Arhitektuuripoliitikast

Laila Põdra, arhitektuurinõunik

Milleks on riigile vaja arhitektuuripoliitikat? Lihtne vastus on: selleks, et ehitatud keskkond oleks esteetiliselt nauditav, hästi toimiv, keskkondlikult, sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt jätkusuutlik, säästlik ja turvaline. Arhitektuuripoliitikaga sõnastatakse põhimõtted  ja tegevussuunad, mille järgimine ning tulemuslik elluviimine loovad eeldused, et tekiks just selline keskkond. Kehtiv ning praegu kaasajastatav Eesti arhitektuuripoliitika keskendub eelkõige ehitatud keskkonna kavandamise protsessile, mis on aluseks reaalsele ehitustegevusele ning millest oleneb suuresti valmis ehitatud keskkonna haldamine, see, kui keeruline või hõlbus see on.         

Tulevikus võiks arhitektuuripoliitika hõlmata kõiki nn ehitise elukaare osi – lisaks kavandamisele ka ehitus- ja haldamisprotsesse. Siinkohal on oluline selgitada, mida arhitektuuripoliitika raames täpsemalt arhitektuurivaldkonna all mõeldakse, sest vastavasisuliste arutelude käigus on selgunud, et Eestis puudub  üheselt mõistetav arusaam arhitektuurist, selle olemusest ja ulatusest. Vastvalminud Eesti arhitektuurivaldkonna kommunikatsioonipõhimõtetes ja Eesti Arhitektide Liidu (EA L) kommunikatsioonikavas aastateks 2011–2015 käsitletakse arhitektuurivaldkonnana ennekõike ehitatava keskkonna ruumilist planeerimist, kavandamist ja järelevalvet ning ehitatud keskkonna säilitamist ja arendamist.       

Arhitektuuri olemuse saab avada ka arhitekti  tööülesannete sõnastamise kaudu, nagu seda teeb Sirbi veergudel tabavalt Toomas Tammis: „Arhitekt teeb maju – see on kõige lihtsam viis arhitekti tööd kirjeldada. Majad on kõikjal meie ümber, majad ümbritsevad suuremat osa inimestest, nad moodustavad keskkonna, õigemini arvutult erinevaid keskkondi, milles kulgeb peaaegu kogu meie elu. Majad peavad vastama ühiskonna ootustele, nad peavad täitma konkreetse ruumiprogrammi  ja äriplaaniga püstitatud lähteülesande, olema kindlad, funktsionaalsed ja ilusad (firmitas, utilitas, venustas – nagu juba Vitruvius enam kui 2000 aastat tagasi kirjutas). /…/ Loodav keskkond peab olema arusaadav meie praeguses kultuurilises, majanduslikus ja tehnoloogilises kontekstis, samas peab suutma ta tulevikku vaadata, sest täna loodu saab muu hulgas taustaks ja raamistuseks meie kultuuri edaspidisele arengule” (Toomas Tammis, Arhitekt? –  Sirp 11. II ).   

Seega on arhitektuuripoliitika väljundiks meid ümbritsevad ehitised ning terviklik keskkond, mille nad koosmõjus moodustavad. Arhitektuuripoliitikatoimimist või mittetoimimist peegeldab see, kuidas me ennast selles keskkonnas tunneme.     

Hea näide arhitektuuripoliitika elluviimisest on hiljuti valminud Sõmeru keskusehoone (autor Salto AB ), mis on tähelepanuväärne näide mitmes mõttes. Eelkõige näitab see, kuidas kohaliku omavalitsuse läbimõeldud ja sihipärane tegevus ning arhitektuuripoliitiliselt  õiged otsused annavad võimalusi arvestades parima tulemuse. Sõmerus on mõistetud, et erinevate funktsioonidega keskusehoone on just sellist tüüpi ehitis, millel on eeldused saada valla edasise arengu mootoriks, ehitatud keskkonna arendamise lipulaevaks ehk ruumiliseks märgiks, mille ümber saab edaspidi kujundada heatasemelise tulevikukeskuse. Seetõttu valiti ka keskusehoone asukoht asula kõrvale kõrrepõllule, kus see on valla ühe peamise jalakäigutee  ääres ning avatud alevi tulevasele ruumilisele arengule. Keskusehoones paiknevad vallavalitsuse tööruumid, multifunktsionaalne saal, eakate päevakeskus ning raamatukogu – see tagab hoone tiheda kasutuse. Keskusehoone selline planeerimine tähendab korralikku eeltööd ja läbimõeldust, mõtlemist valla kaugema perspektiivi ja arengu peale. 

Mõnele vähem õnnestunud arhitektuurivõistlusele vaatamata näitab praktika, et hoone parim arhitektuurne lahendus saadakse siiski avatud arhitektuurivõistlusega, mille tingimuste ja läbiviimise korra osas järgitakse  arhitektuurivõistluste korraldamise head tava. Sõmeru keskusehoone lahenduse leidmiseks korraldati selline võistlus 2004. aastal. Seejuures olid tingimused tavatult vabad, osavõtjatele ei seatud ebamõistlikke nõudeid nagu näiteks osaleva arhitektuuribüroo suur käive. Võimalus oma ideid pakkuda anti võimalikult laiale ringile spetsialistidele, sealhulgas ka verinoortele alustavatele arhitektuuribüroodele. Suure hulga tööde seast valis professionaalne  žürii üksmeelselt välja idee, mis paistis silma oma värskuse ja uudse lähenemisviisiga. Arhitektuurivõistluse tulemuste väljakuulutamise ja reaalse ehituse vahele mahtus mitmetel põhjustel tavatult palju aastaid. Sellele vaatamata võttis Sõmeru vallavalitsus vastu targa otsuse oodata ja koguda vahendeid, et võidutöö tõepoolest võimalikult terviklikult ja täpselt ellu viia, selle asemel et hakata kiirustades odavamaid võimalusi otsima. Ehitamine  on liiga kallis tegevus selleks, et leppida poolikute lahendustega. Oluline otsus oli tellida autoritelt projekt kuni detailide joonisteni, mitte aga valida võimalikult odav tööjooniste tegija (mida tuleb kahjuks riigihangete puhul ette). Arhitektuuri ilu seisneb paljuski lõpuni läbi lahendatud projektis, ka arhitektuursed detailid on oluline osa autori loomingust. Sõmeru keskusehoone tellija – kohalik omavalitsus ehk avalik sektor – on eeskujuks  kõigile, nii erasektorile kui riigi tasandil arhitektuuri üle otsustajatele.     

Riigipoolseks arhitektuuripoliitiliseks sammuks  on antud juhul vaid tähelepanu juhtimine ning tunnustamine õigete arhitektuuripoliitiliste otsuste tegemise eest, misläbi paraneks sealse keskkonna kvaliteet. Kindlasti ei ole Sõmeru keskusehoone ainus arhitektuuripoliitiline edulugu Eestis, kuid Sõmeru näitel on kerge seletada mitmeid arhitektuuripoliitikast lähtuvaid aspekte, mille järgimine annab suure tõenäosusega hea tulemuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming