Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist

Kalle Vellevoog, Eesti Arhitektide Liidu aseesimees

Arhitektide kirja pandud põhjalikust dokumendist jõudis kultuuripoliitika lõppredaktsiooni vaid mõni üldsõnaline lõik. 1999. aastal saatis Eesti Arhitektide Liit valitsusele Eesti arhitektuuripoliitika memorandumi, millega juhiti tähelepanu riigi vastutusele ruumilise keskkonna kujundamise eest. Selle avaliku pöördumise tulemusena alustati Eesti arhitektuuripoliitika väljatöötamist, kuhu kaasati väga paljude institutsioonide esindajaid. 2002 valminud ja samal aastal valitsuse 22. oktoobri istungi protokollilise otsusega heaks kiidetud dokumendis „Eesti arhitektuuripoliitika” seatakse üheks eesmärgiks ruumilise planeerimise, väärtarhitektuuri loomise ja kvaliteetse ehitustegevuse toetamine. Dokumendis märgitakse, et riigi valitsemise korraldus ning kohalike omavalitsuste kesine planeerimis- ja arhitektuurialane haldussuutlikkus ei taga arhitektuuri ja planeerimise sotsiaalset ja esteetilist kvaliteeti. Eesti arhitektuuripoliitika dokumendi alusel valmis ka arhitektuurivaldkonna tegevuskava aastateks 2004–2008, see sai vabariigi valitsuse heakskiidu 17. juunil 2004. Kui 2011. aastal alustati kultuuriministeeriumis uue kultuuripoliitika dokumendi „Eesti kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” koostamist, paluti arhitektide liidul kirjutada kokku selle dokumendi arhitektuuri puudutav osa. Sellele pidi järgnema arhitektuurivaldkonna uue tegevuskava koostamine, uue dokumendi valmimine planeeriti 2012. aasta sügiseks. Arhitektide ja teiste valdkonna spetsialistide kirja pandud põhjalikust dokumendist jõudis kultuuripoliitika lõppredaktsiooni vaid mõni üldsõnaline lõik.1 Nüüdseks on kultuuriministeerium loobunud ka arhitektuuripoliitika uue tegevuskava koostamisest. Valitsus oma tegevusega saadab arhitektkonnale aga sootuks vastupidiseid signaale, kui eeldab see vähenegi, mis kultuuripoliitika dokumenti on jõudnud.

Täna teostab riik oma poliitikat arhitektuuri ja ehitamise vallas mitme ministeeriumi kaudu: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, siseministeerium, kultuuriministeerium ja keskkonnaministeerium ning mitmete ametite ja riiklike institutsioonide toel nagu Maa-amet, Riigi Kinnisvara AS ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Kõigi nende asutuste tegevus on killustunud, riigile tarvilikku nn suurt pilti ei ole neist silme ees kellelgi.

RKAS tegeleb riigi kinnisvara haldamise ja uute riiklike objektide rajamisega, kuid selle struktuuris puudub tänaseni arhitekti ametikoht. RKASi otsused mõjutavad otseselt paljude Eesti linnade ja maapiirkondade arengut. Sellest asutusest sõltub näiteks riiklikult rahastatud uue kohtumaja või politsei-ja päästekeskuse hoonete kvaliteet, see on, kas see ehitatakse väärika hoonena linna keskele, kus ta annaks tõuke linnakeskuse väljaarendamisele, või vähempakkumise tulemusel valitud projekti järgi kusagile linna äärealale. Ja seegi, kas riiklikult rahastatud automagistraal või raudtee lõikab läbi küla või linna arenguperspektiivi või annab arengule hoopis uue tõuke? Selliseid küsimusi ei saa lahendada Exceli tabelis kulusid-tulusid kokku lüües, siin tuleb kaasata spetsialistid, kelle erialane ettevalmistus võimaldab näha suuremat pilti.

Riigihanked Suur probleem on RKASi ja teiste riigiasutuste riigihanked riiklike ehitiste tellimiseks. Seni on enamasti ainsaks projekteerimishanke kriteeriumiks olnud projekteerimise hind, mis on viinud riiklike ehitiste arhitektuuri kvaliteedi katastroofilise languseni. Aastaid pole sellistel hangetel osalenud Eesti parimad arhitektuuribürood. RKASil on välja kujunenud omalaadne koostöövõrgustik projekteerimise odavfirmadest, kellele ei ole oluline arhitektuuri kvaliteet ja kelle pakutud ebanormaalselt odava projekteerimishinna saab tagada vaid kvalifitseerimata tööjõuga. Arhitektide kutsekomisjoni andmetel on näiteks Rakvere Politsei- ja Päästeameti arhitektuurilt saamatu hoone autorsust tunnistanud Rakenduskunsti Kõrgema Erakooli (tänaseks likvideeritud) diplomiga projekteerija. Arhitektide liit ja RKAS on välja töötanud riigihankega seotud arhitektuurivõistluste tingimused, kuid paraku ei korralda RKAS endiselt väga paljude oluliste objektide projekteerija leidmiseks võistlust. Nii ei sisaldanud näiteks Narva piiripunkti, Euroopa Liidu ühe sissepääsuvärava rekonstrueerimise riigihange ühtegi arhitektuuri kvaliteeti tagavat nõuet, ainsaks otsustuskriteeriumiks oli projekteerija hind. Arhitektuurikeskuse tellitud õigusliku analüüsi kohaselt on selline tegevus vastuolus Euroopa Liidu riigihanke-
direktiivi mõttega: seal on juttu vajadusest lähtuda majanduslikult kasulikuma pakkumise valikul väärtustest ehk hinna ja kvaliteedi parimast suhtest, kusjuures oluline roll on projekti spetsialistide varasemal töökogemusel ja senise töö kvaliteedil.

Arhitekti autoriõigusedPeale riigihangete hinnasurve on arhitektide ja RKASi pidev vaidlusküsimus autoriõiguse rakendumine arhitektuuris. Kuigi praegu kehtiv autoriõiguse seadus sätestab, et autori isiklikud õigused on võõrandamatud, püüab RKAS pahatihti juriidiliselt trikitades neid siiski võõrandada. Seejuures eiratakse euroopalikku õiguspraktikat, kus isiklikke autoriõigusi peetakse võõrandamatuteks. Selline tegevus pole ilmselgelt juriidiliselt korrektne ja seetõttu soovitakse uueneva autoriõiguse seadusega autoriõigused kindlamalt tellija huvides määratleda.

Miks tahab RKAS arhitektide kõik autoriõigused võõrandada? Põhjus on raha. Kui võetakse hoone või projekti autorilt ära kõik autoriõigused, pääseb RKAS kohustusest teha edasi autoriga koostööd näiteks hoone ümberehitamisel või järgmiste etappide projekteerimisel. Arhitektuurivõistluse võidutöö võib sel juhul suunata projekteerimise järgmises staadiumis kõige odavama pakkumise teinud projekteerijale ja hoone autoril pole õigust protesteerida, kui tema ideest saab ilmetu käkk. Võtkem võrdluseks muusika: riik tellib tunnustatud heliloojalt sümfoonia, maksab vaid esialgse muusikalise visandi eest, kokkuhoiu eesmärgil annab aga teose komponeerida muusikakooli õpilastele.

Arhitektide liit on jätkuvalt arvamusel, et autori isiklikke õigusi ei tohi võõrandada, autorile peab jääma õigus oma algne idee lõpuni projekteerida ja teostada ehituseaegset autorijärelevalvet.

Euroopa tõukefondide
rahaeraldusedRiik saab ehitatavat keskkonda mõjutada ka EASi Euroopa tõukefondide raha kaudu. Paraku lähtutakse toetusotsuste tegemisel enamasti sellest, kas kõik dokumendid on korras, mitte projekti kvaliteedist. Selle tulemusena võime nüüd näha käpardlikke palkmaju näiteks Toila Oru pargi maastikukaitsealal või Pärnu jõe ääres Sindi paisu juures, kus kevadine suurvesi igal aastal kogu loodud kentsaka kompleksi üle ujutab. Sinna juurde paigutatud Euroopa Liidu rahastust tähistav infotahvel mõjub suisa naeruväärsena.

RiigiarhitektAastal 2006 käis arhitektide liit valitsusele välja riigiarhitekti institutsiooni idee. Mõte on koondada killustunud riiklik planeerimis- ja arhitektuurialane oskusteave. Sisuliselt oleks see planeerimise ja arhitektuuri kompetentsikeskus, mis tõstaks riigi võimekust arhitektuuri ja linnaruumi probleemide lahendamisel. Eeskuju võib leida paljudest maailma edumeelsetest riikidest. Koos jurist Jüri Raidlaga on liit koostanud tervikliku paketi vajalikest seadusmuudatustest, määratlenud uue institutsiooni kompetentsipiirid, sekkumisviisid ja võimaliku paiknemise riigistruktuuris.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus on punkt „Arukam haldus: ehitus- ja planeerimistegevuse seadustiku loomise käigus kaalume riigiarhitekti ametikoha loomist ning planeerimis-tegevuse viimist keskkonna- või majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse”. Arhitektide liit on riigiarhitekti ideed tutvustanud korduvalt kultuuri-, justiits-, keskkonna-, majandus- ja regionaalministrile, kohtunud ministritega ühe- ja mitmekaupa, korraldanud kaks esinduslikku konverentsi koos Euroopa arhitektuurivaldkonna tippametnikega, kohtunud nii valitsuse kui ka opositsiooni poliitikutega. Ühelgi kohtumisel pole kuulda olnud riigiarhitekti ideele vastuväiteid, pigem on asjalikult arvamusi vahetatud. Riigiarhitekti idee pole aga uude planeerimis- ja ehitusseadustiku eelnõusse kõigele sellele vaatamata jõudnud. Sinna on lisatud n-ö kompromissina märge, et siseministeerium võib ruumilise arengu põhimõtete kujundamiseks väljastada juhendeid, mis justkui peaksid asendama riigile ülivajaliku arhitektuuri- ja planeerimisalase kompetentsikeskuse. Arhitektkond ootab aga selget vastust, kuidas valitsus kavatseb tulevikus riigi ruumilist arengut juhtida. Ministeeriumis sündivad üldised juhendid ei asenda sellist institutsiooni.

Arhitektuuriharidus1950. aastatest saadik on Eestis arhitektuuriharidust õpetatud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, nüüdses Eesti Kunstiakadeemias. Enamus tegutsevatest magistrikraadiga arhitektidest on selle kooli kasvandikud.

Eesti arhitektuuri vastu on huvi rahvusvahelises arhitektuurimeedias viimastel aastatel plahvatuslikult tõusnud. Kunstiakadeemia üliõpilased on oma õpinguid edukalt jätkanud Euroopa parimates arhitektuurikoolides, eesti noori arhitekte leiab maailma kõige nimekamates büroodes. EKA on koostöös maailma juhtivate arhitektuurikoolidega liitunud loomingulise praktika põhise doktoriõppe võrgustikuga, mida on rahastatud nelja miljoni euroga ELi teadusrahastuse seitsmendast raamprogrammist.

Siiski on jätkunud juba nõukogude ajal alanud püüdlused arhitektuuri eriala kunstiakadeemiast tehnikaülikooli alla viia. Põhjendused on sama triviaalsed kui toona: Eesti arhitektuur olevat liialt kunsti poole kaldu.

Arhitektiõppe sisu on väga täpselt eurodirektiiviga määratletud. Seega on ka TTÜs sellest aastast alustanud arhitektuuriõppe õppekava EKA omaga üsna sarnane, insenertehnilisi aineid õpetavad isegi samad õppejõud. Põhjus, miks kunstiakadeemia arhitektuuriõpet tahetakse kaaperdada, on ilmselt mujal. Küsimus on eelkõige arhitekti kui seni sõltumatu vahemehe positsioonis. Arhitekt, kes planeerides ja hooneid projekteerides täidab tellija ülesannet, ei tohi unustada vastutust oma töö laiemate tagajärgede eest. Ta ei tohi olla vaid ehitustegevuse ökonomiseerimise taotlusele allutatud tuim käsutäitja. Ennekõike ühiskonna huvidega arvestamine on rahvusvahelise arhitektide eetikakoodeksi järgi arhitekti olulisemaid kohuseid. Kõrgendatud vastutustunne võib tähendada ka tööst loobumist, kui arendaja kasumisoovid ja kavandatava arenduse mõju ümbruskonnale ei sobi arhitekti silmis kokku. Ilmselt on arhitektide isepäisus peamine põhjus, miks mõnede TTÜga seotud suurehitajate agar lobitöö on viinud TTÜ arhitektuuri õppekava kinnitamiseni haridusministeeriumis. Arhitektuuriõpet akrediteeriv Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuur (EKKA) tunnistas TTÜ õppekava vaid osaliselt vastavaks arhitektiõppe nõuetele ja soovitas riigil tellida kõigepealt erapooletu uuring arhitektide hulga vajaduse kohta Eestis. Samasuguse uuringu vajadusest räägiti ka arhitektuuriõppe-teemalises laiapõhjalises ümarlauas HTMis. Meie arhitektide arv elanikkonna kohta vastab Euroopa keskmisele – ja Euroopa arhitektide seas valitseb suur tööpuudus. Eesti majanduses ei prognoosita lähiajal märgatavat tõusu, ehitussektor on pigem languses ning Eestis ehitatakse valdavalt Euroopa tõukefondide raha eest, mille kasutusaeg lõpeb 2020. aastal. Sellel taustal tundub HTMi otsus arhitektide õpet Eestis kahekordistada enam kui arusaamatu.

Arhitektide vähesest töökoormusest tingituna on projekteerimise hind langenud tasemeni, mis heal juhul võimaldab katta ehk palgakulud, kuid pole võimalik investeerida arendusse, õppesse, tarkvarasse ja teistesse töövahenditesse. Pikemas perspektiivis pole kaks paralleelset arhitektuuriõpet Eesti tingimustes jätkusuutlik valik. Ligi 60aastase EKA arhitektuuriõppe pitsitamine ebaterve konkurentsi loomisega ei vasta kuidagi HTMi deklaratiivsetele avaldustele paralleelsuse vähendamisest Eesti kõrghariduses ega arusaamale ressursside arukast kasutamisest. See on pigem pikkade traditsioonidega kunstiakadeemia arhitektuuriõppe teadlik lammutamiskatse.

Seadusandlus Kui 2002. aastal jaotati seni ühes seaduses olnud planeerimis- ja ehitusvaldkond kahte eraldi seadusesse, juhtis arhitektide liit valitsuse tähelepanu sellele, et ruumiline planeerimine ja ehitamine on omavahel tihedalt seotud ja neid tuleb käsitleda koos, ühe seaduse raames. Liit esitas hulga ettepanekuid, millega seadust koostavad juristid peaaegu ei arvestanud. Arhitektide liit distantseerus seepeale avalikult vastuvõetud seadustest. Nii ehitus- kui planeerimisseadust on korduvalt parandatud, kuid nende ühildamatus põhjustab ehitusprotsessis peavalu seniajani.

Viis aastat tagasi alustas justiitsministeerium ehitusseaduse ja planeerimisseaduse kodifitseerimisega. Juuli lõpus saabusid need kooskõlastusringile. Paraku ei ole seaduste põhjalik ümberkirjutamine kaasa toonud nende kvaliteedi tõusu. Seadust koostavatel inimestel puudub kahjuks terviklik arusaam ehitusest, arhitektuurist ja planeerimisest. Arhitekti peetakse pelgalt fassaadijoonistajaks, kellesse justnagu planeerimine ei puutu. Ometi on just arhitektil ametialane kompetents juhtida ja suunata ruumilist planeerimist, mis tähendab väga erinevate erialade koostööd (arhitektihariduse nõuded on põhjalikult käsitletud EL Nõukogu direktiivis 85/384). Augusti lõpus saatis arhitektide liit koos teiste erialaühendustega justiitsministeeriumile avaliku pöördumise, märkides, et kodifitseerimine ei ole täitnud oma eesmärki muuta ehitust ja planeerimist reguleerivat seadusandlust selgemaks ja toimivamaks. Erialaühenduste arvates tuleks kogu protsessiga otsast alata, kaasata seekord seaduste väljatöötamisse valdkonna asjatundjatena ka erialaspetsialistid.

Suurem osa meie elutegevusest möödub ehitatud keskkonnas. Ehitatud keskkond omakorda on oluline osa rahvuslikust rikkusest, selle kvaliteet ning atraktiivsus määravad Eesti konkurentsivõime naaberriikide tõmbekeskuste seas, aitavad luua töökohti ja meelitavad siia investeeringuid. Elukeskkonna kvaliteet peegeldab ehituskultuuri, mis on osa kogu eesti kultuurist, selle säilitamine ja arengu tagamine on põhiseaduse järgi riigi kohustus. Nagu on märkinud endine kultuuriminister Jaak Allik, ei saa riik otseselt sekkuda kultuuriloomesse, küll aga saab riik tagada seadusandliku keskkonna, mis soodustab kultuuri teket ega sea kultuuri arengule ebaloomulikke tõkkeid.

1 Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. Tööversioon 20. VI 2013. Arhitektuur, 24.1: „Kvaliteetsel ehitatud keskkonnal on oluline roll riigi säästva arengu eesmärkide saavutamisel. Kvaliteetse ehituskeskkonna aluseks on asjatundlikud ruumilised otsused planeerimisel ja projekteerimisel. Elukeskkonna kujundamisel soosib riik Eesti arhitektuuribüroode töö ja kohalike materjalide kasutamist.”

24.3: „Riik soosib projekteerimis- ja planeerimisteenuste puhul väärtuspõhiste riigihangete ja ideevõistluste läbiviimist, et tagada avaliku sektori poolt rahastatavate ehitiste arhitektuurne kvaliteet ja mitmekesisus.”

24.4: „Riik … osaleb aktiivselt rahvusvaheliste arhitektuuripoliitikate kujundamisel.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming