Avalik ruum uues paradigmas

LEONHARD LAPIN

Viimase kahekümne aasta jooksul on inimeste maailm muutunud oluliselt ja kui seda vaadata „Tehnobia” teooria aspektist, siis looduse uus arenguetapp, milleks on inimeste loodud masinate maailm, üldistatult tehnoloogia, on asunud endale juba palju tähtsamat positsiooni haarama, kui seda tegi auruvedur või kosmosesüstik. Palju olulisemaks on muutunud arvutite kujundatav virtuaalne maailm, mis üha enam lahutab inimest inimesest, põrmustab rahvused ja riigid, muudab naeruväärseks koalitsioonid. Ta surub oma aktiivsete struktuuridega nurka kõikvõimalikud juhid, olgu ühendus või riik kui tahes suur, ja nivelleerib miljonid ametnikud, kes muutuvad masinate dikteeritud protsesside mängukanniks.

Aga inimene paneb veel vastu ja tema – võimalik on, et viimaseks – vastuabinõuks jääb avaliku ruumi arendamine. Inimeste isiklike suhtlusviiside säilitamine masinate dikteeritud virtuaalse reaalsuse vastu. See inimese loomulik enesekaitsereaktsioon võib praegu olla puht reflektoorne. Oleme ju aegu dikteerinud olemasolevat maailma, ent enese kui liigi säilitamist võib teha ka üpris teadlikult – avaliku ruumi kaudu.
Kust algab avalik ruum – mitte üksnes väljakult, tänavalt, puiesteelt, promenaadilt, vaid meie endi kodust. On ju teada, et üksi tuppa sulgumine tähendab inimese kestmist endiselt loomana, mida me kõrgemate imetajatena olemegi. Vanad õpetused kinnitavad, et inimesest sai inimene alles suhtluse kaudu, milles sündis kultuur: lõkketule valgel püütud metslooma omavahel jagades hakkasime aru saama, et oleme mõneti erinevad õgitavast elajast ja õppisime tasapisi häälitsusi kujundama sõnadeks.
Avalik ruum kujuneb juba siis, kui üksik inimene kutsub enda juurde koju, aga hiljem ka elama, teise inimese. See laieneb – mitu põlvkonda koos, perekonna, tutvusringkonna ja suguvõsa kaudu – veelgi ja ühised üritused korteris, majas, aias ja põllul teevad neist avaliku ruumi, millel on oma sümbolid ning millega on seotud kindlad rituaalid. See kõik on vana lugu: tänapäeval on paarisuhted vabamad, partnerid vahetuvad tihti ja paarisuhe võib olla samasooliste vahel, kusjuures on variante, kus paariga liitub ka kolmas, neljas jne isik. Vaadake kas või viimase kümnendi filme, ka dokumentaale. Perekond on hoopis re­struktureeritud: on üpris tavapärane, et paaril on lapsed eri abieludest, pluss veel omavahelised lapsed; suguvõsa kui niisugune on hoopis segamini löödud, sest ühte perre võib kuuluda mitu suguvõsa, kus omavahel luuakse üha uusi suhteid, mida enam ei saa nimetada paarisuhteks. Sõpruskonnad ühes perekonnas võivad olla mehel ja naisel täiesti erinevad, lastel samuti ja neil kõigil on veel ka ühine sõpruskond. Veel viiskümmend aastat tagasi olid nimetatud variandid marginaalsed, nüüd aga üha tavalisemad ning neid ei panda enam pahaks, sest ajades taga saja-aastast traditsiooni, võib ise seltskonnas tõrjutuks osutuda.
Kõik see ongi avalik ruum: me võime näiteks sõbralikult sisse astuda oma abikaasa esimese, teise või kolmanda „eksi” juurde, tutvuda nende sõpruskondadega ja leida seal parimat mõistmist, ka mõne täiesti uue ja viljaka suhte. Siin pole enam tähtis ei eluala, varanduslik seis, ühiskondlik positsioon ega vanus. Kõik varasemad konventsioonid on lagunemas, eriti linnades, veel enam suurlinnades, mis ei kujuta tänapäeval mingit ühtset linnamudelit ja on konglomeraadid eri linnatüüpidest, kus sageli domineerivad ka eri keeled. Olen seda oma 66 eluaasta jooksul kogenud isegi väikses Eestis ja selle pealinnas Tallinnas, kus valitseb kaks keelt, aga nende kõrval on kogunud üha enam tähtsust veel kaks keelt. Masinate maailm on küll osanud linnu tükkideks lõhkuda ja kultuure üksteisest meedia abil eraldada, ent loodud virtuaalne maailm viib just mittekombataval kombel kokku osiseid, mida me veel paar aastakümmet tagasi ei osanud ettegi kujutada.
Maa on sellele protsessile püüdnud vastu seista rohkem kui linn, aga eks temagi kantsid on juba vallutamisel: valdavalt eestikeelses külas on juba mõisaid, farme ja turismitalusid, kus võtavad teid vastu sakslased, soomlased, venelased, indialased, ameeriklased ja veel mitmed uusasukad maailma eri paigust. Maaelu pole, tänu elektroonilisele suhtlusele, enam linnaelust palju erinev, nii nagu Austraalia Eestist. Ja pole ime, et eesti noored valguvad kõikjale üle maailma, sest neil on kaenlas või taskus arvuti ning suus inglise keel.
Kuidas sellega on seotud aga avalik ruum? Kui näiteks vaatate Eesti kultuuri­ürituste aastakava, siis loete, et palju üritusi toimub suurtest linnadest eemal, väikestes maakohtades, saartel ja metsade keskel, muutes need kohad kas või ajutiseltki avalikuks ruumiks, mida väisab sadu ja tuhandeid inimesi. Rehetoas elanud esivanemad poleks iialgi osanud arvata, et nende põllul toimub suurejooneline teatrietendus, kus käib vägev sõjapidamine, paugutamine ja tulevärk; et koduküla tiigile ehitatud laval mängib rahvusvaheliselt tuntud orkester ja laval vihutakse flamenkot või tangot.
On tõsiasi, et paljud inimesed, kes juba oma tööülesannete tõttu peavad iga päev pikki tunde veetma virtuaalses maailmas, elades näiteks mitte viie, vaid kuuenda meelega loodud arvude maailmas, kus inimesest on saanud vaid ühik või teatud, mingi sotsiaalse või riikliku projekti jaoks eristatud omaduste kandja, tahab inimesena olemiseks kohata ka lihast ja luust liigikaaslast ja veeta temaga kas või õhtu, aga miks mitte üks, võib-olla juhuslik öö, mis tänapäeva inimsuhetes ei ole enam halvakspandav, nagu see oli veel mõnikümmend aastat tagasi.
Muidugi tuleb avaliku ruumi uus paradigma kõige kiiremini ja intensiivsemalt esile linnades, kuhu on kontsentreerunud suured inimhulgad, eri kultuurid ja tipptehnoloogia, kus kõrvuti kõrgkultuuriga eksisteerivad marginaalsed kultuurikesed ning rikkusega seguneb vaesus. Kui linnades peeti ikka avalikuks ruumiks suuri inimhulki koondavaid keskkondi, siis võib, nagu juba eespool kirjas, alustada kodust, majast, aiast. Uute nähtustena on viimastel kümnenditel meilgi levinud seltskondlikud grilli- ja stiilipeod, performance’id, teatri- ja muusikalavastused eravaldustes, kas siis sees või väljas, mis on seotud kliimaga. Soodsal suvisel ajal on neid rohkem. Eestis pole see veel levinud, aga suurlinnades, näiteks Pariisis, kus ka kokakunsti hinnatakse rohkem, korraldavad perekonnad formaalsustest vabu õhtusööke, kus perekond korraldab külalistele, muidugi mitte suurele hulgale, gurmaanide eine, mis on sageli parem kui heas restoranis ja võimaldab intiimsemaid kontakte nii omavahel kui ka erilisi toite valmistanud perega.
Mäletan oma lapsepõlvest Lõuna-Eestist, kui perekonna peole, kus oli kuni paarkümmend inimest, kutsuti kohaliku linnakese meisterkokad, kes siis paar päeva valmistasid sõjajärgse vaese aja kohta imetoite. Aga olen kuulnud, et ka Eestis kogunevad seltskonnad kokkama ja selliseid üritusi on korraldatud veelaevadel, sest meie maad ümbritseb meri ning on suur hulk järvi. Vee kui avaliku ruumi kasutuselevõtt on uus nähtus ja levib üha. Kontserte vee peal on tehtud üpris palju, nagu ka veefestivale, kuhu arvutit ei saa kaasa võttagi.
Linnade ajaloolised „avalikud ruumid” on olnud ju suured väljakud, kus imperaatorid ja diktaatorid demonstreerisid oma jõudu, demokraatia arenedes ja autostudes muutusid need mõneks ajaks parkimisplatsideks. Läänes oli periood, Eestis küll alles alates 1990. aastaist, kus masin tungis inimesele peale sõiduautona ning esialgu arvati, et inimene saavutab selle imeriistaga suure liikumisvabaduse. Võttis aega, aga väljakutelt hakkasid parkimisplatsid kaduma ja neisse hakati suhtuma kui võimalusterohketesse tasapindadesse, eriti kui neid sai jaotada eri kõrgustega osadeks, milledele oli võimalik anda palju funktsioone. Samamoodi hakati polüfunktsionaalsemaks muutma ka laiu bulvareid ja osaliselt isegi endasse sulgunud parke. Ometigi ei tohiks parkide aktiviseerimisega liiale minna, sest inimesed vajavad linnaski intiimsemaid piirkondi, nii maal kui ka vees, et pisutki selles tarbimise, edu, kirgede ja kõikehõlmava tehnoloogia möllus vaikselt omaette olla. Muidugi on selleks vaikuse hetkeks sobivad ka surnuaiad, mis on omaette avaliku ruumi vaikuse oaasid. Neid, isegi suurlinna südames, peaks säilitama. Surm on kõige avalikum ruum ja tema sümbolid viitavad just sellele. Tulevikus uusi surnuaedu vist juurde enam ei tule, ehitatakse kolumbaariume – hooneid, mis võtavad vähem väärtuslikku linnaterritooriumi. Kõigil linlastel ei ole võimalust pääseda suvel maale ja pole ime, et nii mõnigi linn on kujundanud ajutise supelranna; talviste liuväljade traditsioon on juba ammu levinud. Kõik see on ju avalik ruum.
Ühe uusaja levinud tendentsina Euroopas võib kõnelda ka kaasaegse kunsti toomisest avalikku ruumi, sest endisaegsetel platsidel olid vaid ausambad valitsejatele ja sõjasangaritele. Need olid aga lihtinimestest üle, suheldes vaid valitud kodanikega, kes trummipõrina ja puhkpillide röögatuste saatel asetasid monumentidele pärgi. Inimene vajab avalikus ruumis kunsti, mis ei ole pretensioonikas, aga on vaimukas ning võimaldab ka füüsiliselt suhelda teosega, kusjuures need objektid võivad olla teostatud valguse, vee ja heliga, liikuda ja lennatagi. Õhk linna kohal on avalikumast avalikum ruum ja kui taevasse ilmub mõni õhupall, kutsub see esile suurt elevust, nagu ka tulevärk, millesse paigutatakse palju raha ning uusaasta öösel koguneb suur hulk rõõmsaid inimesi linnaväljakule, et masinaist taeva lastud sära imetleda. Siin saavad kaks looduse arengufaasi paradoksaalselt teine­teisega kokku. Kas ei ole just mängulisus see, mis inimest ühelt poolt lähendab loomadele, aga teisalt jälle eraldab masinaist, kes ka on inimese poolt mängima pandud mitte tunnetepõhiselt, vaid mehaaniliselt, nii et mängki on masinale vaid töö. Ehk on masinate tõeliseks mänguks plahvatavad tööstushooned, ülepingest kokkulangevad sillad ja varisevad hooned? Inimesega on ehk enam mestis hingetu looduse stiihiad: maavärinad, tormid, hiidlained, vulkaanipursked, meteoriidisadu …
Ehk on veidi küüniline, aga olles ise patsifist, olen siinkohal avaliku ruumina sunnitud käsitlema ka linna sõjatandreid, sest paari aastakümne vältel on palju relvakonflikte toimunud just neis, inimsilma all ja tsiviilisikute ohvrite hinnaga. Nad on olnud sunnitud läbi elama julmi vaatemänge ja elama linnaruumis, kuhu on tekitatud varemed, kus veel pärast sõda suitseb ja põleb, kust kostab laske ja inimkarjeid. See on tänapäeva maailma avaliku ruumi julm pale, mis tõestab, et vaatamata inimkonna „tsiviliseeritusele” ei saada hakkama inimlike kirgede ülepaisutatud avaldustega, mille mõistlikkuses enamik kahtleb. Inimkätes on ju tuldpurskavad masinad, mis ei hooli põrmugi inimkonnast, saati veel tema loodud avalikust ruumist. Masinate maailm loob hoopis uue avaliku ruumi, mida me ei mõista.
Avalik ruum on arenev nähtus, aga see väljendab paljuski tehnoloogilises ilmas elava üksikisiku soovi olla edasi vahetus suhtluses teiste inimestega, olla inimrühmas, mis on aja jooksul oma iseloomult ümber formeerunud ja teeb seda ka edaspidi, tänapäeval üllatavalt kiiresti. Kogen ise, et olen elanud korraga kolmes sajandis, XIX, XX ja XXI, ja näinud oma silmaga avalikku ruumi, mida minu jaoks veel 1950ndate stalinismi ajal ei eksisteerinudki, sest okupeeritud eestlased elasid siis oma salaelu ja linnaväljakuid ületati mööda servi ja nurki kõndides. Kui ma hoonete arhitektuuri loomisel pean vajalikuks ajaloolise arhitektuuri tundmist ning selle saavutuste rakendamistki, sest nii või teisiti sulanduvad meie majad juba aegu olnud hoonete massi, siis avaliku ruumi puhul soovitaksin vaadata rohkem tulevikku kui minevikku, sest see on pidevas muutumises. Siin on tähtis selgeks teha inimarengu tendentse, jälgida meedias ja virtuaalses maailmas toimuvat, et senine reaalne maailm ei muutuks vaid ajaloo prügikastiks ning sajandite vältel loodud avalik ruum tolmunud muuseumiks.

Essee on avaldatud Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti väljapanekut saatvas kataloogis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming