Demokraatia peab olema planeerimise lahutamatu osa

Planeerimisseaduse eelnõu on vastuolus põhiseaduse ja planeerimist suunavate alusdokumentidega.

Kaur Lass

Planeeringu eskiisi arutelu mõte on kohalikke olusid tundvate inimeste ideede ärakuulamine ja kõigile sobiliku ühisosa otsimine. Kirjalik menetlus seda ei asenda, lisab ainult bürokraatiat.

Planeeringu eskiisi arutelu mõte on kohalikke olusid tundvate inimeste ideede ärakuulamine ja kõigile sobiliku ühisosa otsimine. Kirjalik menetlus seda ei asenda, lisab ainult bürokraatiat.

Kaur Lass

Uue planeerimisseaduse eelnõu on riigikogus läbinud kolm lugemist ja saadetud nüüd presidendi lauale väljakuulutamiseks. Erialaliidud ja kohalikud omavalitsused on presidendi poole pöördunud. Palutakse seadus tagasi lükata, sest see riivab meie kõigi õigust heale elukeskkonnale.

Inga Raitar kirjutas äsja Facebookis hästi: „Riik on inimeste kokkuleppeline ühendus, mille tegevuse tulem on iga inimese tegevuse tulemite komplekt. Lõpetagem mingi anonüümse riigi süüdistamine, see riik on meie kõigi tegevuse tulem. Ka mittetegemine on olnud tegevus.” Planeerimisseadust on koostatud ja menetletud kaua, kuid huvigruppide kaasamine on olnud vaid vormitäide, sest laekunud sadu kommentaare pole valdavalt arvesse võetud. Erialaliitude kohta ei saa öelda, et nad pole tegutsenud. Tegutsesid, aga nende kirjadele ei vastatud. Avalikke pöördumisi ignoreeriti. Ka uue seadusega ignoreeritakse kodanikke. Meilt kõigilt võetakse uue seadusega ära planeeringutes kaasarääkimise õigus riigi eriplaneeringute puhul. Vahetut osalemist planeeringutes vähendatakse ka üld- ja detailplaneeringute puhul, sest osaleda saab vaid kirjalikult.

Demokraatliku planeerimise kaotamise vastu on ühiselt välja astunud peaaegu kõik, keda planeerimine puudutab: Eesti Arhitektide Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Linnalabor, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit jne. Palju lisabürokraatiat kaasa toova seaduse vastu on protestinud ka riigiettevõtted nagu AS Tallinna Sadam ja eraettevõtjad nii otse kui ka näiteks Eesti Projektbüroode Liidu kaudu. Hämmastav on olnud kõigi ekspertide üksmeel selles, et uus seadus ei toimi. Ei toimi, sest selle on koostanud isikud, kes ei tunne planeerimispraktikat. Veelgi hullem, seaduse on sedakorda koostanud see, kellel pole selleks seaduse järgi isegi õigust. Selle on koostanud justiitsministeerium Euroopa Liidu toetusega. Kui toetust kasutatakse Euroopas ruumilist planeerimist suunava harta põhimõtete rikkumiseks, on see aga taunitav. Kas ka Euroopa Liidus teatakse, et abiraha kasutati planeerimist suunava harta vastaselt?

Kuigi uue planeerimisseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud selle vastuvõtmise vajalikkust ja mõjusid, ei ole analüüsitud põhjusi, miks peaks planeerimisprotsessis kodaniku kaasarääkimise õigust vähendama niivõrd ulatuslikult, kui seda on tehtud. Ka pole kordagi avalikkusele selgitatud, mis põhjusel planeerimispõhimõtted pea peale keeratakse. Sisuliselt tähendab selline lähenemine eemaldumist Eesti senisest planeerimispõhimõttest, mis on lähtunud selgelt ja arusaadavalt 1983. aastal Euroopa nõukogu liikmesmaade planeeringuministrite konverentsil Torremolinoses heaks kiidetud Euroopa regionaalse ja ruumilise planeerimise hartast. Hartas on välja toodud, et „Inimene ja tema heaolu, samuti tema interaktiivne suhe keskkonnaga on regionaalse ja ruumilise planeerimise huvikeskmes, seades inimlikus mastaabis planeeritud ümbruses eesmärgiks isiksuse arengule viiva keskkonna ja elukvaliteedi loomise igale üksikisikule”. Samuti seisab hartas, et „Regionaalne ja ruumiline planeerimine peab olema demokraatlik, kõikehaarav, funktsionaalne ning orienteeritud pikaajalisusele”. Ometi läbib uut seadust selle kõikehaaravuse kaotamine. Riik võtab oma kodanikelt ära võimaluse osaleda planeerimist puudutavates otsustes. Kas meil on õigus vaikida, kui 27 saadikut riigikogus kaotavad demokraatliku planeerimise? Isegi SMS-laenude ohjeldamiseks oli vaja 51 poolthäält!

Eestis ja mujal Euroopas koostatud planeeringuid on iseloomustanud see, et inimestega räägitakse ja käib avalik arutelu. Kohati kirglikult ja intensiivselt, aga alati avalikult. Uues seaduses on see võimalus kaotatud! Planeeringuid hakatakse menetlema kirjalikult, mis suurendab halduskoormust ja bürokraatiat, kuid ei aita kaasa kokkulepete saavutamisele. Selline piiratud kaasamise meetod on vastuolus ka Euroopa nõukogu ruumilise ja regionaalse planeerimise eest vastutavate ministrite 2014. aasta konverentsil vastu võetud Napflioni deklaratsiooniga, mille eesmärgiks on demokraatia soodustamine ruumilises planeerimises. Muu hulgas tähendab see teabe mitmekesist edastamist, seda, et planeeringu avalikustamise viis sõltub konkreetsest vajadusest, sihtgrupist jne.

Põhiseadusega on uus seaduseelnõu vastuolus mitmes punktis. Kitsendatakse planeerimisprotsessis osalemise õigusi ja vabadusi. Justiitsministeerium ei ole seni avalikult selgitanud, miks peab 1995. aastast praktiseeritud demokraatliku ja kaasava planeerimise eriplaneeringute puhul kaotama. Pole ka selgitatud, miks võetakse kodanikelt ja kohalikelt omavalitsustelt kaasarääkimise õigus suure ruumilise mõjuga objektide (lennuväli, tuuleelektrijaam, reisisadam jt ) ja joonehitiste (riigimaanteed, raudtee, torujuhe, kõrgepingeliin) planeerimisel. Deniss Boroditš küsis 12. jaanuari Vikerraadio „Reporteritunnis“: „Kes julgeb öelda, et riigi eriplaneeringut ei ole vaja?”. Mina kogenud planeerimiseksperdina julgen seda öelda! Ma julgen isegi öelda, et uus eriplaneeringu kord ei toimi. Sama julgeb öelda iga kogenud planeerija ja omavalitsus. Seda julgevad eravestluses öelda isegi paljud riigiametnikud. Kodanikud jäetakse planeerimisprotsessist kõrvale kuni planeeringu kehtestamiseni ja alles siis saab oma õigust taga nõuda vaid kohtu kaudu. Kas seda me soovimegi? Koormata kohtuid?

Kui ei, siis peaksime austama kohaliku omavalitsuse ja kodaniku planeeringutes kaasarääkimise õigust. Meil on õigus riigilt oodata pika perspektiiviga visioone ja kavandada oma arengut riigi välja öeldud eesmärkide järgi. Just see väldib konflikte. Kui aga planeeringud kehtivad edaspidi viis aastat, kaob ära riiklike planeeringute ja arengukavade senine pikaajaline perspektiiv. Riigi ja omavalitsuste arengut ei saa ega tohi planeerida vaid lähimat viit aastat silmas pidades. Seda tuleb teha pikemaid visioone ja sihte määrates ja keskkonda kõige laiemas kontekstis arvestades. Vaja on valdkondade koostööd ja põimumist. Uus seadus selleks võimalusi ei loo. Miks, seda ei põhjendata.

Seni on planeeringud olnud tähtajatud. Varasemate planeeringute kehtivusaja määramine ja uutele viieaastase kehtivuse sätestamine piirab märgatavalt vara kasutamise võimalusi. See raskendab projekteerimist, mis võib väiksemate objektide puhul sageli kesta aasta ja suuremate objektide korral isegi kuni kolm aastat. Halb on see, et planeeringu kehtivus sõltub ametniku suvast. Seni on saanud kehtivat planeeringut muuta avaliku planeerimisprotsessi kaudu või kokkuleppel maaomanikuga ja selle tühistamisel oli kodanikul õigus kahju korvamiseks riik või omavalitsus kohtusse anda. Ka pankadele andis selline kord kehtiva detailplaneeringuga kinnistu ostu puhul tagatise. Mis saab aga nüüd, kui olete ostnud sellise krundi laenuga ning siis see planeering tühistatakse? Kust võetakse panga jaoks siis lisatagatis? Ehk on just teie olukord selline, aga te pole osanud uuest seadusest seda välja lugeda?

Justiitsministeerium on ka ise rikkunud põhiseadust: kuigi igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende töötajate poole, ei ole ministeerium ja riigikogu ise kirjadele vastanud. See viitab selgele halduslikule omavolile. Ka on erialaliitude avalikud pöördumised jäänud vastuseta. Teatavasti ühepoolne dialoog ei ole dialoog. Veelgi hullem, justiitsministeerium on avalikkust oma pressiteadetes suisa eksitanud, jättes mulje, et uus seadus toob kaasa lihtsama korra. Ei too, planeerimine läheb hoopis bürokraatlikumaks. Sai ju ka senise planeerimisseaduse alusel majade vahele ehitada maju detailplaneeringuta.

Kuna planeerimine on ruumi kujundamise ja arengu suunamise protsess, mis puudutab meid kõiki, siis on aeg ühiselt võidelda demokraatia eest. Kui see täna kaob planeerimises, siis kus kaob see homme?

Justiitsministeerium ei ole avalikkust teavitatud, et inimeste kaasamine sisuliselt kaob riigi eriplaneeringu koostamisel ning väheneb suurel määral detailplaneeringute koostamisprotsessis. Avalikkust pole teavitatud, et detailplaneeringu võib edaspidi, erinevalt senisest 19 ja pool aastat väldanud praktikast, muuta või asendada projekteerimistingimustega. Varjatud on ka seda, et kodanikku ei kaasata edaspidi enam planeeringu sisulisse väljatöötamisse (nn eskiislahenduste arutelusse). Seega ei puuduta uue planeerimisseaduse eelnõu vaid presidendile kirjutanud ja avaliku diskussiooni tõstatanud eriala- ja omavalitsusliite, vaid meid kõiki. Mind. Sind. Sinu vanemaid. Naabreid.

Meil kõigil on kohustus just nüüd selle vastu võidelda. Vähemalt juhul, kui soovime jätkuvalt elada demokraatlikus riigis!


Kommentaar

Daimar Liiv, Tallinna halduskohtu kohtunik

Kehtiv planeerimisseadus on ennast valdavalt õigustanud ja tekkinud on laialdane rakenduspraktika (nii haldus- kui kohtupraktika). See on kehtiva seaduse üks suurimaid väärtusi. Enamik seni tekkinud vaidlusi ja probleeme on lahenduse leidnud kohtus, mille lahenditest oskavad juhinduda ka kohalikud omavalitsused. Seni kehtiv seadus on vähemalt minu arvates oma valdkonnale sobiva üldistusastmega.

Igapäevaelu hakkab ehk kõige enam mõjutama suure hulga ebaõnnestunult ja kohati lausa arusaamatult sõnastatud volitusnormide sätestamine. Kuigi olen selle valdkonnaga pikalt kokku puutunud, on väga raske aru saada, mida need nõuded peaksid siis ikkagi reguleerima ja kas ilma nende kehtestamiseta ei saagi planeerida. Samamoodi on sisuliselt piiritlemata ja õiguslikult väga ebaselged seaduses ette nähtud nõukoja ja vabariigi valitsuse volitusnormid. Lisaks antakse siseministeeriumile mitmesuguste, jällegi suhteliselt ebamääraselt ja üldiselt sõnastatud juhendite väljatöötamise õigus. Kohtunikuna on mulle arusaamatu nende juriidiline tähendus.

Olulise probleemistiku moodustab riigi eriplaneeringuga seotu. Alustada võib kas või mõistetest. Ka praegu kehtivas seaduses on kasutusel termin „olulise ruumilise mõjuga objekt“. Uues seaduses on kasutatud seda eriplaneeringu algatamise ettekäändena, kuid keeleliselt ja sisuliselt on mõiste defineerimine ebaõnnestunud. Enamasti on tegemist ikka riigi ülesannete täitmiseks vajalike ehitiste ja rajatistega, mille vastu tunneb avalikkus kõrgendatud huvi (vanglad, lennujaamad, kaitseobjektid, teed, raudteed jne). Erahuvides püstitatavate olulise ruumilise mõjuga objektide planeerimiseks (suured hooned, nafta- ja gaasiterminalid, erasadamad jne) ei ole vaja läbida riigi eriplaneeringu protsessi. Selleks on siiani piisanud ja piisaks ka tulevikus üld- ja detailplaneeringust. Tegelikult oleks tulnud siinkohal täpsustada hoopis nende objektide asukohavalikuga seotud küsimusi, sest see osa on kehtivas seaduses reguleeritud väga halvasti ja vastuoluliselt. Positiivne on aga see, et merealade planeerimine on senisest paremini läbi mõeldud. Kuid ka siin tõstatub küsimus, kas alati on merre ehitamisel tegemist riikliku huviga (näiteks merekalakasvandus, kunstsaar kasiinodele, hotell merepõhja jne). Äkki on sel juhul ikkagi tegemist eelkõige erahuviga ja planeeringu võiks siiski koostada kohalik omavalitsus?

Planeeringu koostajad on püüdnud lahendada riiklike ülesannete täitmiseks oluliste objektide planeerimisega seotud probleeme, leides, et senine koostöö omavalitsustega pole olnud piisavalt hea. Selmet reguleerida nende objektide asukohavalikut, mis on olnud peamine kitsaskoht suurte teede ja nt vanglate või prügimägede puhul, on välja pakutud, et riik võtab vastavate planeeringute koostamise enda kanda. Sellise otsuse tagajärjel võib kohtusüsteemi jõuda mitmeid uusi vaidlusi, millele kindlasti aitab kaasa riigiametnike kogenematus planeeringute koostamisel.

Uue seaduse § 131 toob selgelt välja, et kui pole teisiti kokku lepitud, siis on planeeringu korraldaja kohustatud välja ehitama detailplaneeringus määratud avalikud teed ja sellega seonduva. Kohtu poolt vaadatuna on siin seaduse (ka kehtiva) kõige suuremaks probleemiks, et kõiki planeeringust huvitatuid ei kohelda võrdselt – puudub arendaja tegevusele rahaliste vms kohustuste panemise alus. On ju selge, et kohalikku omavalitsust mõjutab 50 eramukrundi ja 100 korteri arendamine teistmoodi kui ühe pere elumaja planeerimine. Praegu on paljud vallad suutnud sundida arendajad võtma osa omavalitsuse kohustustest enda kanda.

Märkimist väärib siinkohal ka see, et riigikohus ei ole sätestanud sellist normi nagu seadus (kohaliku omavalitsuse kohustus need kulutused teha), vaid pigem seletanud, et rahaliste kohustuste lepe tuleb saavutada enne planeeringu algatamist. Ilma seadusliku aluseta on kokkuleppimine tulevikus väga keeruline ja jälle võib ette näha uusi ja keerulisi kohtuvaidlusi teemal, kas kohalikul omavalitsusel on ikka vahendeid teede ehitamiseks või mitte.

Kindlasti on uues seaduses ka üht-teist positiivset, kuid see ei õigusta nii suure mõjuga seaduse tegemist kiirustades, eirates spetsialistide ning huvigruppide arvukaid ja sisukaid ettepanekuid. Praegu on küll tunne, et uus seadus põhjustab pigem probleeme ja segadust, kui neid lahendab.


Kommentaar

Maila Kuusik, Eesti Planeerijate Ühingu juhatuse esimees

Planeerijate ühing jagab omavalitus- ja erialaliitude muret uue seaduse osas. Seaduse koostamise esmane eesmärk oli kodifitseerimine. See eesmärk on meie hinnangul jäänud täitmata. Valminud on seadus, mis põhineb teoreetilis-juriidilistel konstruktsioonidel ja mille seos igapäevase praktilise ruumilise planeerimisega on väga nõrk. Selle seadusega kaugeneb Eesti Euroopa ruumilise planeerimise suundumustest ja väheneb kodanike kaasarääkimise võimalus planeeringute koostamise ajal. Tulemus on inimese võõrandumine ruumilisest planeerimisest.


Kommentaar

Indrek Allmann, Eesti Arhitektide Liidu juhatuse esimees

Planeerimisseaduse saaga on järjekordne näide, mis juhtub siis, kui riigistruktuurides puudub elementaarnegi valdkondlik kompetents. Pall läheb lihtsalt valele poole veerema ja seda on väga raske õigele teele suunata või peatada. Eriala tegevspetsialistide ja neid ühendavate liitude tõstatatud teemad ei ole seaduse loomise käigus mingit vastukaja leidnud.

Seitse aastat on arhitektide liit kõnelenud riigiarhitekti institutsiooni vajalikkusest. Vastavad ettepanekud tegime ka planeerimisseaduse eelnõusse – tulemuseta. Endiselt on riigi planeerimise ja arhitektuurialane vähenegi kompetents ministeeriumide vahel killustatud ja uus seadus olukorra parandamist ette ei näe.


Kommentaar

Teele Nigola, Eesti Maastikuarhitektide Liidu juhatuse liige

On õõvastav jälgida, kuidas inimest tõrjutakse järjepidevalt maastikust välja. Ühelt poolt sunnivad üha karmimad ja kompromisse taunivad looduskaitse põhimõtted inimese oma püsielupaigad maha jätma, andes maad Natura liikidele. Tülikast inimesest ja tema häälekast arvamusest tahetakse otsustavalt vabaneda aga ka uue planeerimisseaduse abil. Oleme pikisilmi oodanud, et Eesti ühiskond liiguks aste-astmelt tugevama kodanikuühiskonna poole. Selle asemel et tugevdada avalikkuse osalust, on uus seadus teinud neile planeerimisprotsessis kaasarääkimise praegusega võrreldes veelgi raskemaks. Selle taustal on kõnekas, et Eesti on nende väheste Euroopa Liidu liikmete hulgas, kes pole senini soovinud allkirjastada Euroopa maastikukonventsiooni, mille idee on säilitada maastikke – kuhu, muide, kuulub ka inimene. Inimene maastikus vajab hädasti kaitset!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar