Arhitektuurimuuseum ja muuseumiturg

TRIIN OJARI

Kui Eesti Arhitektuurimuuseum 25 aastat tagasi 1. jaanuaril asutati, oli idee õhus olnud juba aastakümneid. Ajaloost ja pärandist huvitatud arhitektide eestvõttel koostati mitmel pool Tallinnas näituseid, 1980. aastal pidas arhitektide liit koguni plaani Suur-Karja 20 asuva maja – kunagi Saksa klubiks ehitatud uhke hoone, kus kuni uue postimaja valmimiseni tegutses postkontor – rekonstrueerida arhitektuuri propaganda majaks, mis sisaldanuks ruume ka muuseumile. Vanalinnas küsiti linnalt teisigi pindu, kahjuks edutult.

Oma maja. Institutsionaalses mõttes sai otsustavaks siiski toonastes uurimisinstituutides töötanud noorte kunstiteadlaste aktiivsus: Krista Kodresest, Mart Kalmust ja Karin Hallasest said muuseumi asutajad ning nemad moodustasid ka selle esimese töötajaskonna. Sihikindla võitlejana tuntud Karin Hallasest sai muuseumi direktor järgmiseks 20 aastaks. Järgmine samm – oma maja saamine – võttis viis aastat. 1996. aasta suvel koliti pidulikult amortiseerunud Kooli tänava korterist vanalinnas vastrenoveeritud soolalattu Rotermanni kvartalis.

Rotermanni soolaladu oli üks esimesi uuele elule äratatud tööstushooneid Tallinnas, mille toonane riigifirma Estimpex ehitas arhitektuuribüroo Urbel ja Peil projekti järgi mitmefunktsiooniliseks ärihooneks. Seega pole soola­ladu kunagi muuseumiks planeeritud, vaid seda on tulnud kohandada, kuid eelkõige on muuseum ise pidanud kohanema. Nii on algselt keldrikorruse restorani köögiks ja abitubadeks planeeritud ruumidesse paigutatud muuseumi kogud, võlvitud baariruumist saanud klassiruum, kaubamaja esimese korruse müügisaalist püsinäituse ja raamatukogu paik. Avaras ja liigagi äkilise kujundusega ülakorruse suures saalis on väga aktiivselt korraldatud näitusi ning arhitektuurimuuseumi identiteeti on läbi aja kujundanud nii muuseumiks kui ka näitusemajaks olemine. Edukus eeldab tänapäeval muuseumidelt lisa- ja kõrvaltegevust ning selleks otstarbeks ka mitmesuguseid ruume. Olukord soolalaos ei ole selle poolest ideaalne – puudu on loengu- ja projektiruumist, hariduskeskusest ja suuremate esemete, eelkõige makettide ja mööbli, hoidlast. Aastatega on ka soolalao linnaruumiline kontekst tundmatuseni muutunud ning edasine areng on muuseumile kriitilise tähtsusega. Kuna praegu käib hoogne ehitustegevus mõlemal pool Ahtri tänavat, siis tuleks taas nii „muuseumisaar“ kui ka kultuurifunktsioon ja selle võimalik laiendamine kesklinna ja mere vahelisele alale päevakorda võtta. Porto Franco ja teiste sadama arendusprojektide puhul on palju kritiseeritud linnaehituslikku aspekti, ent eesmärgiks seatud atraktiivne ja mitmekesine linnaruum tähendab kindlasti ka võimalust veeta vaba aega väljaspool pidevat kaubanduslikku tingeltangelit, eri kiirustel ja eri funktsioonis ruumide, maamärkide ja märgiliste kohtade olemasolu. Soolalao ees laiutav plats ei saa kindlasti tühjaks jääda – tulgu siia siis kunagi kavandatud urbanistlik park (vastava ideekonkursi korraldas arhitektuurimuuseum 2008. aastal) või „edutainmenti“ ehk hariduslikku meelelahutust pakkuv moodne kultuurimaja.

Muutused. Viimane aastakümme on toonud muuseumidesse palju muudatusi nii institutsionaalses kui ka sisulises plaanis, neoliberaalne kultuuripoliitika on tahtnud siingi oma vabaturupoliitikat nii palju kui võimalik maksma panna ning survestanud kogu valdkonda, et liigutaks lähemale publikule, populaarsusele ning kasumlikkusele. Seaduse järgi jaguneb muuseumitegevus kolmeks: kogumine, näitamine ja harimine. Ent kõige olulisem tundub tänapäeval siiski see, kuidas seda tööd tehakse, mis lugu jutustatakse. Turustajate ja kaubamärgiloojate usina misjonitöö toel on kilbile tõstetud mõisted külastajakogemus, sündmusruum, brändituum ja kommunikatsioonistrateegia. Meil pole enam külastajaid, vaid on sihtrühmad, eksponaatidest tähtsamgi on kõnetav lugu ja multidistsiplinaarne eksponeerimisviis, haridustöö võib ulatuda temaatilistest publikuprogrammidest lastepeo korralduseni. Londoni suured muuseumid on oma kaubamajastumises saavutanud kõrgtaseme, Guggenheim müüb frantsiise nagu ülemaailmne äriettevõte kunagi.

Eestis olukord nii äärmuslik loomulikult ei ole ja kindlasti on mainitud tendentsides ka palju edasiviivat, kohati ainuvõimalikku käitumisviisi – ilma publikuta poleks muuseumil mõtet. Ometi tuleb laienevate muuseumipoodide kõrval rääkida ka viletsatest hoiuruumidest ning projektijuhtide kõrval muuseumi nähtamatust poolest – koguhoidjate ja uurijate tegevusest, mida turg ei hakka kunagi soosima ega sponsorid toetama. See on ikkagi riigi omanduses olevate muuseumikogude kestmise ja sisulise arendamise küsimus, kommunikatsioon ja kaubamärk tulevad pärast seda.

Noore muuseumina, mille identiteet on suuresti seotud soolalao kui mitmefunktsioonilise hoonega, on arhitektuurimuuseumi kuvand olnud samuti muutumises – uude majja kolis kümneks aastaks ju ka kunstimuuseumi nüüdisaegse kunsti saal ning soolaladu tegutses mitmekülgse kunstikeskusena, kust ei puudunud muusika ja kontserdid. Uuel sajandil on kontserdi- ja näitusesaale juurde tulnud, uue kultuurisõbraliku kasutuse on saanud mitu vana tööstus- ja militaarhoonet. Kumu valmides jäi kogu soolaladu arhitektuuri päralt. Kunstikeskusest sai muuseum, mis senisest rohkem rõhus oma valdkonna väga laiale ampluaale, disainist ja ruumikujundusest kuni muinsuskaitseni või linnaehituse keeruliste probleemideni, samuti muuseumile kui olnut mõtestavale ja liigsest päevakajalisusest hoiduvale sõltumatule institutsioonile. Säilis vahetuvate näituste arvukus ja tempo, samuti tava aeg-ajalt ka kunstinäitusi teha – nüüdseks on näituste arv juba 360 juurde kerkinud.

Mis edasi? Nagu öeldud, on muuseumides esikohale seatud publik ja kogemus ning ka arhitektuurimuuseumis hakkab vahetuvaid näituseid olema vähem – seda juba puht eelarvelistel põhjustel. Kõigile elementaarsetelegi nõudmistele vastav näitus koos seda saatva programmiga on väga kallis ettevõtmine. Näitustekavades pole loobutud eksperimentaalsemast suunast, ruumiga mängivatest kontseptuaalsetest projektidest, mille eesmärk on mõtestada ruumi, sh ka ideoloogilist, poliitilist või isiklikku ruumi, kunstiliste vahenditega. Ümberkorraldamisel on nii maja esimene korrus kui ka võlvitud keldriruum, mis saavad muuseumi hariduslikku ja valdkonda tutvustavat eesmärki silmas pidades uued püsinäitused. Esimese osa sellest – näituse „Elav ruum. Sajand Eesti arhitektuuri“ (kuraatorid Carl-Dag Lige ja Mait Väljas) avasime nüüdsama jaanuaris, muuseumi aastapäeval. Muuseumid on üha rohkem ka koolitunni pikenduseks ja usun, et arhitektuuri ja linnakeskkonna teema on õpilastele ühteaegu nii tuttavlik (paljusid tähtsaid maju on ju nähtud-külastatud) kui ka vahetut kogemust ja ahhaa-efekti pakkuv, muuseumi populaarset Rotermanni kvartali programmi teostatakse soolalao kõrval, päris linnas. Niisamuti on päris majadele pühendatud ekskursioonide sari „Avatud majad“ – inimesed viiakse hoonetesse, kuhu tavaliselt ei pääse. Loengusarju ja muid publikule mõeldud üritusi on plaanis veelgi, eesmärk on tutvustada majade tegelikke loojaid ning arhitektuuriprotsesse ja -filosoofiat.

Mis edasi, võib küsida ka muuseumi vormilise koha pealt. Viimast pooltteist aastat arhitektuurimuuseumi elus on läbistanud punase joonena kultuuriasutuste struktuurireformi kava ehk plaan luua riigimuuseumidest sihtasutused ja leida neile ka partnereid omavalitsuse või sama valdkonna asutuste seast. Arhitektuuri ja disaini nähakse kultuuriministeeriumis ühe valdkonnana, kuid nad on ka lugematutes kultuuri klassifikaatorites alati kokku pandud. Siit siis ka idee liita kahe valdkonna muuseumid (arhitektuurimuuseum ning tarbekunsti- ja disainimuuseum) ning disaini- ja arhitektuurikeskus.

Arenduskeskustel on riiklike loomemajanduse rahastusskeemide tekkega seotud oma sünnilugu ning nagu Ott Karulin siinsamas Sirbis riiklikust kultuuri rahastamisest kirjutades märkis*, toimivad need keskused igas valdkonnas ministeeriumi käepikenduspoliitikana (s.t rahajagajana), kus suuremal, kus väiksemal määral. Arhitektuuri ja disaini üliväikesed toetusmahud on andnud põhjust arvata, et need valdkonnad on riigis „ilmselt õigustatult turu reguleerida jäetud“. Nagu näitas uue liitorganisatsiooni eelanalüüs, vajab loodav asutus õnnestumiseks riigilt kõvasti suuremat eelarvet, sest nii nagu teistes kultuurivaldkondades, ei õnnestu ka arhitektuuris ja disainis eesmärgiks seatud ülesannete täitmiseks turult raha koguda. Raha ja veendumuse puudusel jäi uus käepikendus loomata, vähetähtsad pole ka teatavad vastuolud muuseumide laiapõhjalisuses ning keskuste kitsale ärisektorile suunatud tegevuse eesmärkide vahel, samuti loomeliitude kui keskuste asutajate õigustatud ootused oma huvide kaitsel. Alles on jäänud kahe muuseumi liitmise plaan, otsustatud pole midagi. Kiirustada tuleks siiski aeglaselt.

Osalesin hiljuti koosolekul Rootsi Arhi­tektuurimuuseumis, kus arutati avameelselt kriisi sealses riiklikus muuseumipoliitikas ning üht võimalikku stsenaariumi muuseum ümberstruktureerida. Teisisõnu, lõpetada 54aastase muuseumi tegevus sellisel kujul. Mõne aasta eest oli muuseumi nudimisega juba alustatud, pandud talle uus nimigi – arhitektuuri- ja disainikeskus –, ilma mingi sisulise uuenduseta. Nüüdne kava näeb muuseumi eelarveraha suunamist maakondlike ehitusalaste arenduskeskuste loomisse. Need nõustaksid, planeeriksid ja selle kõrval teeksid ehk ka näituseid. Moderna Museetil, mis asub arhitektuurimuuseumiga samas majas, polevat samuti ruumide ülevõtmise vastu midagi … Nii nagu arhitektuurilt ja disainilt oodatakse kultuurivaldkondadest kõige suuremat turukõlblikkust, nii võib ka riiklik poliitika ühtäkki muuseumis näha mitte pärandi hoidjat ja vahendajat, vaid operatiivselt tegutsevat projektijuhtimisfirmat.

Sõnad „ehitamine“ ja „arhitektuur“ on eesti keeles tihedas kasutuses, tähistades ruumilist mõtlemist keele tasandil. Eestis on maa ja ruum iseolemise sümbolitena alati tähtsad olnud, ülesehitustöö nii otseses kui ka kaudses tähenduses on meie moodsa ajaloo üks läbivaid kujundeid – majad, mis loovad riiki ja kujundavad inimesi, majad, mille alles ideestaadiumis kavandid tooksid nagu tuleviku koju kätte, maaliksid pildi alles juhtuvast. Majad on meile argised asjad, kodud ja kontorid, on ka pidulikke ja tähtsaid maju, maju, mida enam ei ole, ja neid, mida kunagi ei tule, aga visioonina paberil on ometi olemas. Arhitektuurimuuseum peab olema, et oleks koht, kus see argine ja pidulik ruum silme eest läbi lasta, kus endale oma ruum ehitada.

* Ott Karulin, Institutsioon, institutsioon, sind vaid loon, sind vaid loon. – Sirp, 8. I 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar