Disaini ja arhitektuuri arenguvedur

Ott Pärna

Rotermanni soolaladu, Eesti Arhitektuurimuuseum.

Rotermanni soolaladu, Eesti Arhitektuurimuuseum.

Wikimedia.org

2003. aasta 23. oktoobril läks toonane majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen valitsuse istungile „Eesti disainiprojekti“ sõnumiga, mida ta pidas Eesti tööstuse arengu- ja konkurentsivõime tõstmise võtmeküsimuseks. Räägiti Disainiinfo Keskuse loomisest ja Eesti eksponeerimisest rahvusvahelises suhtluses disainimaana. Olime ministeeriumis teinud enne seda üheskoos Tea Danilovi, Ilona Gurjanova ja Martin Pärnaga üle aasta tööd. Muu hulgas sai koostöös Taani disaineri Per Mollerupiga analüüsitud, mida teha selleks, et Eesti firmades senisest enam disaini kasutataks. Taanilt oli ja on palju õppida: peale oskuse seostada hea disain, majandus ja ühiskond, on kuningriigi näol tegemist ka ÜRO nn õnneindeksi järgi maailma kõige õnnelikuma riigiga. Eesti on aga Leedu ja Alžeeria järel 72. kohal.

Kas ja kui palju aitavad hästi disainitud keskkond, tooted ja teenused kaasa inimese õnnele, jäägu igaühe enda otsustada. Disain ja arhitektuur loovad nii tulevikku kui ka elukvaliteeti, võtame kas või Apple’i tooteportfelli või Singapuri südalinna. Moodsate linnade uuringud näitavad, et kui varem kaalus soov töötada heas ettevõttes üles inimese soovi elada meeldivas kohas, siis nüüd on see vastupidi. Näiteks 2008. aastal USAs korraldatud uuring näitas, et 64% mobiilsetest teadmustöötajatest üle maailma valivad oma töökoha just nende meelest cool’i asukoha, mitte aga organisatsiooni või firma järgi. Kuna ÜRO hinnangul elab 2050. aastaks maailmas 10 miljardit inimest ja neist kolm neljandikku linnades, siis on tegu praegusega võrreldes hoopis teistsuguse elu-, töö- ja sotsiaalse keskkonnaga.

Disaini osa käibe ja kasumi suurendamisel tõestab seegi, et disaini-intensiivsed ettevõtted on Londoni börsil edestanud kümnendi jooksul disaini laisku ettevõtteid väärtuse kasvult umbes 200%. Disaini osakaal toote omahinnas on marginaalne, müügihinnast võib see moodustada aga kuni 80%. Arvestades Eesti majanduse tööjõumahukate sektorite (nt puidu, tekstiili ja metalliga seotud valdkondade) suhtelist lihtsakoelisust, on disain ja oma toodete arendamine ning brändimine oluline lisandväärtuse kasvatamisel.

Milline on Eesti seis?

Mollerupi tööle järgnenud kümnendil on loodud Eesti Disainikeskus ja Eesti Arhitektuurikeskus, 2006. aastal korraldatud üle-eestiline disainiaasta, tehtud „Disainiöö“ festivale, antud välja disaini- ja arhitektuuriauhindu jne. Valdkonnateadlikkus on märkimisväärselt kasvanud, mõju majandusele mitte niivõrd. Disainibüroode teenuseid kasutatakse firmade logode ja identiteedi väljatöötamisel ning tootmisettevõtted tellivad tihti pakendi ja brändi disaini, kuid mitte terviklahendusi. Disaini kaasamine tootearendusse ei ole Eestis tava, vaid erand. Disainereid on enim kaasatud tekstiilitööstuses, kus Baltika on ilmselgelt liider. Ligi 500 puidu- ja mööblitööstuse ettevõttes töötab kokku 18 disainerit ehk ainult viis protsenti ettevõtetest on palganud disaineri. Mööblitööstuses on vaid üksikuid näiteid ettevõtetest, kes on süsteemselt disainereid kaasanud: nt Kitman Thulema, Standard, Borg, Softrend ja Suwem.

Selleks et suurendada hea arhitektuuri ja disaini mõju, peab nende roll „järelejooksjast“ muutuma arengu vedajaks. Siis tõuseb nii panus majanduse arengusse ja elukvaliteeti kui ka kahe olulise valdkonna, disainitööstuse ja arhitektuurifirmade, rahvusvaheline konkurentsivõime ning teenusemajanduse eksporditulu.

Kuidas edasi?

Et midagi juhtuks, tuleb muutuse elluviimine kellelegi ülesandeks teha, mobiliseerida nii inim- kui ka finantskapitali. Seetõttu ongi tekkinud idee ühendada seni eraldi tegutsenud Eesti Disainikeskus, Eesti Arhitektuurikeskus, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ning Eesti Arhitektuurimuuseum uue arenguhüppe nimel. Keskused on seni olnud liialt projektipõhised, muuseumidel napib ressurssi kommunikatsiooniks ja investeeringuteks. Tarbekunsti- ja disainimuuseum vajab oma Laia tänava ruumide asemele tänapäevast esitluspinda. Kui vaadata rahvusvahelist plaani, on meil võimalus luua ainulaadne organisatsioon, mis panustaks majanduse arengusse ja paistaks maailmas silma. Eestit soovitakse näha aastal 2025 maailmas tuntud riigina, kus professionaalse disaini ja arhitektuuri suur roll majanduses on enesestmõistetav ning arengus ja riigi ekspordis kesksel kohal.

Olen intervjueerinud valdkonna eksperte, tänaste organisatsioonide juhte ja huvigruppe, ning võin tõdeda, et valdavalt nähakse ühinemises väärtust ja põhimõttelisi vastuväiteid ei ole. Küll aga osutati mitmetele ohtudele, mis tuleb protsessi käigus maandada: tööjaotus ja koostöö loomeliitudega, omanike/asutajate vähene huvi organisatsiooni arengu vastu, tööjaotus nõukogu ja nõukoja vahel, strateegiliste partnerite puudus, liidetavate organisatsioonide erinev töökultuur, ressursside vähesus uue ja suurema ülesande lahendamiseks jne.

Arengut toitev mäluasutus

Ekspertide arvates peaks ühendorganisatsiooni olemus seisnema ajaloo-põhiste tulevikuvõimaluste mõtestamises ning tegevuse väljapoole suunamises. Kompetentsikeskuse ja elamust pakkuva organisatsiooni roll peaksid olema tasakaalus. Väärtustatakse tasakaalu riigieelarvelise finantseerimise ja omatulu teenimise vahel, samuti pigem väiksemat kui suuremat omanike-asutajate ringi. Soovitakse ka moodsat kuvandit ja rahvusvahelist sidusust, ühte asukohta kokkukolimist, mis tekitaks osapoolte vahel suurema sünergia. Organisatsiooni liitmise puhul on kahtlemata oluline, et osadest moodustub tervik. Juba praegu paiknevad disaini- ja arhitektuurikeskus üheskoos Kultuurikatlas ning nende vahel on lühikese aja jooksul koostöö hoogsalt süvenenud. Hea asukoht, nähtavus ja suur külastatavus on olulised ka selleks, et soovitud sõnumid ühiskonnani jõuaksid.

Ühendorganisatsioon peaks olema arhitektuuri-, urbanistika- ja disainiteemaliste debattide keskne toimumiskoht. Heaks eeskujuks on siin nt Londoni linnavalitsuse katusekorrusel tegutsev nn elutuba (London’s Living Room), Thamesi jõele ja linnale avanevate vaadetega seminariruum, kus toimuvad linna arengut ja tulevikku puudutavad olulised debatid. Nendega kaasnevad väljapanekud köidavad külastajaid. Ka nt Singapuri linnagalerii, mida külastab aastas üle 200 000 inimese, kogub linna tulevikku visualiseerivaid makette ja uuenduslikke ideid ning on ühtlasi linna arendusorganisatsiooni (Urban Redevelopment Authority) kodu.

Eesti arhitektuurimuuseumi ehk Rotermanni soolalao esine vanalinnapoolne hoonestamata kinnistu oleks ühendorganisatsioonile hea ja keskne asupaik. Eriti veel siis, kui sellest kujuneb Vanasadama ja südalinna vahel liikumise sõlmpunkt. Asukoht Tallinna sadamaala läheduses soodustaks ühend­organisatsiooni kujunemist kogu sadamapiirkonna arengu läbimõtlejaks, eestkõnelejaks ja huvide kokkusobitajaks. Selles kontekstis on meil palju õppida nii Ida-Londoni kui ka Hamburgi sadamaala terviklikust arendamisest. Kui Eestis luuakse kunagi riigiarhitekti institutsioon, siis peaks seegi füüsiliselt paiknema kavandatava ühendorganisatsiooni juures.

Teovõimeline, nähtav ja mõjus

Loodava organisatsiooni puhul tasub asutajate ringi hoida kitsana, kaasata vaid arengu eest vastutavaid ja finantsiliselt võimekaid (nt riik ja Tallinna linn). Juhtorganid tuleb hoida fookuses ja tegusana. Kohe alguses tasub luua nõukoda ning panna paika tööjaotus nii, et huvigrupid saaksid sisu osas kaasa rääkida. Nõukogu ja nõukoja rolli ühte patta panemisest head nahka ei tule, selliseid näiteid on Eestis palju. Esimese nõukogu ja tegevjuhi professionaalsus ning võimekus peaksid andma ühend­organisatsioonile õige impulsi.

Loodava organisatsiooni läbilöögivõime on seda suurem, mida vajalikumaks ta osutub oma strateegilistele partneritele, milleks võivad olla näiteks Riigi Kinnisvara, Tallinna Sadam, kinnisvarafirmade liit, ehitusettevõtjate liit jt. Insenerivaldkondade ja disaini ühendamiseks tuleb kaasata ka tehnikaülikool, tehnikakõrgkool ja kunstiakadeemia. Ühendorganisatsiooni eelarve peaks koosnema kolmest osast: panus riigieelarvest, sihtfinantseering partneritelt ja tulu n-ö strateegilistest projektidest. Viimaste hulka võib kuuluda arengumudelite väljatöötamine suurematele piirkondadele: Tallinna mereäär Russalkast Katariina kaini, Ülemiste järve ühendus linnaruumiga, magalarajoonid, Laiast tänavast Tallinna kultuuritänava ehk n-ö Broadway kujundamine, Narva linnasüda, Raadi ja Eesti Rahva Muuseumi piirkond jpm.

See loetelu näitab, kui palju on meil linnade arendamisel strateegilisi ja suure majandusliku ning ühiskondliku mõjuga küsimusi, mille põhjalik läbitöötamine on vajalik.


Kommentaar

Kogu selles õhkuvisatud institutsionaalses ümbermõtestamises ja ümberkorraldamises peaks silme ees hoidma eesmärki, miks me seda teeme, miks meil on vaja muutusi. Kui soovime teistsugust tulemust, peame muutma oma senist tegevust.

Valdkonna institutsioonide tegevuse eesmärk on minu hinnangul see, et Eestis oleks inimese ümber ruum, kus on hea elada, ning et ühiskond taastoodaks pärandit, mille üle olla uhke.

Väidan, et praegune institutsionaalne korraldus ei taga väärtusliku arhitektuuri ja avaliku ruumi taastootmist, kuna püsib valdavalt erainitsiatiivil ja kodanikualgatusel. Avalik sektor küll toetab mittetulundusühinguid, andes näpuotsaga meetmete ja fondide kaudu raha, aga riik ei ole oma tegevuses ei süsteemne ega järjekindel. Mõningas osas töötab avalik sektor hea ruumi tekkimisele kohati lausa vastu. Põhjuseks see, et riigi tasandil ei teadvustata sageli, et hea ruum on hüve ja meie rahvusvahelise konkurentsivõime üks oluline osa. Seetõttu püüabki vabasektor tagajärgi likvideerida ja neid ennetada.

Mina näen käimalükatud protsessis võimalust hea ruumi väärtust riigi tasandil teadvustada ja selle tekkesse rohkem ning eesmärgipäraselt panustada. Tuleb ka valdkonna sees leida enam sünergiat ning ühisosa siduserialadega. Ehk on meil sisemisi ressursse, mida saame paremini põimida ja jõuda sel viisil ootustele paremini vastava tulemuseni? Disaini- ja arhitektuurikeskuse ühises pesas toimetamine on minu hinnangul juba tekitanud sünergiat ja eeldatavasti on see nii ka tulevikus.

Üks on kindel: kui riik muutuste vajalikkust ei teadvusta ning arhitektuuri- ja disainivaldkonda rahaliselt rohkem ei panusta, ei ole meil ei põhjust ega võimalust institutsionaalseteks ümberkorraldusteks. Omas mahlas edasi podisedes ei ole praegustel institutsioonidel vahendeid sedavõrd laiaulatuslikest ümberkorraldustest ehk nelja asutuse liitmisest tulenevate riskide maandamiseks.

Raul Järg,

Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja


Kommentaar

Kõigil meil on piisavalt toimiva ja mitte nii hästi toimiva elukeskkonna, teenuse või toote kohta isiklikke kogemusi. Vahe on ju selge: kas ma tunnen end hästi, saan toimuvast aru, saan lihtsalt hakkama (seda eriti e-keskkonnas) ja naudin olukorda või siis mitte. Seega me justkui ei sea disaini ja arhitektuuri olulisust küsimuse alla. Siiski on see teadmine ja kogemus praktikasse väga visa jõudma. Endiselt on nõudmine nii disainerite (eriti toote- ja tööstus­disainerite) kui ka arhitektide töö järele pigem väike, ja väike on ka lisand­väärtus, mida me oma tööga loome.

Seetõttu on nii nelja eraldiseisva kui ka loodava ühendorganisatsiooni põhifunktsiooniks disaini- ja arhitektuurialase teadlikkuse kasvatamine ning sellise keskkonna loomine, kus koostöö arhitektide ja disaineritega on niisama loomulik ja igapäevane asi kui näiteks raamatupidamine.

Nelja valdkondlikku organisatsiooni motiveerib ühendama soov saada tehte 1+1+1+1 vastuseks rohkem kui 4. Sihtasutusest peaks kujunema tuntud ja usaldusväärne arhitektuuri- ja disainivaldkonna kõneisik ning arengumootor. Ja see on teostatav, kui ühte majja koguneb aastate jooksul valdkondlik kompetents. Alustama peaks esialgu väiksematest ülesannetest. Ennast pidevalt täiendades nähakse ühel hetkel tõesti suurt pilti ja leitakse kõikehõlmavad lahendused ühiskondlikele väljakutsetele, mis on nii suured ja komplekssed (nn wicked problems), et ei mahu ühe konkreetse organisatsiooni või asutuse alla või võimete piiridesse.

Arengumootoril peaks olema pikaajaline arenguperspektiiv ja pädev meeskond. Selle eeldus on stabiilsem rahastus. Praegustel arenduskeskustel (Eesti Disainikeskus ja Eesti Arhitektuurikeskus) seda stabiilsust ja kindlust ei ole, sest keskused on kuni 90% ulatuses rahastatud projektipõhiselt.

Jane Oblikas,

Eesti Disainikeskuse juhataja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming