Eesti kultuuriplakat soolalaos

Kristjan Mändmaa

Näitus „Eesti kultuuriplakat 2013” Rotermanni soolalaos. Avatud 24. oktoobrini. Kuraator Marko Kekišev, näitus on olnud sel aastal üleval ka Haapsalu kultuurikeskuses ja Viljandi linnagaleriis.

Marko Kekišev tegi seda jälle! Juba neljandat korda on ta suutnud Eesti passiivsevõitu disainerkonnalt välja nõuda nende uusimad plakatid. Huvi Haapsalu disainifestivali raames toimuva kultuuriplakatinäituse vastu kasvab üha. Tänavu valiti 100 parimat välja juba 257 esitatud töö seast. Saja hulgast omakorda valis žürii (Kalle Toompere, Anne Pikkov, Dan Mikkin, Mart Anderson, Jaanus Eensalu, Heino Prunsvelt ja Marko Kekišev) kümme kõige paremat. Need kümme on selle lehekülje ülaosas ka vaatamiseks ära trükitud. Eripreemia anti Ivar Põllule „veel ühe kunstivalla hõlvamise eest”. Eelmisel nädalal avati väljapanek Tallinnas Rotermanni soolalaos.
Kui sada plakatit on ühes ruumis korraga koos, avaneb vaatajal võimalus ühiste nimetajate märkamiseks. Kekiševi sõnul võib täheldada uue plakatitegijate põlvkonna pealetulekut, samuti looja julguse, eksperimenteerimislusti kasvu. Eemaldutakse heast ja konservatiivsest, varasemast oskuslikumalt kasutatakse plakati kui kommunikatsioonivahendi toimivaid trumpe –
jõulist visuaali, läbimõeldud teksti jne.
Näitusele valikut tehes proovis žürii tulemuse tasakaalustatuna hoida. Olulise eeltingimusena nõuti, et igal plakatil oleks konkreetne tellija. Ning et anda võimalus ka uutele tulijatele, tohtis ühelt kujundajalt esile tõsta vaid viis tööd. „Oli kohe selge, et kuus autorit võiksid muidu võtta sisuliselt kõik kohad. Vaid üksikud tegijad on saanud mõne kultuuriinstitutsiooniga pikemalt koostööd teha,” kommenteerib Kekišev.
Väljapanek on rõõmustavalt laiapõhjaline. Kindlasti oleks saanud Eesti plakatikujunduse hetkeseisust koostada veelgi ülevaatlikuma kollektsiooni, aga korraldajate vabatahtliku töö tundide arv on paratamatult piiratud. Eesti kultuuriplakati näitusel osalemine on kõigile tasuta – seega jääb neil, kes oma töid õigel ajal üles ei andnud, süüdistada vaid iseennast. Õnneks on ülejärgmisel aastal taas võimalus kandideerida.
Muid kriteeriume kõrvale jättes võib plakateid vaadata ka puhtalt kompositsioonilise kvaliteedi seisukohast. Näitusel jalutades peab tõdema, et plakatikomponeerimisoskus ei sõltu tingimata tegija kogemusest, vanusest, tööviljakusest, koolist või elukohast.
Väga meeldivalt üllatab vanameister Villu Järmut. Eesti 1980ndate plakatikunsti vaieldamatu suurkuju pole juba ammu midagi avalikuks vaatamiseks välja pannud. Seekordsed plakatid „Nabucco” ja „Macbeth” on valminud Sofia etenduskunstide plakatitriennaali tarvis. Need hakkavad juba eemalt silma ning tõusevad esile oma mitmetasandilisuses – lihtsustatult öeldes on, mida vaadata nii 20 meetri kui 20 sentimeetri kauguselt. Vektorgraafiline kvantiteet kasvab üle veenvaks kvaliteediks.
Tuntumatest nimedest hoiab Martin Pedanik endiselt kõrget taset. Teatri NO99 plakatite kõrval jätkab ta oma sugestiivseid värvigeomeetrilisi eksperimente. Kümne parima hulka jõudis nõukogude hipiliikumisele pühendatud näituse plakat. Veelgi muljetavaldavam oli „Eesti loitsude” plakat, millel Pedaniku geomeetria jõuab lausa maksimaalse minimalismini.
Terve rea väga tugevate töödega astub üles Martin Eelma. Kümne parima hulgas on tema „Sääsepirina festival”, aga kui rääkida maksimaalsest minimalismist ja plakatitest, mida ka lähedalt kannatab vaadata, tuleks kindlasti kiita Eelma kujundusi loodusmuuseumile. Need on oma väljapeetud esteetika ja õhkõrna huumoriga tõeliselt meisterlikud.
Kui enamik Eesti (ja maailma) plakatitegijaid on selgelt äratuntava käekirjaga, siis vastupidise fenomenina võiks esile tuua Martin Veismani. Sel kevadel Eesti kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini osakonna lõpetanud hoogne kujundaja jõuab tegutseda mitmel rindel ning ka tema plakatid on igaüks ise nägu, otsekui erinevate autorite tehtud. Seejuures on need kõik täiesti veenvad ja rikastavad näituse üldpilti. Kümne parima hulka jõudnud „Von Krahl 20” on minu meelest Veismani töödest veel kõige igavam. Sulav lumememm ja Krahli teatri WC-pott on märksa lõbusamad. (Need on kogu näitusel ka peaaegu ainsad vihjed väljaspool heakskiidetud disainivõttestikku kulgevate suundumuste olemasolule). Sealsamas kõrval näeme aga Veismani Marta Vaariku näituse tarvis tehtud plakatit, mis on hoopis kolmandast ooperist. Kuid miks ei võiks disainer kasutada mitut käekirja või olla hoopiski ilma selleta, kui iga töö eraldi võttes on tipp-topp ja ilmselt tellija nägu? Sel juhul jääb vaid leida huvitava näoga tellijaid, et looming värskena püsiks.
Lauri Järvlepale kuulub minu eripreemia lihtsa leidlikkuse eest. Vanade fotode kasutamises plakatil pole iseenesest midagi uut, aga tal on tasunud vaid viktoriaanlikku Odessa-vaadet 90 kraadi keerata ja sellest on saanud klubiüritusele täpselt sobiv psühhedeelne vikerkaar.
Lihtsad ja ilusad on ka Alar Orava Emajõe ideevõistluse ning Uku Kristjan Küttise Tallinn Music Weeki plakatid, mis „teevad midagi eimillestki”. Paari joone, täpi ja kirja­rea abil loovad autorid jõulisi kompositsioone, mis seejuures ometi mõjuvad kergelt, mänguliselt ja intelligentselt.
Tüpograafilist kõrgpilotaaži näitab Jaan Evart kõigi oma näitusel välja pandud töödega. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi jaoks koos Tuuli Aulega kujundatud „Kogumise kunst” („The Art of Collecting”) aga kuulub juba praegu Eesti disainiklassikasse.
Näitusel esmakordselt esinevate noorte seas äratab tähelepanu värskelt Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud Kertu Oja. Veebifirma kontorinäitust reklaamiv plakat teeks au ka mõnele palju tõsisema kaliibriga kultuurisündmusele.
Kaasasündinud plakatikujundaja-andega Ivar Põllu kõrvale mahuvad Tartu uuele teatrile silmapaistvaid afišše disainima teisedki. Stsenograaf Henry Griin on hästi tabanud Urmas Vadi näidendi kummalise maailma. Eesti teatri kaootilisel plakatimaastikul suudab Janno Preesalu jätkuvalt teha heatasemelist tööd Pärnu Endla jaoks.
Nagu eespool öeldud, on komponeerimissuutlikkus väga individuaalne. Sageli ei sõltu see isegi kujundatava materjali mahust. Nii mõnigi näitusel osalev disainer jääb ka napi materjali paigutamisega hätta – tulemuseks on ühtlaselt tummised tapeedid. Seetõttu tahan lõpetuseks esile tõsta Dan Mikkini ja Kätlin Kaljuvee plakatit moeüritusele „Unes või ilmsi”. Ebanormaalselt tihe, aga siiski suurepäraselt loetav. Plakat missugune.
Kel huvi oma silmaga näha kõiki sadat Eesti parimat plakatit elusuuruses, astugu läbi arhitektuurimuuseumist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming