedes kaudu vahendid. Sellest otsusest tulenevalt käivitas EKA uue hoone rajamise oma krundil (Tartu mnt 2): tellis uue hoone projekti, mille põhjal on väljastatud ka ehitusluba ja lammutas vana hoone. Archimedes on teinud meile ettemakse, aga kuna üldine majanduse seis on muutunud ning sihtasutus on tänaseks teinud teistsuguse otsuse, siis peame ettemakse tagastama. Oleme ministeeriumi ja Archimedesega läbi rääkinud, kui pika aja jooksul saame seda teha. EKA ei ole pankroti äärel. Akadeemia poolt võetud kohustustega saame hakkama, kooli jätkusuutlikkus ei ole ohus.

Aavo Kokk: See dokument, mille alusel on väidetud meedias, et EKA ei ole jätkusuutlik, ei ole tegelikult audit. Auditi tegemisel saabub audiitor kontrollitavasse institutsiooni, vaatab dokumente ja analüüsib neid. Antud juhul ei ole kontrollijad käinud EKAs, nad on langetanud hinnangud oletuste, mitte faktide põhjal. Analüüs on siiani tegemata.

Kuratoorium palus EKA juhtkonnal esitada andmed kolme arenguversiooni kohta: esiteks, milline oleks olukord, kui ehitada maja Archimedese toetuse abil, teiseks, kui ehitada maja omavahenditest ja kolmandaks, kui kooli ei ehitata. Need andmed me ka saime. Selgub, et praeguses olukorras saab EKA ilusasti hakkama, pole mingit probleemi. Saaks hakkama ka siis, kui maja ehitataks Archimedese toetusega, aga olukord oleks siis pingeline – kui koolireform toob suuri muudatusi või kui ehitusmaksumus kasvab märkimisväärselt, võib olukord osutuda raskeks. Oma raha eest ei saa uut hoonet ehitada, sest siis tuleks võtta raha õppetöö arvelt ja see pole mõistlik. Selline on praegune pilt.

M. M.: Mulle jääb mulje, et avalikkusele paisatud teave on moonutatud?

A. K.: Seda ei ole kontrollitud.

Reet Varblane: Kas kunstiakadeemiale negatiivse maine loomine kuulub pelgalt Eesti ajakirjanduses viimasel ajal levinud negatiivsete uudiste abil lugejate tähelepanu võitmise trendi alla või on selle taga veel midagi?

A. K.: Minu isiklik seisukoht on, et tegemist on ilmselt ministeeriumi ametnike kärsitusega: järeldused on tehtud enne, kui andmed on üle kontrollitud.

Lylian Meister: Ajakirjandusse paisati haridusja teadusministeeriumi poolt EKA suhtes murelikke noote juba enne, kui ministeeriumist jõudis sellekohane teave akadeemiasse. Selline olukord on EKA siseatmosfääri halvendanud. Haridus- ja teadusministeeriumi asi on seista hea selle eest, et talle alluvates institutsioonides valitseks rahulik akadeemiline atmosfäär, mitte tekitada paanikat.

A. K.: Kõiges pole vaja ka ministeeriumi süüdistada, sest uue hoone projekti elluviimisel võib maja muutuda tähtsamaks kui õppetöö, see on vägagi riskantne. Eks sellisele tulemusele jõuti ka ministeeriumis. Nüüd on hea võimalus veelkord läbi mõelda, millist õppetööd, millist kunstiõpet me ikkagi vajame ja mida on mõistlik teha selle elluviimiseks.

R. V.: Milliseid laene on kunstiakadeemia võtnud?

A. S.: EKA ei ole kunagi laenu võtnud õppejõududele palga maksmiseks. Institutsioonil on praegu kaks uue hoonega seotud laenu: 2 miljonit eurot SEB pangalt projekteerimiseks, selle viimane tagasimakse on vastavalt graafikule 2017. aasta jaanuaris; teine laen on seotud Tartu mnt 5 kinnistu ostmisega enne arhitektuurikonkursi väljakuulutamist selleks, et saaks uut hoonet paremini planeerida. Seda laenu on võimalik muuta pikaajaliseks, ka sellega pole probleemi. Probleem on Archimedese ettemaks: eks nüüd, kui otsustati see toetus ära võtta, tuleb selgitada, millised meie senistest kulutustest olid abikõlblikud, millised mitte.

M. M.: Praegune seis on selline, et ükskõik mida ka ei otsustaks, järgmised paar aastat töötab kunstiakadeemia ajutistel pindadel. Kas EKA saab üürimaksmisega hakkama?

A. S.: Sellega ei ole probleemi. Estonia puiestee rendileping on 2013. aasta lõpuni, seda pikendatakse vastavalt vajadusele, Rüütelkonna hoonega on rendileping aastani 2014, Pika tänava maja on rendil selle aasta lõpuni.

M. M.: On kostnud kuulujutte, et haridus- ja teadusministeerium ning kultuuriministeerium on omavahel kokku leppinud, et EKA kui institutsioon jagatakse laiali teiste kõrgkoolide vahel. Olen jälginud pidevalt kõike, mis EKA teemal on avaldatud: valitsuse tasemel on kinnitatud, et kunstikõrgharidus peab Eestis jätkuma, kuid keegi pole öelnud, et kunstiakadeemia institutsioonina kindlasti säilib. Milline on siin akadeemia seisukoht?

A. K.: Kuratoorium ja nõukogu tervikuna on võtnud vastu otsuse, et EKA kui institutsioon peab jätkama. Kõik on ses küsimuses ühel meelel.

L. M.: Ülikooli kestmajäämise ainuke eeldus ei ole hoone, materiaalne ressurss, vaid sisu. Järelvalvearuandes rõhutati, et akadeemilise kõrghariduse suutlikkus peab olema tagatud kolmel tasemel ehk siis bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppena. Doktoriõpe sai viimati tingimisi akrediteeritud. 2014. aastal on uus doktoriõppe akrediteerimine ja kui meie doktoriõpe sätestatud tingimustele ei vasta, siis on kestmajäämine probleem. Kuigi kooli ressurss on väljatöötatud õppekavad ja inimesed – õppejõud ja tudengid, ei saa eitada ka materiaalse poole olulisust: mis pindadel ülikool asub, millised on õpetamistingimused? Maja on seotud ka vaimse arenguga. Hiljemalt 2017. aastal teeb EKA läbi institutsionaalse akrediteerimise. Meil on vaja vahendeid juurde ka sisuliseks arenguks – õppe- ja teadustööks.

M. M.: Miks doktoriõpet akrediteeriti vaid tingimisi?

L. M.: Suurim puudus on, et doktorikraade on kaitstud vähe. Viimasel paaril aastal on see näitaja paranenud.

R. V.: Kas see on teaduskonniti ühesugune või on mõne puhul doktoriõpe paremal, mõnel puhul halvemal tasemel?

L. M.: Teaduskonniti on vahe olemas, aga probleem on ikkagi selles, kui palju saame teadusgrante. Kui Soome Aalto ülikool, tollal veel TAIK hakkas arendama välja disainiteadust, sai ta riigi poolt süstiks 2 miljonit eurot. Meil, selleks, et üldse teadusgranti saada, on juba eeldus, et on olemas kindel arv doktorikraadiga teadlasi. EKAs saab doktorikraadi küll üks inimene aastas, kuid sageli valitakse just meil kaitstud doktoritöö humanitaarteadustes parimaks – nagu see juhtus eelmisel aastal Tiina-Mall Kreemi doktoritööga.

R. V.: Doktoritöö näitena tõid teadusdoktori, kunstiajaloo alal kaitstud töö. Kunsti doktorikraad erineb ju teadusdoktorist, spetsiifika on teine. Kuidas kunsti doktoriõpet hinnata?

A. K.: Kunsti doktoriõppe hindamisega on ka teistes kõrgkoolides hädas oldud. Kui see ei ole klassikalise loodusteadusliku doktoriõppe vormis, siis ei osata leida õigeid hindamiskriteeriumeid. Ka EKA puhul on suures osas asi selles.

Kunsti doktorikraadi saab kaitsta ka praktilise töö põhjal, aga siis peab kõrgkool tegema põhjenduse, miks selline töö vastab doktorikraadile.

Toomas Tammis: Doktoriõpet ei saa ülal pidada ja arendada vaid riikliku tellimuse raha eest, sinna peab olema kaasatud ka teaduse arenguks mõeldud raha. Seda aga pole EKA peaaegu üldse saanud. Selle põhjuseks on aga kunsti-, arhitektuuri- ja disainivaldkonna marginaliseerimine ühiskonnas, neid ei peeta teaduseks. Rahvusvaheliselt on kaldutud sinnapoole, et ka loomingulisi erialasid hinnatakse teadusega võrdselt: pole tähtis, et seal ei tehta teadust samade põhimõtete järgi nagu loodus- või humanitaarteaduses. Kui Eesti ühiskonnas see nii ei ole, siis ei saa EKAlt nõuda n-ö tõsise teaduse tegemist.

Andres Tali: Kunstnike looming ei ole otseselt mõõdetav teadusena n-ö tabeli abil. Loomingulise töö arvestamine võrdselt teadusliku uurimusena peaks olema juba riigi tasemel poliitiline otsus. Inglismaal näiteks lähevad kunsti õppejõududel arvesse kõik nende esinemised näitustel ning muud loomingulised aktiviteedid. EKA reorganiseerimine või teise kõrgkoolide alla jagamine ei lahenda seda küsimust.

L. M.: 26. jaanuaril võttis vabariigi valitsus vastu disainiarendamise tegevuskava, mis on nii teadusinnovatsioonikui ka ettevõtluspoliitika osa. Majandusministeeriumi kõrval on meie strateegiline partner ka haridus- ja teadusministeerium. Disaini ja arhitektuuri uurimine majanduse hoova ja keskkonna seisundi määrajana on äärmiselt potentsiaalne valdkond. Hea, et sellisedki dokumendid on sündinud.

M. M.: Millised variandid on EKA kui institutsiooni jätkamisel? Võib-olla avaõiguslik staatus ei ole jõukohane nii väiksele kõrgkoolile kui EKA? Võib-olla oleks EKA parim variant olla nii nagu Viljandi Kultuuriakadeemia – mõne suure ülikooli nagu Tartu või Tallinna ülikooli katuse all? Või nii nagu enne mainitud – jagada kunstiakadeemia erialad ära teiste kõrgkoolide vahel? Kas need on teie arvates üldse teemad, mida arutada või ainuke tõsiselt võetav variant on EKA jätkumine nii nagu see on praegu?

T. T.: Avalik-õiguslik institutsioon on kõige loomulikum. Elus võib ju ka kõike juhtuda – võib jääda käest või jalast ilma, aga nii radikaalsele olukorrale tavaliselt ette ei mõelda.

A. T.: Dekaanid on koos rektoraadiga neid variante ka arutanud kui puhtteoreetilisi võimalusi. Mis reaalselt juhtub, see ei sõltu paljuski meist. Parim oleks loomulikult jätkata omaette kõrgkoolina.

R. V.: Kas avaõigusliku või näiteks riikliku institutsioonina? Kuivõrd need staatused tegelikkuses ka erinevad?

A. K.: Kõik Eesti kõrgkoolid on avaõiguslikud.

R. V.: Aga ühegi teise kõrgkooli puhul pole avalikult väidetud, et ta ei saa avaõigusliku institutsioonina hakkama?

T. T.: EKAst on veel väiksemaid kõrgkoole: muusikaja teatriakadeemias on veel vähem üliõpilasi.

A. T.: Väide, et EKA ei saa hakkama, põhineb emotsioonidel, mitte faktidel.

M. M.: Läheme edasi uue hoone teemaga. Olen aru saanud, et EKA poolt vaadatuna on ainuõige asukoht praegune EKA krunt Tartu manteel, samas on ministeeriumi poolt tunda survet leida sellele alternatiivealternatiive …?

A. K.: Rektor Signe Kivi on moodustanud vastava komisjoni, kellele on andnud ülesande kaaluda ja analüüsida läbi kõik alternatiivid.

L. M.: Meilt on kogu aeg nõutud plaani B. Uue maja sisu ja vormi üle on arutatud aastakümneid. Mäletan, et juba siis, kui mina veel üliõpilane olin ja Jaan Vares oli rektor, otsiti koolile uut kohta, kaalutud on kümneid variante: Patarei kindlus, psühhoneuroloogia haigla, endine sukavabrik, Fahle maja, Kalevi kommivabriku hoone jne. Otsus Tartu maantee koha kasuks ei ole uitmõtte tulemus.

M. M.: Ajakirjandusest on meelde jäänud viimased seisukohad: kesklinna magusale kohale EKA pilvelõhkuja – see on liig, mis liig, EKA koligu kuskile linna äärealale …

A. K.: Nagu olen aru saanud ei ole ministeeriumi küsimus mitte niivõrd kohas kui hoone suuruses.

T. T.: Ütleme siis välja, mis on õhus ja mida pole avalikult veel välja öeldud: arhitektuur viia Tallinna tehnikaülikooli ning kõik, mis on uue meediaga seotud, Tallinna ülikooli. Kui see on tehtud, siis on põhjust uuesti arutada, kui suurt hoonet järelejäänud kunstiakadeemia vajab.

A. K.: Kuidas selline arutelu ühiskonnas üldse tekib? See pole pelgalt majandusinimeste mõtlemine, see on ka liidrite küsimus: kunst ei arene, kui puudub liider. Kui õpetada arhitektuuri näiteks tehnikaülikoolis, siis ka seal on vaja liidrit.

L. M.: Ega EKA ei ole homogeenne asutus. Vabades kunstides aetakse üht joont, disainis jälle täitsa teist asja; vabade kunstide n-ö hullus võib rikkuda disaini hea maine, kuid samas annavad just vabad kunstid disainile sisendi. EKA on hästi toimiv avatud kooslus. Disainiteaduskonnal on hea koostöö tehnikaülikooliga, ideaalis näen, et tehnilistel erialadel võiks olla ka disainiõpe, et mõistetaks, et disainist on kasu kogu tehnilisel intelligentsil. Disainis peab säilima loominguline pool ja seepärast on EKA õige paik selle õpetamiseks ja arendamiseks.

R. V.: Kui meie ühiskonna poliitilises mõtlemises jätkub soov ampsata EKAst magusamad tükid, kas siis poleks mõistlikum kaaluda võimalust minna tervikuna mõne suure ülikooli alla? Viljandi kultuuriakadeemia on ju Tartu ülikooliga ühinemisest vaid võitnud.

A. T.: Selle asja taga on väär arusaam jätkuva kasvu ideoloogiast. Liidame kaks ülikooli, hoiame koristajate-raamatupidajate pealt kokku ja võib-olla tuleb ka sisemine sünergia. Tegelikkuses see siiski nii lihtsalt ei käi: sünergiat ei teki ja ka kokkuhoid on mikroskoopiline. EKA on optimaalse suurusega, väiksemana oleks ta ühiskonnale liiga kulukas. Mudeleid on palju: mitmel pool on disain, arhitektuur ja vabad kunstid eraldi, sest see on ajalooliselt olnud nii. Nõukogude Liidus hakati 1930ndatel kõike koondama, et oleks parem kontrollida, eks nii tehti ka Eestis. Aga et EKA just selliselt toimiks nagu ta täna seda teeb, selleks on kulunud pikk aeg. Ma ei väida, et mingi teine kooslus ei hakka tööle, aga see nõuab jälle aega ja energiat.

M. M.: Küsimus oli EKA liitmise kohta tervikuna suurema kõrgkooli juurde – võibolla ei ole see halb variant?

A. K.: Aga siis pole ju vahet: raha kulub ikka sama palju.

T. T.: Ma ei usu liitmise majanduslikku efekti, ega õpetamine mujal ju sisu ja hinda muuda.

M. M.: Suures ülikoolis on osakonnad, mis toovad raha sisse ja osakonnad, mis töötavad miinuses. EKAt võibki võtta kui marginaalset ühikut, mis tõstab mainet, kuid töötab võib-olla kahjumiga.

A. T.: See on vist küll soovunelm, et keegi hirmsasti soovib kasutut iluasja. Pigem soovitakse üksikuid koolile kasulikke erialasid.

L. M.: Kindlasti peame olema avatud ja kaasatud kasulikesse ettevõtmistesse. Meeskonnatöö ja kaasatus on ju võimalikud ka siis, kui ei asuta ühes institutsioonis, ühise pinna peal. See on ka EKA tulevik.

A. K.: Mina olen mõelnud selle peale sootuks teise kandi pealt: üsna ilmselt on EKA ja kunstiõpetamine ühiskonnas nii tähtsad, et kõik tahavad sel teemal kaasa rääkida. See on sama, nagu 1980ndate lõpul arutleti Eesti tuleviku üle. Ehk on ka praegu aeg küps uueks loomeliitude pleenumiks: algul on palju kära, pärast koorub midagi asjalikku. Tulemus polegi ehk kõige tähtsam, pigem on oluline protsess. Lõpuks võibki selguda, et praegune projekt Tartu maantee krundil on kõige õigem lahendus.

R. V.: Kui oleme jõudnud olukorda, et tuleb aeg maha võtta ja arutada, millist kooli ja kuhu ikkagi vajame, kas siis pole kogu senise protsessiga kiirustatud?

A. T.: Ei maksa arvata, et senini ei ole arutatud, miks, kuhu ja kuidas. Küll ja veel, aga nüüd oleme jõudnud olukorda, et lihtsalt raha ei jätku.

A. S.: Otsused langetati ju arutelude ja analüüside tulemusena ja nende elluviimiseks saadi ka raha. Kui otsus on vastu võetud ning selle elluviimiseks ka raha saadud, siis on pragmaatiline hakata ka tegutsema. Praegu aga oleme olukorras, et vastuvõetud otsus, küll muutunud tingimustes, võib osutuda riskantseks ja seetõttu on sellest loobutud. Praegu peame vaatama, kas lahendada küsimus juba eelnevate otsustuste baasilt ja minna sealt edasi või tõepoolest leida mingi uus lahendus.

T. T.: Viimase kahekümne aasta areng on viinud selleni, et laiemas mõistes visuaalset kunsti, materiaalset kultuuri mõistetakse äärmiselt halvasti.

M. M.: Maja suurus, mis nüüd jälle kahtluse alla on seatud, on ammuilma lähtuvalt õppest ja üliõpilaste hulgast läbi arutatud ja heaks kiidetud. Või on siin veel taandumisruumi?

L. M.: Maja suuruse on määranud ju ka EKA soov olla linnarahvale avatud. Uude hoonesse on planeeritud konverentsiruumid, galerii, raamatukogu jne. Võime teha ka suletud putka, aga avalikkus jääb sel juhul paljust ilma. Kesklinn, uute hoonete piirkond peaks olema ka mõnus kultuurilise ajaveetmise koht.

R. V.: Kas Archimedese toetuse äravõtmise otsus tuli EKA-le üllatusena?

M. M.: Märgid selle kohta olid ju varem õhus.

A. T.: Küllap olid, aga sellest ei räägitud.

A. S.: Tõsi on see, et nii majanduslikult, aga ka laiemalt on situatsioon muutunud võrreldes selle ajaga, kui saime Archimedese toetuse. Riskid on suurenenud. Aga kui kõik osapooled – haridus- ja teadusministeerium, EKA ja sihtasutus Archimedes – tegutseksid ühiselt, siis jõuaks selle aja jooksul, mis toetuse saamiseks kehtestati, kolme ja poole aasta jooksul, uue hoone valmis ehitada. Lisaks on ministeeriumil võimalik ka EKA-le ulatada abikäsi selleks, et vähendada finantsriske; seda kas riigieelarvest või mujalt. Kui ministeerium EKAt prioriteetseks peab, siis on see võimalik.

A. T.: EKA vajab ministeeriumilt eelkõige kindlat sõnumit, et edasi minna.

M. M.: Praegu on olukord pigem vastupidi: EKA peab esitama variandid ja siis nende pealt vaadatakse, kas ja kuidas edasi minnakse. Mul on vahel tunne, et ministeerium ei mängi päris lahtiste kaartidega.

T. T.: See on kummaline, et äärmiselt optimaalne valmisprojekt – tornikujuline hoone, mida on odav ehitada, mis on energiasäästlik, kuhu on pakitud sisse vajalik ruumiprogramm, ei lähe käiku. Ei usu, et kuskile mujale on võimalik ehitada odavamalt: ei ole suurt vahet, kas ehitada kesklinna või põllule. Kõikide teiste asukohtade valimisel lisanduvad krundimaksumus, uus konkurss, uus projekteerimine. Kui seda projekti peetakse veel liiga kalliks, siis peab tõdema, et EKAt ei olegi võimalik majutada ühte hoonesse. See hoone on muudetud isegi liiga ökonoomseks.

M. M.: Energiasäästlikkuse ekspertiisi teinud Teet Tark tunnistas, et EKA uus maja on temalegi üllatuslikult väga energiatõhus. See tuleneb eeskätt maja kujust: põhiplaanist, kõrgusest, seinapindade ja ruumi suhtest.

T. T.: Meie soov on, et valitsus võtaks EKA suhtes vastu samasuguse otsuse nagu ERMi suhtes: tuleb ehitada vajaliku suurusega hoone ja leida selleks ka võimalused.

M. M.: Mulle tundub, et juba enne rektori poolt moodustatud komisjoni tööle hakkamist on selge, et ükski teine lahendus ei ole parem. Milleks siis aega raisata?

T. T.: Mõtleme ja vaatame veel, et saaks anda selged ja täpsed põhjendused.

M. M.: On veel variant tegutseda rendipindadel.

A. T.: Ma suhtun sellesse ainult positiivselt, kui see on mõistlik. Oslo kunstiakadeemia näiteks asub erakapitalile kuuluvas riigi poolt renditud vanas tööstushoones, mis on kohendatud selleks otstarbeks. Eks ka EKA praegused ajutised hooned ole nii hästi kui võimalik ümber kohendatud.

T. T.: See pole ju ideoloogiline küsimus, pelgalt ikka finantsskeem.

A. S.: Küsimus on rahas: kui EKAle rentida 20 tuhat ruutmeetrit pinda, siis ega alla kuue euro ruutmeetri kohta keegi ruumi rendile ikka ei anna, mis tähendab, et aastas kulub rendi peale 1, 5 miljon eurot, pluss kommunaalkulud. See on veerand meie eelarvest.

A. K.: Küsimus on selles, kas saab kuskilt tugiraha või ei. Tugiraha puhul on mõistlik ehitada oma hoone. Kui seda ei saa, siis on valikud: kas kulutada oma raha, ka akadeemiale kuuluvad kinnistud, ehitamiseks või rentida õppepinnad ja ülejäänu suunata õppetöö arendamisse.

R. V.: Sirbi teadustoimetaja Marek Strandberg käis välja veel ühe huvitava idee: kõik EKAga seotud inimesed – õppejõud, tudengid, vilistlased, aga ka kunstitoetajad võiksid maksta uue hoone ehitusfondi raha ning saaksid seeläbi maja osanikeks ning ka teeniksidki selle pealt tulu. Kuidas suhtute sellesse varianti?

T. T.: Suure tõenäosusega ei saa sellisel viisil kolmandikkugi ehitusrahast kokku, aga hea tunde küll. EK A vilistlasi on vähe, nad pole ka majanduslikult eriti heal järjel. Aga proovida võiks.

A. T.: Need on fantastilised algatused, aga ilmselt siiski ei toimi.

M. M.: Mis siis ikkagi edasi saab? Mis on järgmine käik?

A. K.: Olen õppinud Tartu ülikoolis umbes samades oludes nagu EKA tudengid praegu, polnud viga midagi, see ei ole üliõpilase jaoks katastroof. Pigem on küsimus selles, kuidas käituvad õppetoole juhatavad liidrid: kas nad suudavad näiteks doktoriõppe viia sellisele tasemele, et EKA saab akrediteeritud. Vaimsust on vaja säilitada, küll siis tulevad ka võimalused ja pakkumised.

T. T.: Kõige olulisem on ajada oma asja: õpetada nii hästi ja huvitavalt kui võimalik. Kui arhitektuuriosakond peab jääma pikaks ajaks Kanuti gildi majja, on küll kitsas, aga saame hakkama. Peame säilitama selle eelise, et meil on koos kõik materjali, ruumi ja keskkonna loomise ja vormimisega seotud erialad.

A. S.: Ega praegused ruumid ole väiksemad kui vanas hoones, ruumi on isegi rohkem: kui vanas majas oli 6000 ruutmeetrit pinda, siis nüüd on kokku 8000 ruutmeetrit. Situatsioon on teine vaid selles mõttes, et kunstiakadeemia on pillutatud laiali, kokkupuutepunkti, kas või ühise kohviku näol, ei ole. Edasi otsime loomulikult koos ministeeriumiga lahendust, sest ei kunsti ega ka näiteks muusika- ja teatriakadeemia ei ole nii suured, et võiks iseseisvalt langetada märkimisväärseid infrastruktuurilisi otsuseid. Kui aga valitsusega läbirääkimisel lahendust ei leia, peame selle siiski ise leidma. Eks harutee tuleb ise läbi käia. Kuid praegu on veel vara öelda, milline see õige haru on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming