Eesti arhitektuur Eesti kultuurifestivalil Pariisis

Margit Mutso

November 2011, Pariis. Ilm on täpselt sama mis kodus: kümmekond soojakraadi, vahel tibutab, harva on näha päikest. Tuuleiil metroo väljumisavauses tahab juuksed peast viia. Pariislased istuvad aga ikka veel välikohvikutes, plastikkattega tänavast eraldatud kohvikulaudasid soojendavad soojuskiirgurid. Hommikusöögiks on pikk sai võiga, selle kõrvale prantslaste sarvesai ja röstsai või ja moosiga. Ning piimakohvi. Askeetlikes pisut räpastes metrootunnelites liikuvad rongid on kiired ühenduslülid Pariisi linnaosade vahel. Muidugi, kui tead, kus ja kuidas ümber istuda. Kesköises metrootunnelis urineerib üks kutt vastu eskalaatori seina, teine varjab teda sõbralikult. Pühapäeva hilishommikul neelavad vanemad daamid kohvikus austreid, kõrvale joovad valget veini. Vanamees akna all pistab viinamäe tigusid. Akna tagant jalutab mööda homopaar, rebasekarva kutsu lahtiselt ees vudimas. Üle Pariisi särab Eiffeli torn. Kuskil jääb silma reklaamplakat „Estonie tonique”. Musta riietatud tšikk sammub äraoleval ilmel üle tänaval lebava kerjuse jalgade ja tõmbab aplalt suitsu. Tänavasuitsetajaid on palju. Siseruumides ei tohi suitsetada juba kümmekond aastat, välja arvatud ühes kohas Belleville’is, kuhu pärast Eesti eramajade näituse avamist juhatab meid õigust tudeeriva eesti tudengi nutitelefon. Läbi paksu suitsuloori paistab grupp tumedanahalisi, kes ümber madala laua õlut joovad. Nurgas istub pruuni mantli ja kaabuga ahelsuitsetaja Jeemenist. Lihtsalt istub ja suitsetab, ei vestle, ei joo. Kõrvalpingil räägib gei prantsuse sotsiaalhoolekandest – kipsis käega ei tohi tööd teha! Riik maksab 70 protsenti töötasust, 30 protsenti maksab kindlustus, aga toidutalongid jäävad saamata ... Pudel õlut maksab siin 2,5 eurot. Kõhn blond punaste huultega vamp hõljub läbi suitsuloori keskealise arhitekti sülest õigustudengi põlvele. Võrksukas kaunis jalg maandub laual, selle tagant helgivad tudengipoisi prillid. Vanemapoolne väike blondiin laveerib udusel ilmel tühjade klaasidega külastajate vahel. Omanik, heroiinisõltlane, teab keegi. Vanem prantsuse monseur pajatab juba mitmendat korda erinevate naiste erinevast ilust. Kanget napsu ei müüda. Selgub, et see on antiigipood. Kutt, kes hetkeks vabanenud istekohale maandub, tutvustab ennast: õpetaja Inglismaalt ja kirjanik. Mainin, et olen ka kolm raamatut teinud, arhitektuurist. „Arhitektuur?! Kui igav!”

Seminar, 25. ja 26. november Belleville’is

Reedehommik Pariisi Belleville’i arhitektuurikõrgkoolis (Ecole Nationale Supérieure d’Architecture Paris-Belleville) on rahulik. Vähesed tudengid, keda siin kohtab, suunduvad maja sisehoovi koolikohvikusse. Ilus suur saal koolimaja paremas tiivas on Eesti arhitektuuri päralt: kohe saab üles näitus ja algab seminar, kohal on meie parimad arhitektuurikriitikud ja säravamad arhitektid. Publik on kesine. Saalis istuvad lisaks eestlastele mõned Belleville’i kooli õppejõud ja Prantsuse poole esinejad. Mõni üksik tudeng hiilib siiski ka ligi. Reedese seminari esimene teema on „Ehitada kaitsealusesse piirkonda”, üritust juhib ajaloolane ja Belleville’i kooli õppejõud Jean-Paul Midant. Prantsusmaa on täis muinsuspärandit, sellega seotud ehitamisest räägivad arhitekt-urbanist ning Belleville’i õppejõud Daniel Duché ja riigi muinsuskaitset esindav Alain Marinos. Eestlastest saavad sõna arhitekt Andres Alver, kes otsib kahe oma projekteeritud objekti De la Gardie’ kaubamaja ja Tallinna Vabaduse väljaku põhjal vastuseid küsimustele, miks ja mida me peame kaitsma ning milliseid reegleid me vajame, ning arhitektuuriajaloolane Oliver Orro, kes annab ülevaate väljakujunenud keskkonnas „aukude” täitmisest, vanade majade ümberehitamisest ja asendamisest Eestis.

Reedese seminari teine pool kannab pealkirja „Tööstussadamate muutumine”. Eesti poolt esinevad arhitekt Andrus Kõresaar, kes räägib tööstuslike sadamaalade elustamisest kahe oma büroo projekti, ehitamisel meremuuseumi ja Rotermanni laudsepa töökoja näitel, ning arhitektuuriajaloolane Epp Lankots, kes annab ülevaate, millised ideelised ning ruumilised muutused on endistel Tallinna kesklinna tööstusaladel viimase viieteistkümne aasta jooksul toimunud.

Prantslaste poolelt räägib Normandia arhitektuurikooli õppejõud arhitekt Jean-Bernard Cremnitzer vanade sadamaalade uuendamisest kahe näite põhjal: vana veinikeldri uuendus Normandias Rouenis ja endise allveelaevabaasi saatus Saint-Nazaire’i linnas.

Seminari lõppedes viivad prantslased jutu meie nõukogudeaegsele pärandile, huvi pakuvad Sakala keskuse ja linnahalli juhtum.

Õhtul avatakse Eesti eramajade näitus „50 maja”, mis on Veneetsia biennaali näituse vähendatud väljapanek. Kohal on kooli kõrge juhtkond ja Eesti Prantsusmaa suursaadik. Avamisele saabub üllatavalt palju rahvast, ei tea, kas meelitavad suupisted, naps või tõepoolest Eesti majad. Nii mõnigi jääb neid igal juhul silmitsema.

Prantslased hoiatavad, et järgmisel päeval, mis on laupäev, ei pruugi loengutele just palju inimesi tulla. Laupäeva hommikul kell kümme on Pariisis palju muudki teha! Arvestades lõppenud loenguid peaaegu tühjale saalile kostab see tragikoomiliselt. Siiski on järgmisel hommikul huvilisi isegi üllatavalt palju: koos eestlastega oma kolm-nelikümmend kuulajat. Vist on näitus väikese huvi tekitanud. Seminari teema on „Noored arhitektid. Võistlus kui meetod”, mida juhib arhitekt ja Belleville’i õppejõud Serge Clavé. Eesti poolt esinevad arhitektuuriajaloolane ja kriitik Triin Ojari, kes tutvustab Eesti arhitektuurivõistluste praktikat, ning hulgaliselt võistlusi võitnud arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kelle ettekanne põhineb nende viiel võistlusel võidetud objektil: Tartu ülikooli Narva kolledž, Lotte lasteaed Tartus, Kultuurikatel Tallinnas, Tartu tervishoiu kõrgkooli uus õppehoone ja festivali „LIFT” raames valminud installatsioon „Kai” Tallinnas Kalasadamas. Prantslaste poolt on laval Marseille arhitektuurikooli õppejõud Hervé Dubois, kes räägib tänastest arhitektuurivõistlustest Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, ning arhitektid Mathieu Berteloot ja Heleen Hart, kes käsitlevad arhitektuurivõistluse menetlusprotsesse ja kurdavad avatud rahvusvaheliste võistluste hulga vähenemise üle viimastel aastatel Prantsusmaal.

Ettekannete järel toimub arutelu, mis jääb paraku üsna formaalseks. Prantslased viivad jutu töödeldud arhitektuursete piltide ja tegeliku ruumi vastuolule, eestlased siin erilist probleemi ei näe. Kõik on sõbrad, intriigi pole.

Küsin Pariisi uuselamurajoonis ringkäiku tehes meid saatvalt Serge Clavélt, mis mulje talle Eesti arhitektuur on jätnud. Prantslane väidab, et on üllatunud selle headusest, imetleb meie arhitektuuri tänapäevast kõrget taset ja fantastilisi ideid. Üllatus tundub olevat siiras. „50 maja” näituse kohta kostub kohalike suust ka kriitikat: näitusel esitatud materjalide järgi ei ole mõistetav majade kontekst – paiknevad need maal või linnas, tihedas või hõredas ruumis? Esitletud on vaid majad kui sellised. Imestust tekitab ka eestlaste käekiri: pool esitletud majadest on väga moodsad, teine osa on aga kantud moest läinud modernismi vaimust …

Omaaegset Belleville’i tipparhitektuurikooli peetakse prantsuse arhitektide seas täna pisut arrogantseks modernismi kantsiks. Siin õpib umbes 1200 üliõpilast, kellele jagatakse õpetust kooli algideoloogi tuntud modernisti Henri Ciriani vaimus. Kool paikneb endisel Belleville´i tööstusalal, kus üsna hiljuti valmis arhitektuurivõistluse (võitis Jean Paul Philippon) tulemusel uus koolihoone, mis oma ideelt sarnaneb meie muusika- ja balletikooli arhitektuurivõistlusel võitnud tööga „Vaikuse aed” – tihedas linnas paikneva maja keskele jääb suur kinnine kooliaed. Peab tunnistama, et see toimib hästi: veel novembri lõpul käib kõige vilkam elu just aias, iseäranis sinna avaneva kohviku ees. Serge Clavé, kes eestlastele kooli tutvustab, on aga maja osas kriitiline: liiga suletud, koolielu ei peegeldu tänavale. Mõtlen, et EKA uue maja valmides meil seda muret ei ole.

Järelmõtted

Ei saa öelda, et Eesti arhitektuur Pariisis päris märkamatuks jäi: öine pilt Rotermanni kolme moodsa torniga vanast laudsepatöökojast metroodes tasuta jagatava A Nous Cities’ esilehel tõmbab pilku. Ajalehes kommenteerib Mait Väljas, kes esines 19. oktoobril ka arhitektuurinäituse „Boom Room” avamisel Pariisi Val de Seine arhitektuurikõrgkoolis (Ecole nationale Supérieure d’Architecture Paris Val-de-Seine) ettekandega, Eesti põnevamaid uushooneid. Samuti ilmus pikem kirjutis Eesti arhitektuurist ajakirja D´a oktoobrinumbris. Aga sellest on siiski vähe, et end kontrastide- ja sündmusterohkes Pariisis huvitavaks teha. Sõnapaar „Eesti arhitektuur” ei ütle siinsele publikule kuigi palju. Mõtlen veel, et äkki oleks pidanud kutsuma Eesti arhitektuuri propageerima maailmakuulsa taanlase Bjarke Ingelsi, kelle büroo BIG võitis Tallinna uue raehoone võistluse. Ürituse õnnestumise koha pealt tundub aga kõige olulisem olevat see, kes on kohalik partner. Võrdluseks: No 99 teatri edu oli prognoositav, sest piletid Odéoni teatri etendustele ostetakse aastaks ette, teadmata täpselt, mida näha saab. Usaldus selle asutuse vastu on suur. Kui aga üritus toimub südalinnast pisut eemal paiknevas koolis, mitte arhitektuurimuuseumis või -keskuses, siis on vähe lootust, et sinna keegi peale üliõpilaste ja õppejõudude tuleb. Ka meie kõrgkoolide avalikel loengutel ei käi palju inimesi väljastpoolt kooli ja üliõpilastel on alati hästi kiire. Partneri valikul peab sellega arvestama – seda edaspidiseks. Seekord Pariisis arhitektuuri valdkonna üritusi kureerinud Eesti Arhitektuurikeskusel valikut ei olnud. Samas suudeti Prantsusmaal Eesti arhitektuuri vastu sedavõrd huvi tekitada, et eestlaste näitust oodatakse Pariisist edasi Strasbourg’i. Kuuele kunstiakadeemia tudengile, kes võtsid aga osa Pariisis Belleville’i arhitektuurikoolis toimunud töötoast, oli see kahtlemata eriti põnev kogemus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht