Arhitektuurimuuseumist ja enese leiutamisest

Veronika Valk

Triin Ojari: „Jutt otsustamise liikumisest erialaspetsialistide kätte sihtasutuste nõukogu koosseisude valguses ei veena.”

„Muuseumi juriidiline vorm muutub umbes aasta pärast,” ütleb Triin Ojari, kes on selle aasta jaanuarist Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor.
Ojari jätkab: „Sihtasutuseks, mille üks asutaja on kindlasti riik. Nüüd on suur küsimärk, kes siis veel asutajate ringi kuuluvad – muuseum võib ka ainult riigi sihtasutus olla, mõne üksiku erandiga on see kultuuriministeeriumi senine praktika. Arhitektuurimuuseum on riigi keskmuuseum ning selle nii-öelda lahtiriigistamine peaks olema hoolikalt läbi mõeldud samm.” Mida see hoolikas käitumine võiks endas kätkeda? „Riik on muuseumi varade omanik ning tal peaks olema visioon, miks on sihtasutuse moodustamine hea, miks ta seda teeb – jutt otsustamise liikumisest erialaspetsialistide kätte sihtasutuste nõukogu koosseisude valguses ei veena. Tegelikult on selleteemaline laiem arutelu kultuuriministeeriumi ja kultuurivaldkonna esindajate kohtumistel juba alanud: kust see oodatav lisarahastus ja paindlikumad rahastusvõimalused ikkagi tulevad, milline on sihtasutuse nõukogu funktsioon, kas eesmärgiks seatud parem seotus valdkonnaga on ikkagi teoks saanud jne. Rotermanni soolaladu, mis on alati olnud arhitektuurimuuseumi sümbol, kodu, Eesti arhitektuurivaldkonnas väga oluline maja, anti kaks aastat tagasi Riigi Kinnisvara kätte ning see jääb nii ka loodava SA raames. Samas on suur vahe, kas sul on kinnisvara või mitte. Seda teab iga laenu võtnud eestlane. Siit võib järeldada, et aasta-paari eest riigil nii kindlat visiooni SA loomise osas veel polnud, muidu ta poleks maja RKASile andnud. Ka muuseumi uue juhi konkursi alguseski möödunud aasta hilissuvel polnud SA teemat keegi tegelikult veel kõva häälega välja öelnud. Nii et tegu pole pikalt läbi kaalutud protsessiga. Seejuures on ju tunda, et riik ootab kogu kultuurisektoris erakapitali ja ka muu rahastuse kaasamist, SA annaks sellele justnagu paremad võimalused,” vastab Ojari. Nüüd on Ojaril aega aasta ja paar kuud peale, et olukord läbi mõelda ja leida sobiv partner või partnerid sihtasutuse moodustamiseks.

Muuseum kui … teadusasutus?
Mujal maailmas ringi vaadates leiab mitmeid kooslusi, kaugemalt pihta hakates on näiteks Kanada arhitektuurikeskus (CCA)1 ühtaegu nii uurimiskeskus kui muuseum. Kui juba Kanada-suuruses riigis on peetud otstarbekaks kaks funktsiooni ühendada, ühe katuse alla kokku tuua, kas sama kehtib ka Eesti puhul? Kas arhitektuurikeskus ja -muuseum tuleks liita? „Kanada näide on absoluutselt erandlik: selle on asutanud miljardärist arhitektiproua Phyllis Lambert, kelle filantroopilisest huvist ja kirest see asutus on sündinud. CCA on üks maailma juhtivaid arhitektuurikeskusi, mil rikkalikud finantsvõimalused uurimistööks, näitusteks ja fondide täiendamiseks. Seal asuvad näiteks väga paljude legendaarsete moodsa arhitektuuri suurkujude fondid.
CCA pole kindlasti selline arhitektuurikeskus nagu Eesti oma – CCA on teadusasutus ja muuseum. Ameerikalik mudel, mida näeme ka mitmel pool USAs, kus mängib rolli eraraha,” pole Ojari nõus. „Seaduse järgi muuseumid meil teadusasutused pole (mõne erandiga), mis ei tähenda, et need tegelikult olulised uurimuskeskused ei oleks, see haakub otseselt näitustegevusega.” New Yorgis tegutseval Ameerika arhitektuuriinstituudi keskusel (AIANY) on lai erialane liikmeskond, kes ühtlasi toetab keskuse tegevust liikmemaksuga ehk rahaliselt (alates 25 dollarist tudengile kuni 250 dollarini litsentseeritud arhitekti puhul aastas).2 Trikk on muidugi selles, et sisuliselt on tegu meie mõistes arhitektide liidu liikmemaksuga, millest ühtlasi toetatakse ka keskust. Nii tähendab keskuse koolitusprogrammgi seal sageli üsna tehnilist erialast täiendusõpet, mis ei paku laiemale avalikkusele erilist huvi. Eestis on selline tegevus pigem avaõiguslike erialakoolide kanda.

… koolituskeskus?
Kui uurida, mis on teistel Euroopa arhitektuurikeskustel käsil, siis Viini arhitektuurikeskusel (Architekturzentrum Wien) on lisaks Austria arhitektuuri puudutavale kogule ka sovetiaegse arhitektuuripärandi, s.o aastate 1955–1991 andmebaas, kus leidub Eesti objektegi.3 Aasta algul toimub Balkani maade arhitektuuri teemaline loeng ja vestlusring jpm. Vaadatakse oma kohalikust ja regiooni kontekstist jõudumööda kaugemale, kuigi raskuskese on siiski oma piirkonnal. Korraldatakse Viini keskuses ka Solar Decathlon ehk päikseenergial töötavate majade töötubasid,4 töötab arhitektuuri huvikool lastele – tegevus suunatakse erineva tausta ja huvidega inimestele, eri põlvkondadele.
Kui arhitektuurikeskus ja -muuseum Tallinnas liita, siis võiks leida sama soolalaostki? „Arhitektuurikeskusel on hulk tegevussuundi, mis mõeldud laiale publikule ja mis sobivad ka uueneva muuseumi identiteedi ja rolliga. Muuseumid pole vaid nii-öelda koguvad asutused, vaid kogusid tutvustatakse aktiivselt tänapäevasel viisil ja praegusele publikule. Väga olulised on siinjuures haridus- ja koolitusprogrammid,” kinnitab Ojari. Soolalaol on selleks ilmselt ka paremad võimalused kui keskusel omapäi – kas või kogude näol. „Tegelikult hakkabki arhitektuurikeskuse huvikool juba veebruarist toimuma soolalaos, tegime keldrikorrusele väikese koolitusruumi, mida kasutame ka muuseumi enda haridusprogrammi tarbeks. Haridusega väga otseselt liitub püsiekspositsiooni teema, ilma kaasaegse püsinäituseta oleme hetkel nagu invaliid, kel on väga oluline organ kas päris puudu või asendatud ajast ja arust proteesiga … Praeguse makettide avakollektsiooni mõte on hea, aga ilma objekte ja lugu omavahel sidumata see kõik ei toimi. Loodan, et ministeerium tuleb meie kavaga soolalao ruumilise mitmekesistamise osas kaasa,” lausub Ojari.
„Arhitektuurimuuseumi kogud on ju üsna spetsiifilised, tihti väga tehnilise iseloomuga joonised, ja nende eksponeerimine ja publikule arusaadavaks tegemine tähendab tegelikult meile muuseumina iseenda pidevat uuesti leiutamist, muuseumi rolli ja väljendusvahendite pidevat uuendamist. Püsiekspositsioon võiks olla pigem küsiv, mitte kulunud tõdesid kinnistav.”
Ajupotentsiaali koondamise kohta võib ju tuua näite Šveitsi arhitektuuri­keskusest Archizoom, mis kuulub Lausanne’i föderaalse polütehnilise kooli (EPFL) juurde.5 Seal korraldatakse näitusi ja loenguid, kus esinevad paljud maailmakuulsad arhitektid, näiteks Kengo Kuma pidas seal detsembri algul loengu „Koha jõud” („Power of Place”) katastroofide mõjust elukeskkonna ehitamisele. Millised on muuseumi koolitusplaanid? „Puudu on kaasaegset arhitektuuri- ja linnaehituslikku mõtet selgitavast inimkeelsest koolitusest laiemale asjast huvitatud publikule, mida võiks nimetada ka arhitektuuri õhtukooliks. Kuna päris majad seisavad ikkagi linnas, mitte muuseumis, siis on Euroopas laialt levinud arhitektuurinädala formaat, kui saab sisse väljapaistva arhitektuuriga, aga muidu suletud hoonetesse. Näitustega seoses saab korraldada debatte ja vestlusringe. Kui välkloengutel räägivad nn mitte-arhitektid arhitektuurist ja kunstiakadeemia avatud loengute sarjas käivad esinemas välisarhitektid, siis soolaladu võiks pakkuda meie oma arhitektidele koha, kus oma loomingut tutvustada. Et neid rääkima panna, tuleb tekitada intriig –
nimetame seda siis Eesti arhitektide positiivseks hõlvamiseks diskuteerijana,” vastab Ojari.

… arhitektuuri eksportija?
Kas pole Taani arhitektuurikeskus (DAC) soolalaoga suuruselt ehk sarnasem?6 Eelarve poolest ilmselt mitte – DACi aastaeelarve on 2,54 miljonit eurot. „Arhitektuurimuuseumi eelarve on üle poole miljoni euro ja sellest omakorda poole moodustab maja üür RKASile,” naerab Ojari. „DAC on teine äärmus: see on keskus, kus puudub muuseumi ja uurimistöö pool,” lisab ta. Kuigi DAC pole pärandit hoidev ja uuriv asutus, olid selle asutajateks filantroopilisest eraühingust Realdania ja Taani valitsus, keda esindavad DACis majandus- ja nn kasvuminister, kultuuriminister, keskkonnaminister ja kliima-, energia- ning hoonete minister. „Taani on väga teadlikult arhitektuuri eksportiv põhjamaa, mida on Eestis sageli ka eeskujuks toodud. Ega ilmaasjata siis taani arhitektid meie võistlustel preemiaid võida. Arhitektuuri edulugu on olnud Taani riiklik huvi juba väga pikka aega. DAC on väga jõuline ja nüüdisaegne väljapaistev asutus,” nõustub Ojari. Selleks, et taanlastele järele jõuda, peaksime esmalt oma valitsuse reformima …
„Elame väikeses riigis, kus tuleks võimalikult palju ressursse koondada. Soolaladu pakuks hoonena palju tegevusvõimalusi – maja on seni olnud minu arvates alakasutatud. Siia tuleks tuua rohkem tegevust, ajupotentsiaali, arhitektuurivaldkonna aktiivsust, mis peab tulema valdkonna seest,” arvab Ojari. Ekspordipalavikus ei tohiks unustada ka Eestit, kohti väljaspool Tallinna –
muuseum on oma näitusi seni päris usinasti laiali saatnud.DACi profiilil on kaks selget komponenti: kultuur ja äri. DACi näituste ja teadustöö kolm suunda on linnad, hooned ja pärand. Kõigil neil tasanditel korraldatakse arhitektuurivõistlusi Eestiski. „Võistluste näitusi ootame jätkuvalt soolalattu, juba on paigas näiteks konkursiaasta suursündmuse, Arvo Pärdi keskuse uue hoone tööde näitus juunis. Ka 2018. aasta „Eesti Vabariik 100” üritused peaksid soolalattu jõudma, et võtta kokku Eestis viimase saja aasta jooksul toimunud ruumilised muutused,” kavatseb Ojari teema arhitektuurikojas ette võtta.

… näitusesaal?
Kui rääkida näituseruumidest, siis norrakate Rom-galerii on asutanud erialaliidud (Norra arhitektide liit, maastikuarhitektide liit, sisearhitektide ja mööblidisainerite organisatsioon, kunstnike riiklik organisatsioon, norra kunstkäsitöö ühing).7 Ilmselt on ka soolalao tegevus tihedalt põimunud erialaliitude ja arhitektuurikoja kavandatuga? Kui iseseisev on soolaladu sihtide seadmisel? „Arhitektuurimuuseum kuulub samuti arhitektuurikotta, kuid meil on vaja muuseumile taas luua loomenõukogu, kolleegium, mis nõustaks sisu poolt. Sihtasutuse nõukogu on teadupärast ju vaid finantsmajanduslikku poolt koordineeriv ja järelevalve institutsioon (kuigi Sirbi puhul tuli teistmoodi välja) ja nagu eespool mainitud, on needki ülesanded tegelikult riigi tasandil dubleeritud. Soola­lao programm pole seotud kitsalt vaid arhitektuuri, sisearhitektuuri, disaini vms ülevaatenäitustega, vaid siit võiks leida ka ruumilisi installatsioone ja otsesemalt arhitektitööga seotut,” lisab Ojari. Tallinnas puudub hea projektiruum. „Näen soolalao esimest korrust multifunktsionaalse avatud ruumina, kus võiks olla nii koolituskeskus kui intiimsem projektiruum. Soolalao suur saal on ligi 500 ruutmeetrit suur – siin näituse tegemine on igal juhul mastaapne ülesanne. Praegu puudub väiksem, õdusam ruum,” rõhutab Ojari.
Kui paindlik võiks olla soolalao programm? Suurte ja rikaste keskuste kõrval on viieaastane Strelka instituut Moskvas teisest puust: see on omaalgatuslik katuseterrassi ja baariga ettevõtmine kunagises šokolaadivabrikus, koolituskursuste 2013. ja 2014. aasta üldteemaks on „Linnarutiin” – lihtsad asjad nagu elamud, kontorid, autod, poed.8 Pariisi arhitektuuripalee ehk „linnak” Cité de l’Architecture et du Patrimoine on aga üks suurejoonelisemaid Euroopas.9 Seal on kolm osakonda: arhitektuuriinstituut, pärandile keskendunud muuseum ja koolituskeskus. Sageli ei saa aga öelda, et sealsed näitused oleksid just need kõige ägedamad … Kas soolalao väiksus annab paindlikkuse (mida suurtel keskustel tahes-tahtmata pole), et ajaga paremini kaasas käia?
„Tegijatele on parem, kui asjad võimalikult pikalt ette planeerida, kuid püüame olla võimalikult paindlikud. Tegelikult pole suurim mure mitte isegi aeg, vaid raha – põhimõtteliselt tagatakse praegu ellujäämine, mitte areng,” möönab Ojari. „Visioonid ja raha käivad koos” on hiljuti Päevalehes pealkirjastatud intervjuu kultuuriministriga. Kvaliteetne programm tähendab ka häid (aga kalleid) välisnäitusi, kuid näiteks sel ja möödunud aastal maailmas ringi reisiv arhitekt Louis Kahni näitus oma ligi 150 000eurose eelarvega paneks meil mitme aasta raha huugama. Ometi on Kahn Saaremaal sündinud mees!”

… kirjastaja?
Enamik keskusi-muuseume pakub mitmesugust koolitust, kuid Kataloonia arhitektuuriinstituudi IaaC tegevuse põhisisu ongi puhtalt vaid magistriõpe.10 Õppemaks on üsna kopsakas (vahemikus 16 000 kuni 26 500 eurot aastas, olenevalt tasemest), kuid seetõttu jagub IaaCil võimalusi kirjastustegevuseks, mis üllatab aeg-ajalt eksperimentaalse ja põnevaga. See-eest Bauhausi keskus Tel Avivis on ausalt öeldes lihtsalt üks turismiinfopunkt, kus, jah, on ka päris häid raamatuid sealse Bauhausi koolkonna kohta.11 Aga ka Amsterdami arhitektuurikeskus Arcam jpt annavad välja arhitektuurigiide. Millised on soolalao plaanid trükiste osas? „Seni on muuseumi publitseerimistegevus olnud seotud ennekõike näitustega – ideaalis sünnib näituse kataloog näituse algusajaks –, kuid on välja antud ka Tallinna arhitektuurigiide, arhitektide mälestusi ja Eesti XX sajandi arhitektuuriajaloos väärtuslikke käsikirju. Kui nüüd edaspidi muuseumi tegevus mitmekesistub, siis võiks tekkida kuraatorinäituste seeria, mis populariseerib Eesti uusi arhitektuuribüroosid – ja sellega võiks kaasneda ka oma spetsiifikaga trükiste seeria,” arvab Ojari. 
Publikatsioon võib ju tähendada ka filmi. „Arhitektuurinäitus kui meedium vajab taasmõtestamist. Praegu on see olnud ühemõtteline, persoonikeskne lugu, legendi loomine, kuid arhitektuuri eksponeerimiseks on palju võimalusi, alates videost ja multimeediast, mis teeks näitused ligitõmbavamaks just nooremale põlvkonnale. Millest me räägime, kui räägime arhitektuurist? Inimesest ja tema loost? Kontekstist, miks üks või teine ehitis on tekkinud? Mind huvitab arhitektuurist rääkimise ja selle eksponeerimise sisulise, kontseptuaalse vaatenurga muutus. Arhitektuurist saab rääkida mitmel viisil, nii et see pole vaid rea uute majade esitlus,” teab Ojari.

… institutsioon?
„Muuseumidele avaldatakse survet igalt poolt: kogude täiendamise ja uurimistöö stabiilsuse tagamise kohustus, pärandi hoidmine, aina paksema nn pealisehitise kujundamine – et elamusmajandusega kaasa joosta, olla põnev ja sündmusrohke, klikitav ja nähtav, ühesõnaga võimalikult mitmel viisil tarbitav toode, mille loomine tuleb eelkõige omatulust kinni maksta. Loomemajanduse deviiside ja ühekordsete projektitoetuste taha jääb ikkagi sisu – loeb see, miks midagi tehakse, ja kuidas. Kui muuseumi kui uueneva organisatsiooni juurde tagasi tulla, siis kõige suurem pähkel ongi nn mäluasutuse (nagu muuseume kutsutakse) ja projektipõhise arendusasutuse liitmine. Õnnestumise korral võib sellest kooruda edukas mudel ka teistele valdkondadele,” mõtiskleb Ojari.
Hollandi arhitektuuriinstituudiga läks aga mõned aastad tagasi nii, et see ühendati hoopis koos teiste asutustega üheks suuremaks, nn uueks instituudiks (Het Nieuwe Instituut),12 mis hõlmab arhitektuuri, (moe)disaini ja e-kultuuri. Rootsi moodsa kunsti muuseumi kõrval tegutsevast arhitektuurimuuseumist sai möödunud aastal Rootsi arhitektuuri- ja disainikeskus. Elu näitab, kui tõenäoline on veelgi laialdasem liitmisstsenaarium Eestis. Seni tuleb keskenduda koostööprojektidele teiste arhitektuurikeskustega ja Eesti arhitektuuri sidumisele mujal maailmas toimuvaga: „Euroopa rahastusprogrammid toetavad mitme riigi koostööprojekte, annavad võimaluse Eesti arhitektuuri asetada näiteks laiemasse Põhjamaade või Euroopa konteksti, kaardistada meid regionaalsemalt. Kõik on idees ja tegijas kinni – võiks proovida vähemalt,” kutsub Ojari kaasa mõtlema.

1 http://www.cca.qc.ca/en.

2 http://cfa.aiany.org.

3 www.azw.at.

4 www.sdeurope.org.

5 http://archizoom.epfl.ch/.

6 http://www.dac.dk.

7 http://r-o-m.no.

8 http://www.strelka.com.

9 http://www.citechaillot.fr/en/.

10 http://www.iaac.net/.

11 http://www.bauhaus-center.com/.

12 http://www.hetnieuweinstituut.nl.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming