Autistlik ja suhtlev Tallinn

Vajame linnas hädasti ruumi piiramatuks eksperimenteerimiseks.

DANIELE MONTICELLI

Kultuurikilomeetri hävitamine on kahjuks järjekordne valus näide  linna vaheruumide likvideerimisest.

Kultuurikilomeetri hävitamine on kahjuks järjekordne valus näide linna vaheruumide likvideerimisest.

Aron Stern

Esimene visuaalne ja ruumiline kontakt oma praeguse kodulinnaga on mul eredalt meeles. 1994. aasta juuni keskpaiku lähenes aeglane Helsingi parvlaev öisele Tallinna vanalinnale. Punakas hämarikus kõrgusid kilukarbietiketi kirikud ja tornid. See oli täpselt see vaade, kui välja arvata sadama kraanad ja tehaste korstnad, mida baltisakslastest aadlimehed on kunagi kõrvutanud Napoli omaga. Ma ei teadnud tol ajal baltisakslastest ja kilukarpidest midagi, sattusin läänest ja lõunast tuleva noorena esimest korda nii Kirde-Europasse kui ka endisse Nõukogude Liitu. Vanalinna siluett mõjus rahustava ja tuttavana – ikka seesama keskaeg! – ning valge öö vapustavalt ilusana. Sadamaplatsil ootasid eesti sõbrad ja üksik Moskvitši takso, mis viis meid Lasnamäe korterisse. Järgmisel hommikul aknast avanev vaade mõjus juba võõramana. Mitte niivõrd Lasnamäe hoonestuse tõttu, mis oli ikka seesama äärelinna magala, olgugi et paneelid mõjusid trööstitumalt kui minu sünnilinna Milano perifeerias. See oli pigem teatud ruumiline lahendus või, täpsemalt öeldes, ruumi lahendamata jätmine, mis tekitas suuremat võõristust – majade vahel ja ümber avanesid vormitud paigad ja tühermaad, kus inimtegevuse jääkide ümber kasvas loodus omasoodu.

Vaheruum

Hiljem õppisin Tallinna terviklikumalt tundma pidevalt elukohta vahetades – Lasnamäelt Muugale, vanalinnast Mustamäele, Koplist Õismäele ja lõpuks Uude Maailma. Mu esmamulje sai järjest kinnitust. Muudkui avastasin enda ümber suuremaid, väiksemaid tühje ja struktureerimata ruume, inimestest maha jäetud või mitte veel kasutusse võetud paiku. Tallinn oli tõepoolest märksa vähem valmis kui need linnad, kus ma olin selle ajani elanud. Mulle oli juba siis selge, et Tallinna potentsiaal asub suuresti võimalustes, mis peituvad just neis struktureerimata, tühjades, majade ja elatud paikade vahel asetsevates ruumides. Nimetan seda võimalust „vaheruumiks“ ja tähistan sellega katkestust sisemise ja välise ruumi funktsionaalses eristuses, millel suuresti põhineb tänapäevase linna loogika.

Mis tahes linnaruumi mõtestamine tähendab alati mõelda sellele, kuidas me ise selles paikneme ja sellega suhestume, kuidas see määrab meie olemise viisi ja eluvormi. Sellest vaatepunktist lähtuvalt: kuidas erineb vaheruum sise- ja välisruumist? Ütleksin nii, et sisemine ja väline ruum on kohad, kus me oleme või ei ole, millele me kuulume või ei kuulu. Ehk siis ruumid, mis omistavad meile teatud etteantud omadusi, määravad selle, kes me oleme ja ei ole: lasnamäelane või kesklinlane, kaubanduskeskuses ostlev tarbija või kontoris töötav ametnik, kodus toimetav abikaasa, koolis õppiv laps jne. Seepärast on ruumiline (mitte)kuulumine linnas otseselt seotud oma ja võõra eristamise ning identiteeti määrava igapäevaeluga. Vaheruum on selles mõttes erand ja katkestus, sest see ei määra ega erista – see on pigem neutraalne ruum, mille vahendusel saame kokku ja suhtleme väljaspool oma igapäevaseid identiteete ja funktsioone. Paradoksaalselt jääb vaheruum alati meie vahele, ent on ühtaegu ka see, mis meid ühendab. Ta on medium – „see mis asub vahel“, mis täpselt nagu keelgi on kõigil ühine, aga ei kuulu kellelegi ja mida ei ole võimalik enda omaks kuulutada.

Tallinn

Kuidas selline ruum peaks olema kujundatud, millised kasutustingimused tagavad selle jäämise vaheruumiks, et see ei muutuks järjekordseks meie olemisviisi ja tegevust ettekirjutavaks sise- või välisruumiks? Uurime vastuse leidmiseks, mida Tallinna kesklinnas tühjade ja struktureerimata ruumidega juba tehtud on. Üldjuhul on planeerimine ja arendamine ära kaotanud just nende vaheruumiks saamise potentsiaali, muutnud need asfalteerimise ja kaubastamisega tavalisteks sise- või välisruumideks. Nõukogudeaegseid maanteesid on veelgi rohkem laiendatud, tühermaad on muudetud sõiduteedeks ning tungivad kõledust tekitava laiuse ja hallusega otse kesklinna. Tartu maantee ruumiline lahendus on eredaim näide sellest, kuidas liikumisvajadus ühest kohast teise eraldi autosalongides on õginud vabalt kasutatava ühisruumi. Tagajärjeks on igas mõttes autistlik paik, kus on väga halb olla. See muudab suhtlemise võimatuks ja sealt soovitakse võimalikult kiiresti ära minna. Nagu enam-vähem kogu Tallinna uuest kesklinnast, city’st. Vaheruumide asfalteerimisega seostub selles mõttes ka linna tühermaade ning ehituse ootel kruntide muutmine ajutisteks parklateks.1

Ruumi kaubastamise all mõtlen kaubandusettevõtete laiutamist kesklinna avalikus ruumis. See lämmatab samuti vaheruumi potentsiaali. Kõige kurvem näide on Viru väljaku asendamine Viru keskusega, mida Andrus Kivirähk on kirjeldanud tabavalt kastina, mis on ootamatult elutuppa sattunud.2

Tõlkisin kunagi artikli, mis käsitleb teisi Viru väljaku ümberehitamise projekte. Nende hulgas oli huvitavaid ideid, mis, vastupidi Viru keskusele, püüdsid arendada väljaku kui vaheruumi potentsiaali. Ent need projektid on jäänud realiseerimata. Julgelt heitis duellikinda kaubastatud kesklinna ruumile kunstiakadeemia uue maja võistluse I preemia töö „Kunstiplats“, „Art Plaza“, mida Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd on nimetanud „linnaruumiliseks kriitikaks“ ja mille eesmärk oli linnale tagastada Viru keskuse ehitamisega kaotsiläinud väljak.3 Nüüdseks on teada, et kunstiakadeemia Tartu maantee algusse ei koli ja kunstiplatsil laiutab järjekordne ajutine parkla. Ehkki kunstiakadeemia uus maja tuleb ka valitud kujul väga põnev, jääb linnal üks väga suur võimalus ikkagi taas realiseerimata.

Tallinna kesklinn pakub aga ka mitut head näidet vaheruumide loomisest. Ümberkujundatud Vabaduse väljak on hea koht, kus lihtsalt olla, mille nurkades pakutakse trehvamisvõimalusi alates rulatajatest suurelt ekraanilt spordiülekandeid jälgivate tugitoolisportlasteni, jumalateenistusel käijatest kohvitajateni, mälestusmärgi juures tähtpäevade tähistajatest meeleavaldajateni. Vaheruumi vaatepunktist meeldib mulle ka Rotermanni kvartali välise siseruumi mulje ja mitmekülgsete kasutusvõimalustega väljak. Telliskivi loomelinnak on teistsugune väga hea näide hüljatud tööstuspiirkonna ümberkujundamisest avatud polüfunktsionaalseks loomise ja suhtlemise ruumiks.

Suurima potentsiaaliga koht Tallinnas on aga kahtlemata kultuurikatlast, EKKMist ja linnahallist algav ning Noblessneri valukojani ulatuv kultuuri­kilomeetri piirkond. Seal on veel palju linna üldkehtivatele funktsioonidele mittealluvat vaba ruumi, hooned on minetanud oma tootmis- ja kaubandusliku otstarbe ning ootavad uut kasutust, pakkudes nii arhitektidele kui ka linnaelanikele võimalusi mänguliselt mõtestada linna minevikujäänuseid.

Kultuurikilomeetri hävitamine on kahjuks järjekordne valus näide linna vaheruumide likvideerimisest. Tallinna kodanikkonna lähituleviku suur ülesanne on selle piirkonna veel kasutamata (nt mereäärsete) ruumide kaitsmine asfalteerimise ja kaubastamise eest. Kogu piirkonnast võiks saada koht, kus loominguline ja arutlev koosolemine, kunstid ja muu mänguline eneseväljendus saaksid õitseda ja areneda juhtimata, lõpuni struktureerimata vabas keskkonnas, mida pidevalt vastavalt vajadusele ümber kujundatakse.

Meie linnad vajavad hädasti selliseid vaheruume piiramatuks eksperimenteerimiseks, sest – nagu kirjutab Italo Calvino oma „Nähtamatutes linnades“ – ei ole mõtet linnu jagada õnnelikeks ja õnnetuteks, vaid pigem: „linnadeks, mis läbi aastate ja muudatuste annavad kuju igatsusele, ning linnadeks, kus igatsus hävitab linna, või hävitab linn igatsuse.“4

1 Nende kruntide võimalikest alternatiivkasutustest ja vaheruumideks muutmise võimalusi on uurinud Eve Komp ja sellest kirjutanud Mari Peegel. Eesti Päevaleht, 10.V 2015.

2 Andrus Kivirähk, Künnapu kast. Eesti Päevaleht, 24.IV 2004.

3 http://ekamaja.artun.ee/projekt/

4 Italo Calvino, Nähtamatud linnad. Tallinn, kirjastus Perioodika, 1972.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming