Autoriõigusest arhitektuuris aastal 2012

Jaak Huimerind

Väga igav näitemäng kolmes vaatuses Seoses ACTAga on autoriõiguste teema avalikkuses üleval ning diskussioon käib hoogsalt. Ma ei ole küll ACTA dokumente lugenud, need ei puuduta otseselt arhitektuuri valdkonda, kuid analüüsin siinkohal arhitektuurivaldkonna autoriõiguste olukorda, kus on samuti omad kitsaskohad. 1. vaatus. Autoriõigused versus omandiõigused Paljudes ümarlaudades intellektuaalse omandi teemal jäetakse teemast kõrvale üks aspekt, millest ei saa nii kogu kultuuri kui ka arhitektuuri valdkonnas mööda minna – see on autoriõigused autoriõiguse seaduse mõistes versus omandiõigus asjaõigusseaduse mõistes. Sageli aetakse tekstides ja vestlustes segi autoriõiguse ja intellektuaalse omandi omaja. Eesti arhitektuurivaldkonna praktikas antakse hea tava kohaselt tellijale üle teose varalised õigused ja lepitakse kokku ka valmis projekti kasutamise muud tingimused. Tavaliselt on see ühekordne maja püstitamise õigus ning sageli on lepingus sellele vastukaaluks autori kohustus mitte kasutada sama lahendust kuskil mujal. Loomulikult kuulub nii projekt kui ka valmis ehitis mõnele isikule, kellel on selle üle omandiõigus. See on arusaadav, selge ja mõistlik. Selle valdkonna põhiprobleem arhitektide jaoks on olnud projekti omaniku soov ja tahe kasutada korduvalt juba ükskord ostetud lahendust ilma teistkordset autoritasu maksmata, seda näeme just kortermajade projektide puhul. Loomulikult tuleb projektide korduvkasutamise kord juba lepingu sõlmimisel paika panna.

Eriline näide siinkohal on arhitekt Laur Piheli ja Tauno Aadma projekteeritud Neeme küla eramu juhtum: palkmajade tootmise alal toimetav eesti ärimees on võtnud omavoliliselt selle elamu oma näidistooteks (nimetatud ärimees ei ole hoone tellija) ja ka turunduse näidiseks ning asunud seda usinasti müüma kogu maailmas. Selle majaga 99% sarnane koopia on valminud Hispaanias. Tegemist on ilmselge intellektuaalse omandi vargusega, sest autorilt ei ole nõusolekut küsitud ega ka makstud autoritasu. Juhtunust andis hea ülevaate telesaade „Pealtnägija” (20. IV 2011). Asja teeb huvitavamaks veel see, et ilmselt ei ole nõusolekut küsitud ka Neeme maja praeguselt omanikult, kellele suure tõenäosusega müüdi ainuprojekti järgi ehitatud elamu. Kas ostja oleks ostnud tüüpprojekti alusel ehitatud elamu väljakäidud raha eest?

Kuid tagasi omandi- ja autoriõiguste juurde. 24. märtsil ilmus Postimehes vestlusring, kus lõppakordiks jäi kõlama ACTAs kahtlejate mõte: kui avalikkusele võimaldada mugav ja mõistlikult reguleeritud ligipääs intellektuaalsele omandile, laiemalt kultuurile, on see ühiskonnale väga suur saavutus, kõik saavad sel moel lugeda vabalt raamatuid, kuulata muusikat, vaadata filme, tegelda digitaalse loomega. See on kindlasti ülem eesmärk kui kaitsta üksikuid korporatiivseid huvisid, isegi kui need tegutsevad autoriõiguse õilsa loosungi all.¹ Esmapilgul võib öelda, et arhitektuuris on see printsiip kogu aeg suuremal või vähemal määral valitsenud: ehitised või arhitektuursed ansamblid on avalikkusele kättesaadavad. Külastamisega on juba asi keerulise: kui hoone pole avalikus kasutuses, siis tuleb selleks hoone omanikult taotleda nõusolek, avalike hoonete puhul enamasti osta sissepääsuluba (pilet nagu kinos või teatris). Kui me 2000. aasta suvel arhitektide liidu grupiga küsisime Bordeaux’ turismiinfo-punktist, kus asub üks Rem Koolhaasi projekteeritud elamu, siis teatas teenindaja meile naeratades, et selle aadress on salastatud, kuna maja omanik ei soovi seda avalikustada ega mingeid külalisi oma aia taha, rääkimata sisenemisest. Lohutada võib ennast vaid raamatute lehitsemise ja interneti külastamisega, kuid vahetu ja reaalne emotsionaalne elamus jääb olemata. Arhitektuuris on see aga sama fundamentaalne kui muusika valdkonnas kontsert. Ühesõnaga: vääramatu omandiõigus dikteerib oma reeglistiku – ei mingit kõigile avatust. Loodetavasti on Rem Koolhaasi autoriõigused siiski igakülgselt tagatud.

Siit järeldub, et piiranguid teoste üldkasutamiseks ei tee mitte loovisikud, vaid nende teoste ja intellektuaalse vara tegelikud omanikud. Ju siis on muusika- ja filmitööstus, kes on fonogrammide ja filmilintide tegelikud omanikud, need, kes püüavad ennast ACTA kaudu kaitsta. Filminduses ja arhitektuuris on muidugi see sarnasus, et ülikalli teose finantseerimisega ei tule looja ise toime, erand on vaid autorile kuuluv erafilm või arhitekti eramaja. Loojal ei ole muud võimalust kui kasutada kellelegi teisele kuuluvat suurt raha, püüda seda ühishuvides mõistlikult pruukida ja mõne „krutskiga” oma idee sinna sisse sokutada. Sellises olukorras peame me leppima intellektuaalse omandi omaja õigustega, neid tuleb samuti respekteerida ning vajadusel ka kaitsta. Minu sügava veendumuse alusel ei peagi kõik olema avalik – varjatus annab sageli maailmale ilu ja sügavuse.

Edasi teema juurde, mis puudutab valmis ehitisi ning omanike soovi neid muuta või äärmuslikul juhul lammutada. Siin põrkuvad omanikuõigused ja autoriõigused jällegi kokku. Eri liiki õiguste vahe on lihtne: autor peab oma õigusi küsima, paluma ja vajadusel ka hagema, omanik pole aga otseselt kohustatud neid aktsepteerima. Kuidas sel juhul käituda ja kuidas on Euroopa kohtupraktika selle vastuolu lahendanud, selle kohta saab teavet Eeva Mäe artiklist „Arhitekti isiklik õigus teose puutumatusele ning au ja väärikuse kaitsele”.² Toon siinkohal ära artikli põhijäreldused ja seisukohad. Nimelt selgub tekstist paar tõsiasja: „Eesti autoriõiguste seadus” (EAÕS) on karmim kui Berni konventsiooni isiklike autorõiguste osa ning Euroopa suurriikides pole antud teemal ühtset praktikat ning üksmeelt. Prantsusmaa ei seo autoriõiguste rikkumist au ja väärikuse riivega, nii nagu see on Saksa ja Hollandi seadustes. Näiteks Hollandis aktsepteeritakse omaniku tehtud muudatusi, mis on mõistlikud ega riiva autori au ja väärikust, kusjuures arhitektil on õigus vaidlustada muudatused, mis on ebamõistlikud ja muudavad arhitektuuriteose välimust. Prantsusmaal peab arhitekt samuti leppima omaniku muudatustega, kuid vahe on selles, et seal peab enne muutmist saama arhitektilt selleks nõusoleku. Muudatusi, mis teenivad teose eesmärki, ei saa autor keelata ega vaidlustada. Selline praktika on meilgi juba nõukogude ajast tuttav (ilmselt on NSVL autoriõiguse seadus kirjutatud prantslaste mõjul).

Arhitektide liidu eetikakoodeksis on põhimõte: enne kui hakkad muutma või täiendama ehitist, räägi maja autoriga. Võta kas või üks telefonikõne. Häda on selles, et see kohustus ei ole EAÕSis selliselt kirjas; meie ettepanek justiitsministeeriumile on seda seadust täiendada. Seaduses peab olema selgelt öeldud, et autoriga kooskõlastamine on kohustuslik. Vaja on seadusepügalat, mis arhitekte toetaks ja teeks asja üldmõistetavaks. Valmis ehitiste lammutamise teema vajab aga eraldi täpsemat uurimist ja sellel ma siinkohal ei peatu.

2. vaatus. Kui suure osa peab arhitekt endast ära müüma?

Vastus on lihtne ja konkreetne: mida vähem, seda parem. Seda seetõttu, et edasine on sel juhul selgem ja läbipaistvam. Probleeme ei ole arhitektuurivaldkonnas eriti autori varaliste õigustega, sest rahalist osa puudutav autorileping on üldise töövõtulepingu üks kaasosa ja selle põhimõttes suured vaidlused puuduvad. Arhitektuuriteose autoritasu on üldjuhul ühekordne ja see ei ole seotud edasise müügiedu või muu sellesarnasega. Keerulisemaks ja vaieldavamaks läheb asi autori isiklike õigustega ja seda on nähtud just viimase aja riigihangete puhul. Nimelt osa hästi koolitatud juriste on arvamusel, et kõik isiklikud õigused tuleb litsentseerida teatud ajaperioodiks (tavaliselt 15 aastaks). Selleks, et seda teha, peab töövõtjast juriidiline isik kõigepealt need õigused oma töötajatelt all-litsentseerima, sest muidu ei saa asuda läbirääkimistesse hanke korraldajaga. See esmase litsentseerimise dokument jäetakse üldjuhul tegemata ja see on esimene meie endi viga. Projekti autorsus tuleb igal juhul, sõltumata firma suurusest, vormistada kirjalikus vormis ja seda ka vajadusel muuta, näiteks siis, kui töö käigus lisandub uusi kaasautoreid. Peab olema paber. Ehitusloa taotlemise projektis peab see paber olema kaasa pandud lisalehena või andmed olema kajastatud tiitellehel. Sellise ettepaneku tegi ka arhitektide liit küll majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, kui viimane koostas määrust „Nõuded ehitusprojektile”. Paraku ei leidnud see ettepanek määruse lõppversioonis toetust ning ei läinud dokumenti sisse. Projekt peab sisaldama autorite nimed ja ka vajadusel märke selle kohta, millised autoriõigused on ära antud või litsentseeritud. Me peame ise oma õiguste eest seisma ja omavahel kokku leppima, siis on lihtsam ka edasises suhtluses.

Tüüpiline on see, et lepingu sõlmimisel Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga (RKAS) või Tartu ülikooliga nende praeguste lepingute tüüptingimustel litsentseeritakse kõik autori isiklikud õigused; minu loogika ütleb, et RKAS ja TÜ ongi sel juhul projekti autorid ja kogu vastutus langeb tulevikus neile. Arhitekt on sellise lepingu korral sisuliselt loobunud oma õigusest autori nimele ning ka õigusest muuta ja täiendada teost. Koos selle õiguse kadumisega vabaneme muidugi ka vastutusest. Pole õigusi, pole ka vastutust – see on arhitektide liidu kindel seiskoht.

Vestlustes RKASi esindajatega on selgunud, et hankija ei taha eelkirjeldatud sammuga mitte autori nime litsentseerida, vaid eelkõige õigust muuta oma projekti ning õigust seda täiendada ja parandada (EAÕS § 12, punkt 1, lõige 3 – õigus teose puutumatusele ning lõige 7 – õigus teose täiendamisele) selleks, et vältida ehitise projekti edasiste muudatuse tellimist tingimata projekti autorilt või vajadust kooskõlastada need algse autoriga. Nendes soovides kumab läbi mõte iga projekteerimise, ehitamise või hoone eluea tsüklis vahetada hoone või selle osa loonud arhitekt uue ja parema (odavama) vastu. Mõte autoriõiguse täitmisest arhitektuuris ajab meie muidu nii Euroopa Liidu kuulekad teenrid kabuhirmule, see pole „moodne”. Ma ei salga, et soovis oma isiklikke õigusi mitte ära anda on mängus ka eesti arhitektide elulised ja majanduslikud huvid ning EAL on oma liikmete arvamusele toetudes jätkuvalt isiklike õiguste litsentseerimise vastu. Liit on respekteerinud seda vaid erandolukorras, mis on eraldi lepingus välja toodud (arhitekt kaotab töövõime, pankrotistub vms). Arhitektile on esimesed viisteist aastat pärast projekti tegemist just eriti olulised, sest autoriõigus annab võimaluse seeläbi tööd saada. Siit ka loogiline järeldus, et me võime mõtiskleda autoriõiguse üldkehtivuse 70aastase tähtaja üle. Kui EAÕS ei tööta meie valdkonnas, siis just selles punktis: surnud arhitekti pärandiga on profaanil üliraske toimetada, kui just autoriõigused pole pärandatud mõnele organisatsioonile. Minu arvates võiks autoriõiguste periood arhitektuuris lõppeda autori surma daatumiga, edasi võiks omanikul olla vabadus valida projekteerima uus arhitekt.

On muidugi ka teine aspekt autori isiklike õiguste litsentseerimisel. Kui toetuda veel kord Eeva Mäe eespool tsiteeritud artiklile, siis sealt selgub, et Euroopa õigusruumis ja ka Eesti juristide seas polegi üksmeelt, kas autoriõigusi ikka tohib üldse litsentseerida. Prantsusmaal, Suurbritannias ja ka Hollandis näiteks ei saa autor oma isiklike õiguste kasutamiseks anda täielikku ehk ainulitsentsi.

3. vaatus. Kust me saame teada, kes on ehitise autor?

Kust saab tulevane arhitektuuriuurija või -sõber teada hoone autori? Kust saab ajakirja, ajalehe kinnisvara rubriigi toimetaja teada tema väljaandes avaldatud ehitise autori? Kust saab ehitise omanik teada temale kuuluva hoone autori?

Esimene mõte, mis pähe tuleb, on otsida vastavat teavet ehitise, hoone jms juurest ja küljest. Siinkohal meenuvad keskaegsed tahvlid ehitusmeistri nimega, samuti on ka meil olnud arhitekte, kes pole suutnud loobuda kiusatusest jäädvustada oma nimi oma projekteeritud hoonel: Jaques Rosenbaum, Aleksander Vladovski ja Ernst Kühnert. Eesti soost arhitektide leeris pole see olnud eriti populaarne – ju on tegemist eestlase loomupärase tagasihoidlikkusega.

Arhitektuuriajaloolane leiab vajaliku teabe visa arhiivitöö tulemusena, tolmunud projektide virnade läbitöötamisega, paraku lõpeb seegi sageli fiaskoga. Eriti just ennesõjaaegsest ajast on teada lugematuid juhtumeid, kus maja tegelik autor pole teatud põhjustel üldse projekti allkirjastanud. Nõukogude aja projektid on selles osas suhteliselt informatiivsed, meenuvad endiste suurte projektifirmade direktorite käskkirjad, mis määrasid ühe või teise objekti projekti autorid enne tööde algust. Neid näiteid leiaks arhiividest küll ja küll, kuid neilgi oli oma viga: sageli on autoriks sattunud osakonnajuhatajad jms tegelinskid, kes olid lihtsalt asjaga seotud, mitte aga reaalsed projekti autorid.

Praegune Eesti Vabariik peaks ses osas garanteerima helgema oleviku kui eelmised perioodid, mineviku vigadest ju õpitakse. Meil kehtib ka EAÕS, kus § 12 punkti1 lõige 1 ütleb selgelt, et teose autoril on õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel (õigus autorsusele).

Kuidas seda õigust realiseerida mõistlikul viisil ja ilma tahvli kinnitamiseta ehitise seinale? Mäletan jutuajamisi kadunud arhitekt Ado Eigiga, kes ütles ilmselt esimesena välja, et peab olema vabalt kasutatav autoriregister. Loomulikult oleks seda tänapäeval hea teha internetis. Kui MKM hakkas 2010. aastal kaasajastama ehitusregistrit ja pöördus EALi poole ettepanekute saamiseks, tekkiski idee panna ehitusregistrisse ka laiemat infot ehitise, sh ka autorsuse kohta. Koht sellise autoriregistri loomiseks tundus sobilik, sest riiklik eesmärk on ehitisregistris kaardistada kõik Eesti ehitised. EAL on tänaseks teinud ministeeriumile kaks kirjalikku vastavasisulist ettepanekut, kuid paraku ei sisalda äsja arutluse alla antud ehitusseaduse uue redaktsiooni § 51 „Ehitusregistri andmed” mingitki sellelaadset viidet. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei näe sellise registri käivitamise vajadust, olulised on hoone netopind energiaklass jmt, mitte maja autor. Teen siinkohal veel kord avalikult ettepanku lisada ehitusseaduse eelnõu § 51 ehitusregistri andmekategooriate alla 8. alapunktina „autor ja sellega seotud teave”. Siinkohal loodan nii justiitsministeeriumi juristide kui ehitusseaduse kirjutajate abile ja mõistmisele ning ka kultuuriministeeriumi toetavale sõnale. Seaduse koostajatel oleks kasulik aegajalt üle lugeda meie põhiseadus. Tsiteerin viimase § 39: „Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi”. Palun siis abi põhiseaduse täitmiseks. Registri loomisel reaaliseeruks kaudselt ka intellektuaalse omandi dotsendi Aleksei Kelli mõte, mille ta ütles välja 21. märtsi Postimehes: me vajame seadusandluses autoriõiguse registreerimise nõuet.³

1 Urve Eslas, Paapua kirves ehk omandi mitu palet. – Postimees 24. III 2012.
2 Eeva Mägi, Arhitekti isiklik õigus teose puutumatusele ning au ja väärikuse kaitsele. – Juridica 2011, X.
3 Aleksei Kell, Netist allalaadimine oma tarbeks peaks jääma lubatuks. – Postimees 21. III 2012.