Arhitektuurinovellide katseaed

Katrin Koov

EALi ja BFMi koostöös sündinud arhitektuurifilmide „katseaed” on andnud esimesed elujõulised võrsed lühifilmide näol. Arhitektuuri ja filmikunsti sümbioos on suurepärane näide valdkondade omavahelisest läbikäimisest, mis peaks õigupoolest olema kõige loomulikum asi ja liigirikkuse tagatis meie siinses kultuurilises ökosüsteemis. Sellist mitmekesisust toetavat nähtust tuleb tingimata edasi arendada. Järgnev arvustus on samuti üks katsetus – teha filmikriitikat arhitekti positsioonilt. Niisiis ei maksa seda liiga tõsiselt võtta: katsetada ja sealjuures ka „vigu” teha ongi oluline, sest tegu on edasiviiva ja loova protsessiga.

Anna Hints, „Tõus ja mõõn” (6.15).
Voodrilaudadel lainetab paks õlivärv. Aknad peegeldavad õhtust merd. Plekise mere kohal ripub raske taevas. Tuletorni valgus peegeldub lainetel ja vihmapiiskadel. Majas süttivad tuled. Seinad nagisevad, katus koliseb, aknad mühisevad tuule käes. Väljas on öö. Täiskuu. Suured uksed avanevad kriginal. Paus. Vaikus. Hommik. Rahulik meri. Üksik king on öösel kaldale uhutud. Sofia Joons laulab. Filmi lõpp. Rahu maa peal. Selline aeglaste kaadritega seisundifilm torkab selgelt erinevana silma teiste katsetuste taustal, kus püütakse hoogsaid või põnevaid lugusid jutustada. Ses mõttes on see kõige vahetum film, mida vaadates tekib endalgi „kohalolu” tunne. Siin ei ole midagi lisatud, et pilt oleks ägedam. Vilsandi hääled, valgus, pimedus, looduse stiihiad on naturaalsed, nagu ka vana hoone kõige selle keskel kui kõige loomulikum asi muude maailma asjade hulgas. Pinget loovad nüansid, mis tahavad mõjumiseks aega saada. Ja aega neile antakse.

Maria Reinup, „Kolmas” (6.42).
Vaataja häälestatakse nostalgilisele lainele: Tartu tervishoiukooli ühiselamute kulunud punasest tellisest fassaadid, keskel uue koolihoone tumedaks parkunud puidust rõdud, mis sulanduvad kulunud konteksti. Rõdule ilmub valges kitlis meditsiinitudeng ning hakkab uneleva pilguga oma punaseid juukseid punaste hoonete taustal soengusse sättima. Tulipunaste huulte ja kriitvalge kitliga tüdruk on justkui ilmutus mingist teistsugusest maailmast. „Kolmandast” maailmast, mis peitub nende punaste müüride taga, kõrgete tornide vahel. Rütmiline muusika lükkab visuaalselt efektse loo hoogsalt käima, kaamera jälitab väljakutsuvalt kõrgete kontsade rütmis õõtsuvat modellilikku meditsiiniõde, aga plaat hakkab ühel hetkel nii-öelda hüppama, sama fraasi kordama. Edasi midagi muud nagu ei juhtugi. Või kui juhtub, siis on see mõni konstrueeritud sündmus. Modell jõuab oma ekskursiooniga vahepeal siivutult punasesse trepikotta ja põrkab seal kokku oma austajaga. Pööravad ringi, lahkuvad. Ikka samas taktis. Inimesed liiguvad masinlikult. Muusika ja liikumise rütm nõuavad valjuhäälselt tähelepanu, kuid selles liikumises puudub dünaamika ja pinge. Monotoonsus teeb maja tõrksaks, ta ei taha kuidagi ellu ärgata selle nõudliku „elustamismasina” klemmide all, avada oma tegelikku mitmepalgelist ja nüansirikast olemust. Lõpus kohtuvad armastajad taas rõdul, astudes „masinast” välja. Hetkeks on tunda, et midagi toimub päriselt. Tütarlapse viimane pilk on kui lubadus. Ei tea, kas autori kavatsus oli näidata elust pulbitsevat maja? Millegipärast on sellest saanud hoopis kliiniline tuimestusaparaat.

Jānis Rižovs, „Disainimajakas” (4.21).
Öö. Skulptor töötab ateljees. Mehe skulptuur näeb välja äärmiselt elava inimese moodi. Tütarlapsest skulptori puudutused on tähelepanelikud ja sensuaalsed. Samal ajal astub merest välja kalurimütsi ja pasteldega mees. Tegu on muidugi Saaremaaga. Kalur läheneb skulptori ateljeele. Majas tuled kustuvad ja süttivad taas. Muusika on õudusfilmilik. Kalur jõuab akna taha. Märkame hämmastavat sarnasust kaluri ja skulptuuri näojoonte vahel. Hommikuks on skulptuur valmis, kaluri müts peas, ülejäänud tegelased kadunud. Järele on jäänud argine maja, mille tühjad koridorid ei seostu nähtud sündmustega. Salapära on kadunud koos pimedusega. Lihtne muinasjutuke, kus pingutatud „õudus” ajab natuke turtsuma, aga muid emotsioone esile ei kutsu. Õhku jäävad küsimused, mida see pealkiri võiks küll tähendada ja mis nurga alt vaadates seda arhitektuurifilmiks võiks nimetada.

Doris Tääker, „Maja, mis peegeldab ajalugu” (6.21).
Kummituslikus tühjas koolimajas liigub koristaja oma käruga: pühib tolmu raamatukogu riiulitelt, maadleb käruga pandusel laskumisel, jõuab kohvikusse, et põrandat pesta. Vihjamisi ilmutavad end sajanditetagused vaimud. Rohkete klaaspindadega siseaatriumiga maja pakub võimalusi peegeldustega mängida. Vaimude kujutised lähevad üha selgemaks, peegeldades lõpuks ka koristajat ennast barokse kleidi ja tanuga, kummardumas siseõue kaevu kohale vett võtma. Tundes ära ajaloo puudutuse, haarab koristajat erutus ja Sviridovi valsi saatel tantsib ta läbi maja, läbi sajandite, kuni ei pea kutsele vastu ja lahkub peaukse kaudu raekoja taha olematusse. Tore sümbolistlik jutustus haakub omal kombel maja põhi­ideestikuga – pidada dialoogi Narva vanalinna ajalooga ja hoida seda sidet elus. Miks ka mitte suhelda kummitustega möödunud aegadest? Küllap oligi film inspireeritud „päris” kummitustest, kes seal kohalike sõnul ringi kolavad.

Marleen Roosna, „Õhuloss” (4.09).
Väike poiss jookseb paberlennukiga lennusadamas. Vana põrisev lennuk kannab vaataja vesilennukite angaaridesse. Inimtühjade angaaride sisemuses valitseb vaikus ja hämarus, salapärases külmas valguses heljub suits ja mööda vilksab museaalne sõjatehnika. Korraga ilmuvad ühele rõdule muusikud: punasel vaibal hõõglambi valguses mängiv tšellokvartett tekitab sooja värvilaigu külmas „veealuses” tardunud maailmas. Tuled kustuvad. Suur sein avaneb ja üle angaari laotub lumine talvepäev. Kaamera tõuseb aeglaselt lendu ja jälgib pikalt künklikku katusemaastikku, kaugenevate kuplite taustal loksub hall talvine meri. Film on nagu hüvastijätt. Aga millega? Kas hoone, mis on just uuele elule ärganud, vajub varsti taas unustuse hõlma? Seda tunnet süvendab filmi keskel kõige eredamaks hetkeks kujunenud paarisekundine muusikute ilmumine kui kaduvuse ja ajutisuse kehastus.

Andrew Bond, „Tsoon” (7.33).
Ehk vastab just see teos kõige paremini ettekujutusele lühifilmist, mille peategelaseks on maja. Tarkovski „Stalkeri“ tegevus on istutatud nagu valatult BFMi tudengite koolihoonesse. Kasutatakse tuttavaid tegelasi ja lavastatakse kultusfilmi sündmusi: kohvikustseen liikuva veeklaasiga, sisenemine tsooni, sõit raudteel, sündmused tsoonis. Metafüüsilisele ja surmtõsisele originaalile on aga lisatud huumorifilter, mistõttu on tulemus eriti õrritav – kes siis julgeb niisuguste meistrite kallale minna! Aga tulemus on tõesti hea, montypythonlikult täpsed ja tabavad sketšid panevad vahepeal pisarateni naerma. Lisaks veel „tõlkes kaduma läinud”, täpsemalt öeldes originaali heliribast meelega mööda tõlgitud subtiitrid, millega lisatakse niigi kodeeritud filmile veel üks oma kiiksuga alltekst. Nii et igas mõttes üle vindi nähtus, aga seejuures mitte tobe paroodia, vaid algmaterjali respektiga suhtuv huumor. Maja muudeti märkamatult peategelaseks või veelgi tõenäolisemalt – ta kehtestas end ise, nii nagu Tsoonile kombeks. Ja see ju arhitektuurifilmide eesmärk ongi. Lühifilmide mitteametlikus lugude jutustamise kategoorias on „Tsoon” kindlasti parim film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming