Arhitektuurist, sisuliselt, filmikeeles

Karin Paulus

„Maja, mis peegeldab ajalugu”, režissöör-stsenarist Doris Tääker. Produtsent Veli Valentin Rajasaar. Operaator Madis Reimund, kunstnik Getter Vahar, helilooja-helirežissöör Tanel Kadalipp. Koristaja osas Helene Vannari. „Disainimajakas”, režissöör-stsenarist Jānis Rižovs. Produtsent Kalev Smidt. Operaator Janar Hakk, kunstnik Epp Salulaid, helilooja Madis Kreevan, skulptor Edith Karlson. Osades Liis Tamm ja Kaarel Valter. „Kolmas”, režissöör Maria Reinup, stsenaristid Greta Varts ja Maria Reinup. Produtsent Anni Aguraiuja. Operaator Sten-Johan Lill, helilooja Indrek Soe. Osades Kairit Krass ja Madis Kats. „Tsoon”, režissöör-stsenarist Andrew Bond. Produtsent Kristo Jürmann. Operaator Joosep Jürisson, kunstnik Helen Ehandi. Osades Ivan Pavljutškov, Martin Ilves ja Sander Veskla. „Tõus ja mõõn”, režissöör-stsenarist Anna Hints. Produtsent Kalev Smidt. Operaator Mattias Veermets, kunstnikud Matis Mäesalu, Sofia Joonsi ja Ramo Tederi muusika. „Õhuloss”, režissöör-stsenarist Marleen Roosna. Produtsent Keiti Väliste. Operaator Markus Orav, kunstnik Elise Eimre, muusika autorid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus, Andreas Lend. Osades Gustav Kõrvits, Martin Kullus ja Andri Allas.

Film kui visuaalne kunst ei pääse ruumist ehk siis teadlikult komponeeritud kaadritest üle ega ümber. Ometi ei hakka paljud eesti filmid silma arhitektuuriteadlikkuse ning kohatundlikkusega: nii võib ka realistlikus laadis teoses ühest uksest pääseda mitmesse kohta, Pelgulinna ukse taga on ühtäkki city ning vähegi tähelepanelikku vaatajat häirivad suvaliselt ja ehituslikult kakofooniliselt, et mitte öelda käpardlikult kokku pandud linnamaastikud. Siiski on ka õnnestunumaid ruumide sulameid, kus imagoloogia ning elustiili kujutamine mõjub terviklikult – võtkem kas või „Õnnelind flamingo“ või „Sügisballi“. Arhitektuuri ning linnaruumi pole omaette väärtusena just ülemäära portreteeritud. Arhitektuurifilmide hulka liigitub mõni üksik (aasta parimaid ehitisi ning mõnd probleemset hoonet tutvustav) lihtsakoeline dokumentatsioon ning mööndustega mõned harvad arhitektidest tehtud portreefilmid (näiteks Peeter Brambati ja Toivo Tammiku ülevaade Toomas Reinust). Nii tundubki mõttevälgatus, et Balti filmi- ja meediakooli ehk BFMi tudengid võiksid lühifilmides maju portreteerida, väga vahva. Seda nii vaataja seisukohast, kes kogeb üllatust, kui ka üliõpilase vaatenurgast, kes õpib ehk midagi Kalle Vellevoo käe all juurde ja hakkab uuemaid ehitisi hindama ja paremini tajuma.
Ikkagi paistab mulle, et paljud noored tegijad tehiskeskkonda veel väga julgelt kasutada ei mõista. Näib, et nii mõnelegi tegijale ei paku arhitektuur ise erilist pinget ja pole vahet, kas vaadeldakse maja või hoopis maasikat – kaamera libiseb objektist raugelt üle ega tungi „sügavustesse”. Ilusast pildikeelest hoolimata jääb pinnapealseks „Õhuloss”, kus väike poiss leiab eest Lennusadama vesilennukite angaaride iselaadse muinasjutumaa. Kui „Polaar­ekspress” viis Jõulumaale ning ühes teises loos pääseb riidekapist kergelt õõvastavasse Narniasse, siis Marleen Roosna hõrkude lumiste väljadega raamistatud salapärases hoones tõuseb udu ning allveelaeva pardal mängivad muusikud, mis kipuvad stereotüüpselt seostuma Titanicu põhjaminemisel mänginud orkestriga. Võimsatesse koorikbetoonkatusega angaaridesse Koko arhitektide loodud Eesti efektseim elamusmuuseum ei näe filmis kahjuks just ülearu maagiline välja ning tuleb tõdeda, et ka praegu samas kompleksis kasutatud audiovisuaalsed efektid (ülelendavad lennukid või röntgentegelased laevas) on palju mõjusamad. Tulemus meenutab vägisi turvalist reklaamfilmi.
Arhitektuuri mõttes veelgi tühjem tundus aga Jānis Rižovsi „Disaini­majakas”, kus samanimelisest Kuressaare ametikooli hoonest (arhitektid Martin, Raili Hurt, Päärn Volk), millest lugu inspireeritud, sai sotti alles lõpukaadrites. Kummituslike tegelaste kaudu inimeste objektistamise ja tahtliku esemestumise idee pakkus siiski kaasamõtlemise ainest.
Doris Tääkri „Maja, mis peegeldab ajalugu” avab samuti imaginaarse maailma ning Kavakava arhitektide kavandatud Tartu ülikooli Narva kolledži koristaja (Helene Vannari) saab osakeseks tänaseks hävinud kaunist linnast. Vaadates küll silma tõsiasjale, et piirilinnas pole enam suurt alles ei barokki ega ka suurt traditsioonitruud mitmenda-põlve linlast, morjendab ometi see, et uues hoones nähakse ikka pigem börsihoone ja nõnda ka kogu möödaniku surilina, mitte ei huvituta eesti arhitektuuri tähtteose enese väärtusest. 
Anna Hintsi „Tõus ja mõõn” algab paljulubavalt. Kummatigi ei jõua autor Vilsandi päästejaama puidufaktuuri kogemise juurest Emil Urbeli loometeed viimasel kümnendil palistanud arhetüüpsetele paadikuur-elamutele omase seisundini.
Filmis „Kolmas” avaneb ehitis seevastu täiel määral ja iseloomulikult. „Lähtusin vahetult hoone enda arhitektuurist – Tartu tervishoiu kõrgkooli ümbritsevatest ühiselamutest ning sellest tulenevalt piiratud, valvamise või vaatlemise tundest. Maja pakub võrratu futuristliku üllatusmomendi: selle sisemuses peituvad koridorid ning värvilahendused on justkui loodud majas kõndimiseks või, nagu see on minu filmis lahendatud, kellegi jälitamiseks. Seega võib öelda, et hoone arhitektuur oli inspiratsiooni lähtekoht ning lõpliku idee alus,” on avanud Maria Reinup ise oma kontseptsiooni (stsenaariumi kaasautor Greta Varts). Režissöör näitab nii nihestatud kummastust ja linlikku üksildust, mida kogeb Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud maja terrassil, kui ka sisearhitekti Tarmo Piirmetsa abil saavutatud egotrip’ide jaoks täiuslikku interjööri, kus igast hallist hiirekesest saab murdja. Muusika rütmis (Anders Trentemøller, Sune Rose Wagner) jahitakse kitlis, joonsukkades ja kõrgetel kontsadel seksapiilset kulgejat (Kairit Krass). Too läbib maja efektsemaid paiku – lilla auditoorium, futuristlikud koridorid, helesinine tualettruumide ala – ning jõuab lõpuks kiiskavpunase trepikojani, mis avaneb justkui lõbujanune põrgusuu. Pinge on üles kruvitud, ent meesvaatajate kurvastuseks saabub siivutu lesbipeo (enamik õppuritest on ju naised) ootamatu puänt.
Väga vaimukas ja küps on Andrew Bondi „Tsoon”, sõbralik pila filminduse ja „püha lehma” Andrei Tarkovski teemadel. Bond leiab, et lühifilmi-idee oli kohapeal olemas: „Meie armastatud professor Jüri Sillart ütles ikka, et filmimine on nagu „Stalkeri” tsoon. Kõige kiuste uuritakse tundmatut ja otsitakse elu mõtet, võib murda ka kaela; või kui on midagi erilist hingel ja raasuke õnne – tulla võitjaks. Tarkovski on ka üks lemmikumaid filmirežissööre Eestis (mitte minu lemmik, eelistan raamatut) ja BFMi tudengifilmid avaldavad talle sageli austust. Mul oli ka teisi ideid, aga eelistasin teha maja ja selle autorite kulul nalja. See on mu loomus: pean end triksteriks – minu žanr on komöödia. Nii otsustasin vältida igasugu solvanguid.” Tudengitele kodusest BFMi majast saab Arkadi ja Boriss Strugatski lühiromaanist „Väljasõit rohelisse” (1971) pärit paranoiline ja paranormaalne Tsoon, kuhu suundub lootusetus seisus, ent ometi imet uskuv filmitegijatest reisiseltskond (osades Ivan Pavljutškov, Martin Ilves, Sander Veskla). Nihestatud retrolik ja klassikule otseselt viitav filmikeel ning toimuva – naeruväärse tegevuse – tõsisus on ääretult naljakas. Näiteks läbitakse tohutult dramaatilisel viisil ukseni suunduv tilluke koridor.
Praeguste plaanide kohaselt peaks sellesarnaseid väljakutseid BFMi üliõpilastele antama ka tulevikus. See süstib lootust, et kuigi moodsat (ja tegelikult ka vanamoodsat) arhitektuuri meil ikka suurt ei tunta, siis ei jookse kas või sunniviisil ümbritseva tundmaõppimine mööda külgi maha ning eesti filmi võttepaigad ei piirdu edaspidi ainult ohutu kodutanumaga, vaid sinna mahub ka keerukamaid maju, mida mõistetakse kasutada ka sisulises mõttes, mitte ainult pasliku dekoratsioonina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming