Disainimagistrid lendu!

Ene Läkk

Tänavu oli Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna pinnas viljakas magistrantidele: lõpetajaid oli 18, ligi kolm korda rohkem kui mullu. Kõik lõputöö teemad olid põnevad ja vägagi erinevad. Nende ühiseks nimetajaks oli vajadustepõhine ja kasutajakeskne mõtlemine ning eesmärk oma uuringute ja disaineritööga lahendada probleeme parimal viisil – disainialal on tähtis just probleemi märkamine, selle analüüsimine ja lahendamine. Tööd olid põhjalikud ja hea tasemega, kolmandiku hindas komisjon cum laude. Keraamikud sünteesivad tööd ja mõttesähvatusi Kõige parem oli keraamikaosakonna lõpetajate tulemus: kaks tööd kolmest pälvisid kõrgeima hinde. Globaalselt aktuaalne on magistrant Üllo Karro töö „Keraamiline moodul energiasalvestina” (juhendaja tootedisainer Heikki Zoova). Uurimus annab põhjaliku ülevaate ja analüüsi taastuvenergia ühest liigist – päikeseenergiast. Karro keskendub selle kasutamise võimalustele elamute kütmisel. Kuidas päikeseenergiat päevasel ajal akumuleerida ja öösel vabastada? Maailmas kasutatakse selleks nii tehnoloogilist kui loomulikku moodust. Karro valis oma uurimistööks loomuliku mooduse ja leidis lahenduse: ta kasutab energiasalvestit, mis on tehtud savist moodulitest. Autor on moodulile andnud arhitektooniliselt mõjusa ja võimalusterikka vormi. Mooduli vorm vastab täielikult tootmise tehnoloogiale, ära on kasutatud selle omadused erinevate reljeefide loomiseks. Teine tugev keraamikaosakonna magistritöö on Kaie Pungase „Kondiportselan Eesti keraamikas – tehnoloogilised võimalused dr Owen Rye valumassiga” (juhendaja klaasikunstnik Eili Soon). Teoreetilises osas kirjutab Pungas kõva- ja kondiportselani ajaloost meil ja mujal. Põhjalikuma vaatluse all on just Eesti keraamika lähiajalugu. Järgmised osad on uurimused kondiportselani keemilise koostise ja põletusrežiimide kohta. Vaatluse all on ka sobivad dekooritehnikad, millega saab rõhuda kondiportselani valguskumavust koos erinevate värvilahenduste ja trükitehnikatega. Teoreetilist osa täiendavad autori praktiliste katsetuste kirjeldused. Kaie Pungase töö on kui kondiportselanmassiga ümberkäimise õppematerjal, dekooritehnikate ülevaade inspireerib katsetama materjalis ning ajalooline osa on oluline eriajaloo seisukohalt. Uurimistöö tulemuste alusel, saab autor tulevikus keskenduda loomingule ja tootearendusele.

Ka kolmas keraamikaalane magistritöö „Lehest vormini – lehtportselan”, mille autor on Jarõna Ilo (juhendaja keraamik Annika Teder), on huvitav uurimistöö lehtportselaniga töötamise tehnikatest. Ilo magistritöö idee sai alguse huvist lehtportselani kui innovaatilise materjali vastu. Töö teoreetilises osas annab autor lühiülevaate Eestis veel vähe tuntud lehtportselani ajaloost ja taustast. Autor on eksperimenteerinud uue materjaliga, katsetanud erinevaid voltimistehnikaid ja leidnud lehtportselani omapära esiletoova tehnika – ringlõike, mille abil on sündinud omanäoline looming.

Disainiseemned tootedisaini osakonnast

Tootedisaini osakonna magistrand Anna Aleksejeva töö „Laste dušiiste” (juhendajad Sven Sõrmus ja Heikki Zoova) tõukeks oli kogetud probleem: väikelapsega spaas, basseinis või saunas käies puudub vahend, et last turvaliselt ja mugavalt kanda, hoida ja pesta. Aleksejeval valmis dušiiste kuni aastasele lapsele. Istet saab kasutada kahes asendis: kuni seitsmekuusele lapsele on iste lamavas, suurematele istuvas asendis. Oluline tegur istme juures on funktsionaalsusele lisaks ohutus ning ergonoomilisus nii lapse kui lapsevanema seisukohalt. Aleksejeva on kasutanud toote juures innovaatilist kummimaterjali Croslite’i, mis on antibakteriaalne ja kergesti puhastatav. Dušiistme vorm, materjal ja tehnoloogia on omavahel kooskõlas. Magistritöö raames valmis istme prototüüp ning magistriprojekt pakub hea aluse reaalse toote loomiseks.

Karin Parise magistritöö „Tervisliku toitumise teenusedisain. Kohalik köök” on esimene teenusedisaini töö tootedisaini osakonnas (juhendajad tootedisainer Maria Pukk ja TTÜ turunduse õppetooli juhataja professor Anu Leppiman). Teenusedisaini puhul on tegemist toote või teenuse tarbijale kasulikuks ning kasutusmugavaks kujundamisega, kusjuures toode on vahend, mitte eesmärk. Töö eesmärk oli välja töötada kohalikku tervislikku toitu pakkuva teenuse disainikontseptsioon koostöös kasutajate ja ekspertidega. Tänapäeval on paljud inimesed võõrdunud kodusest söögitegemisest, süüakse rohkem poest ostetud valmis- ja kiirtoitu. Koduse toiduvalmistamisoskusega vanaemad istuvad aga kodus tegevusetult üksi, sest üldjuhul ei ela eri põlvkonnad enam koos. Parise idee tuum oli toiduvalmistamise õppimine koos vanaemaga. „Vanaema ”on antud kontekstis sümboolne sõna, see tähistab pensioniealist isikut.

Magistritöö juures pakub huvi just disainiprotsess. Põhjalikult peatus Paris kasutajakesksel disainil, kogu disainiprotsessis on parema lõpp-produkti loomiseks oluline arvestada selle lõpptarbijaga. Disainer kaasas protsessi ka potentsiaalsed kasutajad: kaardistas veebipõhiste küsitlustega Eesti inimeste toitumisharjumused, sellele lisandus ekspertide ja potentsiaalsete vanaemade küsitlemine ning eeldatava sihtrühma üheksale esindajale anti enesejälgimise vihik, kus kajastati oma söömisharjumusi. Viimases uurimuse etapis viis Paris kaasavatele meetoditele tuginedes läbi töötoa fookusgrupiga, kellega arutati teenuse konkreetseid aspekte.

Küsitlustest järeldus, et viiendikul inimestest jääb toit kodus valmistamata, kuna neil puuduvad oskused ja napib ideid. Seejuures nähakse söögitegemises omalaadset teraapiavormi, võimalust ise midagi uut katsetada ja õppida. Kindlasti tuleb seda teenust veel lihvida, aga magistritöö võiks pakkuda huvi neile, kes soovivad saada teavet teenusedisaini, eestlaste toitumisharjumuste ja ka väljatöötatud teenuse kohta.

Nõelasilmast tulnud tekstiilidisain

Kui tekstiilidisaini osakond on olnud arukate ehk interaktiivsete tekstiilide teema eestvedaja juba aastast 2005 ja olulisel kohal on olnud sotsiaalse disaini valdkond, siis tänavu olid magistritööde teemad seotud tootmisega.

Kõige põnevam oli Miina Leesmendi teema „Kestlikud rõivatekstiilid ja nende tootmise potentsiaal Eestis” (juhendaja moedisainer Reet Aus, konsultant Mercedes Merimaa). Töö põhieesmärk oli uurida, kas Eestis on kestlike rõivatekstiilide tootmiseks sobivaid toormeid. Nagu teada aitavad tekstiili- ja rõivatööstus kaasa globaalsete probleemide tekkimisele. Autor uurib tesktiilikiude, mis on uuringust sõelale jäänud nn hällist hällini meetodiga. Iga protsess looduses toidab end eelmise etapi jääkmaterjalidest, mistõttu loodus ei tooda prügi. Niisiis, sõelale jäi lina, kanep, nõges ja turbakiud. Nende tekstiilikiudude põhjalik analüüs ja profiilide väljapakkumine kohalikuks tootmiseks on Leesmendi eeltöö edaspidisteks praktilisteks katsetusteks ja põhjalikumaks uuringuks kestlike rõivatekstiilide tootmiseks Eestis.

Katrin Trummi töö „Tootearendus OÜ Liliinale” (juhendaja Mare Kelpman) oli äärmiselt põhjalik, aga kuna töö puudutas ettevõtte arengut ja probleeme, oli kaitsmine kinnine.

Heler Alexandra Sitsi magistritöö pealkiri on „Käsitaftingu tehnoloogilisi võimalusi tutvustav vaibakollektsioon” (juhendaja Monika Järg). Magistritöö raames OÜ Valleyle disainitud vaibakollektsioon „Isiklik identiteet” („Personal Identity”) järgib ettevõtte soovi eristuda teistest käsitaftingu ettevõtetest ning kasutada seda firma reklaammaterjalina. Kollektsioon koosneb viiest (kaitsmisel nägime kolme) intensiivsetes toonides ekstreem-käsitafting-tehnikas piltvaibast, mis torkavad silma oma külluslike mustrite ning intensiivse värvigammaga. Kollektsioon on inspireeritud inimese egodest ja kirjust sisemaailmast ning on mõeldud eksponeerimiseks messidel.

Signe Aasoja magistritöö „Nobre” teema on dekoratiivsed ruumijagajad avalikesse ruumidesse (juhendaja Mare Kelpman). Töös analüüsib autor eriilmelisi, eri funktsiooniga interjööridesse mõeldud ruumijagajaid nii meilt kui mujalt ja kirjeldab eraldi spetsiaalselt akustiliste probleemide lahendamiseks loodud ruumijagajaid ning helineeldematerjale. Kuna Aasoja kasutas oma disainitud ruumijagaja prototüübis Eestis toodetavat taftingmaterjali ja tööstuslikku nõelvilti, on andnud ta ülevaate ka vildist. Töö loomingulises osas on magistarnt välja töötanud kaks ruumijagajat: „Nobre 1” ja „Nobre 2”, mis baseeruvad geomeetrilisel vormikeelel. Ideid ammutas disainer origami tehnikast. Eesmärk oli luua võimalikult ruumiline kujund (kahe tekstiili vahele jääv õhk neelab heli), disain on seejuures dekoratiivne ja silmapaistev. Mõlema ruumijagaja puhul kinnitatakse kujunditega pind koos aluspinnaga raamile n-ö „kott pähe” põhimõttel: alusraami vineer ei jää nähtavale. Ruumijagajad toetuvad kas põrandale, riputatakse trossidega, paigaldatakse lakke või kinnitatakse seinale. Kogu tööprotsess on läbi mõeldud ja sobib tiražeerimiseks.

Midagi kingagurmaanidele

Omaette tase on nahakunsti eriala kahel magistritööl: mõlema autoril on uljast ambitsiooni ja teadlikkust, mida tähendab olla originaalne. Kärt Põldmanni töö „Jalatsite tarbimisest ja edastatavatest sõnumitest. Käsitöökingad” (juhendaja Jaana Päeva) eesmärk on juhtida tähelepanu käsitöökingade vajadusele ja nende valmistamise võimalikkusele Eestis. Jalatsite tarbimine maailmas on iga kahekümne aasta tagant kahekordistunud, see omakorda tekitab tohutult jäätmeid. Jalatsitootmine on liikunud odavamatesse piirkondadesse ning see on jätnud paljud oma ala professionaalid tööta. Positiivne näide pärineb Itaaliast, kus väikesed käsitööjalatsite valmistamise töökojad jäid muutuva aja kiuste ellu ja kohanesid turuga. Eestis puuduvad hetkel nišituru tooted, aga meil on olemas käsitöölised, kingsepad, disainerid ning ka vajalikud töövahendid. Käsitsi valmistatud jalatsite eluiga on pikem kui masstoodangul: need on kvaliteetsemad, tehtud kvaliteetsest materjalist, neid saab vajadusel parandada.

Magistritöö loomingulises osas tõestab Põldmann oma väga peene stiilitunnetuse, detailideni läbimõeldud kujunduse ja tehniliselt korrektse teostusega loodud käsitöökingade kollektsiooniga, et Eestis on olemas nii disainerid kui ka kingsepad käsitööjalatseid valmistava ettevõtte loomiseks.

Teine nahakunsti eriala magistritöö on „Kalanaha kasutamine ajaloos ja tänapäeval”, autor Inga Radikainen (juhendaja Illu Erma). Radikainen võttis kohaliku kalanahka tootva firma Skinnova OÜ ettepanekul uurida nende toodangu omadusi, luua kaheksast kingapaarist ja neljast kotist koosnev eksklusiivne kollektsioon ning kirjeldada kalanaha kui materjali kasutamise tausta enne ja nüüd. Magistrant on ülesandega suurepäraselt hakkama saanud ja sündinud on oivaline kollektsioon.

Klaaspaekivimäng

Klaasikunsti eriala magistritöö teema oli „Mitmenäoline klaas. Läbipaistmatud ja poolläbipaistvad klaasid”, autor Kairit Annus (juhendaja Tiina Sarapuu). Teoreetilises osas tutvustab Annus erinevate materjalide jäljendamist klaasis, see on üks klaasikunsti arengusuundi. Samas osas selgitas ja korrastas magistrant ka valdkonda puudutavaid mõisteid. Praktilisele tööle seadis Annus eesmärgi leida toimivad ja võimalikud odavad lahendused disaintoote prototüüpide tegemiseks ja võimalusel ka väiksemate tiraažide tootmiseks. Valmis kaks tarbenõude seeriat, mille inspiratsiooniallikaks on Eesti paekivi. Näitusel „Aja jäljed – klaas ja paas” esitles ta magistritöö raames sündinud töid. Tema kogemus puhumistehnikas anumate ja sulatustehnikas vaagnate valmistamisel annab talle edaspidiseks väärtusliku pagasi oma toodete katsetamisel ja juurutamisel klaasistuudios.

Liis Napp oma magistritöös „Klaas avalikus linnaruumis. Alternatiivsed ekponeerimispinnad” otsis ja ka leidis uusi kunsti eksponeerimise võimalusi Tallinnas (juhendaja Kristiina Uslar).

Moemootorid

Moedisaini erialal väärib esiletõstmist Piret Pupparti magistritöö, mille tulemusena valmis populaarteaduslik raamat „Eesti rahvarõivas ja mood”. Töö eesmärk oli tutvustada eesti rahvuslikku moeloomet ja selle inspiratsiooniallikaid. Raamatus on 40 rahvuslikku disaininäidet 21-lt tunnustatud eesti disainerilt. Valdavalt XIX sajandi lõpust pärit rahvarõivaste ainetel hakati 1920ndatel ja1930ndatel looma rahvuslikku moodi, sealt mindi edasi uuesti ja täiesti uue näoga XXI sajandil. Puppart on asetanud tänaste disainerite moeloomingu põnevalt dialoogi eestlaste juurtega.

Peeter Rästa magistritöö teema on „Meeste kudumite disainimine Montoni 2012. aasta sügistalvise hooaja kollektsiooni”. Paraku oli kaitsmine kinnine, mistõttu ei saa sellest ülevaadet teha.

Eike Einamaa teema on „Moejoonistus ja -illustratsioon Eesti autorite loomingus” (juhendaja Anne Metsis). Töö lõppeesmärk oli koostada raamat „Moejoonistus – rõiva kujutamine figuuril. Ülesehitus, proportsioonid, tehnikad, stiilid”. Idee tekkis kunstiakadeemia moeosakonna moejoonistamise tundides, kus moejoonistuse õppimiseks puudub eestikeelne materjal. Õnnestunud on Einamaa eestikeelse moejoonistuse terminoloogia lahtimõtestamine. Töös on erilist tähelepanu leidnud Silueti autorite moejoonistuste tehniline analüüs kui näitlik õppematerjal.

Sille Sarapuu magistritöö teema on „Rõivad erivajadustega inimestele” (juhendaja Tiia Orgna), ta on keskendunud puuetega inimeste riietumise probleemidele. Eesti moedisainis oli see temaatika esmakordselt esil läinud aastal seoses projektiga „Moe volitus”, („Fashion Empowerment”) kus osales ka magistritöö autor. Töö loominguline osa koosneb kuuest puudega inimesele loodud rõivakomplektist. Valmis tehti igapäevaseks kasutamiseks mõeldud üheteistkümne tootega moekollektsioon. Kollektsiooni loomise käigus välja töötatud mudelite disainlahendusi saab rakendada ka teiste samasuguste puuetega inimeste rõivastel. Teema aktuaalsus tuleneb maailma rahvastiku vananemisest ja soovist võrdsustada puuetega inimeste võimalused teiste omadega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming