Baltlaste maakera Jaapanis

Villem Tomiste

Rahvusvahelise Arhitektide Liidu XXIV maailmakongress Tōkyōs 25. IX – 28. IX  Olen UIA kongressil käinud kaks korda: mõni nädal tagasi Tōkyōs ning kaheteistkümne aasta eest Hiinas Pekingis, ajal, mil pealinn oli veel valdavalt ühekorruseline, kuid juba siis elas seal kümme miljonit inimest. Kongress toimus Taevase Rahu väljaku ääres Suures Rahvahallis, mis oli ehitatud partei kongressideks. Hotellid paiknesid kolmandal korrusel, neljandat veel polnud. Kui neljakümnest bussist koosnev kolonn  asus teele Suure Rahvahalli poole, suleti selleks ümberkaudne liiklus. Kongressi teema oli tookord keskkonna säästmine. Õhtuti tutvustati televiisoris rahvale keskkonna mitmekesisust ja vibutati näppu murutallajate suunas. Arhitektid paistsid kõikjal silma. 

Seekordse UIA teema pärineb kevadest,  mil hiidlaine murdis Jaapani linnu. Enamik esinejaid oligi Jaapanist ning suur osa neist manitses arvestama keskkonnaga. Tõusva päikese maal tegelevad arhitektid valdavalt vaid majadega, nende linnades puudub loomingulise planeerimise kogemus. Eurooplasele tundus see üleskutse veidi kentsaka endale tuha päheraputamisena. Aasta eest räägiti UIA nõupidamisel Haiti katastroofist, nüüd jäi aga mulje, et uue häda ilmnedes on eelmine  häving ununenud.       

Miljonit arhitekti koondav UIA on meeletu lohe. Mitmes suunas rääkivad pead on ühendatud tohutu keha külge, mis paraku liigub vaevaliselt. Peamine ülesanne paistabki olevat peade hoidmine sama keha küljes. Ühiselt reageeritakse vaid siis, kui vastu astub vägevaim – metsik loodus ise. 

Arhitekt Toyo Ito osutas oma loengus sellele,  et kevadist katastroofi vaadeldakse ekslikult kaheosalisena: hiidlainet peetakse looduse ülekohtuks ning valesse kohta rajatud tuumajaamas nähakse inimlikku eksitust. Rannikule elama asumine on inimeste endi valik, nagu ka ebatõhusate kaitserajatiste ehitamine. Esimesed katastroofijärgsed insenertehnilised lahendused on kopeerimas vana viga, purunenud seinad metsiku mere ja inimasustuse vahele kavandatakse lihtsalt kõrgemad kui  enne. Jaapani arhitektid on asunud võitlusse: rannikualasid planeeritakse mäeahelikena hiigellaineid rahustavateks parkideks, luuakse rohelised rekreatsioonialad mere ja kesklinna vahele ning evakuatsiooniteed rannikult läbi mäkke tõusvate elamiskvartalite mägede suunas. Kümnenditagune Hiina oli puhas leht. Loengupidajaid oli mitmelt poolt ning kuraatorinäitus kõnetas omas ajas. Suurriik ahmis kõike uut, omi staararhitekte veel polnud.         

Kümnenditagune Tadao Ando rääkis projekteeritud hoonetest, millele ta ise oli tellija leidnud. Seekord peatus Ando oma ettekandes umbusaldaval tellijal tema naeruväärsusel. Kuna enamik kuulajaid olid jaapanlased, soovitas ta noortel pikalt reisima minna. Jaapanis tegeldi 50 aastat tagasi metabolismiga*, tegeldakse sellega ka nüüd. Eelmise  aasta Jaapani ekspositsioon „Metaboliseeruv Tōkyō” Veneetsia biennaalil oli keskendatud sellele linnale omasele minimõõtmele. Seekordse UIA avamise taustaks olnud kuraatorinäitus Roppongi Hills Mori muuseumis oli küll huvitav, kuid oma ambitsioonituses täielik pettumus. Selle teema oli „Metabolism – unistused ja visioonid sõjajärgse ja tänapäeva Jaapani rekonstrueerimisel”. Tänapäeva paraku ei jõutud.       

Metabolismi teemal oli veel üks näitus, mis oli inspiratsiooni saanud paari aasta tagusest  „Suure Pariisi” näitusest. Tōkyō arhitektuurikoolid olid metropolile koostanud 12 visiooni. Selleaastase UIA kongressi teema oli „Disain aastal 2050”. Kõrge kontorihoone seitsmendale korrusele ära peidetud näitus oli intrigeerivaim. Mitmetes töödes käsitleti Jaapani linnades harva esinevat avaliku ruumi teemat poolprivaatse kommunaalruumi võtmes. Nagu ikka on tulevikuvisioonides millegipärast meeletult rohelust. Üks noorte visioon lähtus  otseselt 1960. aastal loodud Kenzo Tange utoopiast „Tōkyō aastal 1960”. Üliõpilased on Jaapani kahanevat rahvaarvu trotsides Tōkyō lahe äärde planeeritud uue linna 10 miljonile elanikule. Globaalseks diasporaaks nimetatud linna uued elanikud on immigrandid, keda tõmbab suurlinna kuma.     

UIA kongress toimus küll ideaalses kohas  kogressikeskuses Ginza linnaosa serval, ometi ei paistnud arhitektuur välja. Suurim ekspositsioonipind oli kaetud messiboksidega, kus tutvustati ehitusmaterjale – ei mingeid innovaatilisi lahendusi. Telliste ja segistite keskel laiutas igavalt ideetu Hiina ekspositsioon. Ülejäänud riikidele oli näitusepind ette nähtud paar korrust kõrgemal, kusjuures näitused olid kavandatud rõhutatult omaette. Jaapanlased rääkisid oma asjadest iseendile, muu maailm  võis aga omavahel suhelda alati toredas Tōkyō miljöös.   

* Teise maailmasõja järel moodustus väike noorte jaapani arhitektide rühmitus Metabolism, kes lõi paindlike orgaaniliselt kasvavate struktuuride utoopiaprojekte,  valdavalt linnaplaneerimise ja elamuarhitektuuri vallas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht