Arhitektuurikorruptsioon või ruumiporno?

Kalarand ja Admiraliteet – Tallinna linnavalitsus õpetab, kuidas raiuda kivisse mereta linn. Fataalne kurbmäng kahes vaatuses.

ELO KIIVET

Ruumiporno on ka tara, mis piirab seadusega kõigile avatud mereranna kasutamist.

Ruumiporno on ka tara, mis piirab seadusega kõigile avatud mereranna kasutamist.

Liis Treimann / PM / Scanpix

Korruptsioon arhitektuuris on teema, millele olen viimasel ajal tihti mõelnud. Millegipärast seostatakse korruptsiooni eelkõige pistise või altkäemaksuga, unustades selle kõige olulisemad komponendid – eetika ja moraali. Õigekeelsussõnaraamatut appi võttes tuleks meelde tuletada mõiste olulisim seletus: kõlbeline laostumus. Korruptsiooniga ei pea alati kaasnema majanduslik kasu, juba see on probleem, kui jäetakse tegemata midagi, milleks amet või (eriala)teadmised kohustavad.

Otsese arhitektuurikorruptsiooni ilmingud on näiteks mingi hüve eest kehtestatud detailplaneering, lubatust suurem ehitusõigus või mõningate paragrahvide osas silma kinni pigistamine. Selge karistusmehhanismiga korruptiivsete tehingute kõrval on veel üks hall alla – pornograafia, mis ei ole üldjoontes ebaseaduslik, kuid viisakas inimene seda avalikult ei harrasta ning majandusharuna heaks tooniks ei peeta. Ruumiporno aga vaatab meile linnas vastu iga päev ja väiksemas mõõtkavas ning on kokkuvõttes häirivamgi. Näiteks need loendamatud torupiirded, mis takistavad jalakäijatel tänavaruumi loogiliselt ja mugavalt ehk ohutult kasutada. Või ostukeskused, mida ümbritseb lage varjupakkuva (kõrg)haljastuseta asfaltparkla, mis vales asukohas lööb segamini kogu elusa linna toimimisloogika ning hävitab aktiivse tänavaruumi. Ning anonüümsed ja odavad hooned, mis trügivad väljakujunenud miljöösse ja ammutavad selle kvaliteedid piisatumaks, ise midagi keskkonda andmata. Ja linnukeste kirja saamiseks korraldatud planeeringute kaasamisprotsessid, kus arvamustest või võimalikust kahjust ei hoolita. Aga ka arhitektuurivõistlused, mille ainus mõte on kinni(s)tada omaniku ja tellija äriplaani järgiv ehitusprojekt ning saada võimalikult minimaalsete kuludega maksimaalne müügikasum. Ruumiporno on ka tara, mis piirab seadusega kõigile avatud mereranna kasutamist.

Kas sellest kõigest vaadatakse mööda viisakast ignorantsist nii nagu ühissõidukis püüdlikult ignoreeritakse lällavat ja kaasreisijaid ahistavat joomarit või juubelilauas rassistlikke, seksistlikke, teisi alavääristavaid nalju tegevat onu Heinot? Piinlik on, aga avalikult seisukohta võtta võib olla ohtlik, saati kui ebameeldivust tekitav inimene on sugulane, lähikondlane või ametikaaslane. Nii on kujunenud ehitatud keskkonnast omamoodi seaduseväline või lausa selle ülene Metsik Lääs, mille ebameeldivat ja kohati elu(ruumi)ohtlikku kaost keegi taltsutada ei oska või ei julge. Seni on korruptsioonikahtlustus esitatud vaid mõnele laia haardega ärimehele ja kõrgele linnaametnikule, kuigi nähtavaid traagelniite on võimalik jälitada mitmes hämaras suunas. Näiteks peaks lahti harutama puntra, kuidas Tartusse Emajõe kaldakaitsevööndisse lubatud jõelaevanduse piletikassa hoonest on välja kasvanud Plasku, Tasku ja Dorpat – aina paisuv ja ümbritsevat avalikku ruumi allaneelav moodustis, mille täitmatusse kõhtu kaob peatselt ka Tartu bussijaam.

Uurida võiks ka Tallinna Kalaranna arendaja Pro Kapitali ja Tallinna linna sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt on linnal valida, kas saada tasuta oma valdusesse Kalaranna tänav või hüvitada eramaale ehitatud osa „õiglase turuhinnaga“ ning see on seotud detailplaneeringu (sobiva ajaga) kehtestamisega (sisuliselt trahviskeem, kuigi kindlasti on sel ametlik JOKK-termin). See tundub tavamõistusele väljapressimise ja igasugust planeerimise mõtet, sh planeerimisseaduse mõistes, eirava korruptsioonina. Vaid Kanal 2 „Reporter“ juhtis kokkuleppele tähelepanu, nimetades arendaja leidu harukordseks linna survestamise võimaluseks. Kuidas saab linnavalitsus sellises olukorras oma kohust täita ja olla detailplaneeringu menetlemises täiesti erapooletu kaalutleja? Siit edasi on linnal peagi väga lihtne käed üles tõsta ning tuues ettekäändeks just sellesama maksumaksja raha, millega ta vastutab, tõdeda, et odavam ja lihtsam on pikaleveninud detailplaneering lihtsalt kehtestada, sest nii säästame selle summa millekski paremaks.

Reformimata linnaruum

Sarnaselt riigireformiga on toppama jäänud ka Eesti arhitektide liidu riigiarhitekti institutsiooni loomise ettepanek. Selle kompetentsikeskuse funktsiooni arutelud on tihtipeale taandunud filoloogilis-semiootilisteks vaidlusteks riigiarhitekti määratluse üle ning lapsikuks tekikiskumiseks niigi killustunud riiklikul arhitektuuri- ja planeerimismaastikul, mis on jagatud viie ministeeriumi valitsusalasse. Kõik eespool toodud näited tõestavad ilmekalt, et kvaliteetsema elukeskkonna muutmiseks, loomiseks ja tagamiseks on vaja midagi muuta, sest kogu aeg samasse ämbrisse astumistest peab ju lõpuks midagi õppima.

Eestis on püstitatud uus kurb rekord – koguni kolm linna on ilma arhitektita, neljas, Kuressaare, täitis ametikoha napilt pärast konkursi kordamist. Rääkida siinkohal väikestest omavalitsustest, kus ei ole palgal ühtegi arhitektuuritaustaga inimest, tundub kohatu, olgugi et tegu on tõsise probleemiga.

Ehk on küsimus neis töökohtades endis? Mind on pikka aega hämmastanud, kuidas avalik teenistus on XXI sajandil kinni jäänud industriaalrevolutsiooni aegsesse süsteemi, kus ametikohustuste täitmist arvestatakse kontorilaua taga istutud tundide järgi. Vähene paindlikkus on suurim mure, mille üle arhitektid avalikus sektoris kurdavad,1 kuid ometi oleks seda kõige lihtsam lahendada. Kust tuleb arvamus, et see, keda pole näha, ei tee tööd? Kuidas kindlustab töö tulemuslikkuse tööandja arvuti ja tooli külge aheldatud ametnik? Kuidas näitab töö efektiivsust igal tööpäeva hommikul kell kaheksa sisse ja punkt kell viis välja lülitatud arvuti? Iga kohuse- ja vastutustundlik inimene – selliseid ju tööandjad otsivadki – saab aru, et kokkulepetest tuleb kinni pidada, on koosolekuid, kus tuleb osaleda ning nädalas peab olema aeg, mil ollakse kõigile kättesaadav. Pidevalt areneva tehnoloogia valguses on lapsik jääda kinni nii paindumatute ja põhjendamatute geograafiliste ja kellaajaliste nõudmiste juurde. Eriti kui see peletab eemale pädevad töötajad.

Tegelikult on suur osa linnaruumi kujundamise probleemist puhtalt poliitiline. Ametnikul ei ole kindlust, et kokkulepped peavad. Lühike valimiste vaheline ajaraam, odav populism ja ootamatud vangerdused poliitilistel ametikohtadel löövad tihti väljakujunenud töörütmi ja plaanid segi. Paljud head algatused visatakse poole pealt üle parda või tegutsetakse lihtsalt oma kitsastest huvidest lähtuvalt. Linnaametnikuks olemise võttis tabavalt kokku Valga linnaarhitekt Jiri Tintera: „Ma jään Valka, kuni mul on linnavalitsuse toetus. Ilma selleta ei ole võimalik midagi teha.”2 Poliitikud ja ametnikud on kolleegid, kes peavad koos ühise eesmärgi nimel tööd tegema, mitte võimuvõitluses inimeste elukeskkonda lammutama. Kui selgub, et erialaspetsialisti arvamusest on olulisem erakondlik lojaalsus, siis häid asjatundjaid kinni püüda ega hoida pole võimalik. Ja nii saavad mistahes ametipostil karjääri teha kuulekad ametnikud, hetkepoliitika käsutäitjad, mugavad kohahoidjad ning olulisi otsuseid mitte kahtluse alla seadvad, selge seisukohata nähtamatud inimesed.

Kas (Tal)linnaarhitekt on lindilõikaja või visionäär?

Pealinnas ei ole nähtamatus voorus. Kogu linnavalitsusele omaselt oskab ka Tallinna peaarhitekt jääda pildile kõikvõimalike žüriide liikmena ja avalikel avamisüritustel.

Me ei ole kunagi midagi kuulnud linnaarhitekti visioonist, kuidas linna arendada ning mil viisil soovitud tulemuseni jõuda. Kui Endrik Mänd soovib endale rinda riputada medali kirjaga „Linna avamine merele“3, siis kuidas sobib sellesse pilti tarastatud Kalarand? Kalarand on avaliku ruumi musternäide, kodanikualgatusena loodud, kõigile avatud, aktiivselt kasutuses pelgupaik, kuhu sai veel hiljuti linnaplaneerimise jaburduste ja ähvardate „Eramaa“-siltide eest pageda. Kuidas linn merele lähemale toodi, kui kultuurikilomeeter ilmetu ja kaheldava vajadusega autotee alla maeti? Kultuurikilomeeter teostati niigi äärmiselt askeetlikult ja naeruväärselt raha kokku hoides. Sellest hoolimata võeti tolmav kruusatee kiiresti omaks. Kui see sadadele või lausa tuhandetele väärtuslik omaruum pole avalik hüve, mida merele avanev linn kaitsma peaks, siis mis seda üldse on?

Oletame, et Tallinn peabki linnavalitsuse ettekujutuses arenema omasoodu, juhuslikult ja ilma suurema, terviklikuma pildita. Nii puudub tsentraliseeritud jõutelg, arengusuunad saavad tekkida ja edeneda vastavalt omaenda elujõulisusele. Kuid ilma plaanita, asjade isevoolses arengus on ka korruptsiooni oht palju suurem. Oletame veel, et suurem visioon ei peagi alati olema laval prožektorite valguses kaabust jänese väljatõmbamine, võib ju ka hoopis töötada korraldajana, taustsüsteemi sujuvamaks muutmise nimel. Linnaarhitekt võiks näiteks kujundada ühtse, loogilise ja inimsõbraliku süsteemi, et ehitamisega seotud protsessid oleksid läbipaistvad, ausad ja kiired. Tööpõld on suur ja lai, hirmuäratavalt umbrohustunud ning üks korralik suurpuhastus ja asjade õigesse süsteemi sättimine hädavajalik. Kuid Tallinna detailplaneeringute menetlusprotsess on endiselt hullumeelne, projektide menetluskäik meenutab võimuvõitlust, tähtajad ebamõistuslikud ning nii tulebki välja, et hoolimata igasugustest seadustest on Eesti riigi sees omaette riik nimega Tallinn ja selle sees omaette vürstiriikidena linnaosad.

Kalaranna traagiline komöödiaetendus

Kaasamine, see moetegevus, on jätkusuutlikkuse kõrval halluseni äraleierdatud ja narritud mõiste.4 6. oktoobri Kalaranna planeeringu avalik arutelu Kultuurikatlas meenutas halenaljakat õpikunäidet demagoogiast, sisutühjusest ja kodanikest ülesõitmisest. Seda on raske teisiti kui solvanguna võtta. Telliskivi seltsi koondunud kogukond soovis sisulist arutelu, mis tuli ebameeldiva üllatusena nii arendajatele kui ka Tallinna linnavalitsusele, kes näisid lootvat pelgalt kohale kutsumise eest saada kodanikelt kätte vastulausest loobumise lubadus ning kõik vaidluspunktid niimoodi ühe hoobiga kustutada. Tuleb tunnustada Põhja-Tallinna valitsust, kes organiseeris suurema ruumi, kuhu kõik mugavalt ära mahtusid. Õhus hõljus püüd dialoogi ja arvamuste väljaselgitamise poole (kõigile jagati punased ja rohelised lipikud, millega seisukohtadele vastuseisu või poolehoidu jagada), kuid koostööõhkkond suri eos nii kuivalt ahistava ajaraami sisse (kohustuslikud venivad sõnavõtud planeeringulahenduse „tutvustamiseks“ ei jätnud ruumi hilisemaks avatud aruteluks ja tõeliseks diskussiooniks) kui ka arusaamatusse arendaja pealesunnitud taktikasse. Suusõnaliselt pakuti pudrumägesid, aga kuna osalistele varem parandatud materjali ette ei saadetud ning kohapeal ka planeeringu seletuskirjaga tutvuda ei saanud, jäid lubadused õhulossina õhku rippuma. On arusaamatu, kuidas saab eeldada arvamuse avaldamist materjali kohta, mida ei näidata. Kummaline on ka arendaja arutelujärgne pettumus ja meedias kahetsevate intervjuude jagamine, endast mulje jätmine, et tehakse kõik, mis võimalik, tullakse kohalike „kummalistele“ soovidele vastu, kuid nemad … näed, ikka protestivad … Peavangutus, mõtlik pilk kaugusse ja portree metseenilikust, kuid kohalike väiklasest kiusust takistatud kinnisvaraarendajast on loodud. Samasugust sisutühja kahetsust (või edevat enesereklaami) jagas vasakule ja paremale linnaarhitekt. Kui ta avalikul arutelul nentis, et on sunnitud vaid planeerimisseaduse pärast imelikke küsimusi esitama, siis ei ole ta ilmselt (uue) planeerimisseadusega kursis. See ei näe kindlasti ette sisutut kaasamise etendust. Väsitamistaktika, mis on küsitav paljudel spordialadelgi, ei ole kindlasti hea tava avalikus ruumis ega linnaplaneerimises. Nii võib rammetuks jääda ja alla anda ühiseid hüvesid kaitsev õhinapõhine selts, kes on sunnitud tunnistama linnavalitsuse tegevusetust, kel tegelikult on rahva mandaat just avaliku huvi kaitseks.

Kalaranna puhul ei ole tegu NIMBY-sündroomiga (Not In My Back Yard, maakeeli MMN, mitte-minu-naabrusse), mil kohalikud on uute ehitiste või arengu vastu. Asi on sisus ehk üksteisest arusaamise kindlustamisega juriidilise dokumendiga, et hiljem midagi tõlkes kaduma ei läheks. Logisevalt ülesehitatud planeering jätab võimaluse üksteisest mööda rääkida ja suusõnaliselt lubatud hea pea peale keerata, s.t väärtuslik keskkond hävitada. Seega peaksid mõlemad olema huvitatud selgelt sõnastatud kokkuleppest. Püüe sellest kuidagi mööda vingerdada mõjub kahtlustäratavalt ja kasvatab vastuseisu.

Arendajate arhitektuuri-sõnastiku kõverpeegel

Huvitav, et muidu arhitektuurivõistlusi (loe: tülikat ja kallimat lahendust pakkuvat) kartvad ja kohati lausa iga hinna eest neid vältida püüdvad arendajad Kalarannas ennast sellesama kilbi taha varjavad. Praegu lahendaks vaidlused arhitektuurivõistluse tingimuste selgem sõnastamine, mis aga mingil põhjusel ei ole Pro Kapitalile meeltmööda. Selmet heidetakse lauale heldekõlaline argument „aga kui me ei täpsusta, siis jääb arhitektidele laiem mänguruum“. Selline kõverpeeglis võimaluste loomine kohustuste kohitsemise asemel ei lasegi vaidlustel vaibuda. Arendaja jagab küll suuliselt ja kirjalikult seal, kus see juriidiliselt siduv pole, kohalike seisukohta liivaranna säilitamisest, kuid selge sõnaga seda planeeringusse kirja panna ei soovi, sest see piiravat arhitektuurivõistlusel loojate mõttelendu. Arhitektuur aga ei eksisteeri ju vaakumis – seda raamistavad piirangud on alati olnud, see on ühiskondlik ja linlik normaalsus. Tihtipeale sünnivad parimad lahendused just väga kitsastest oludest.

Huvitav taktika on ka ehituslubade väljastamine korruseti. Maa-alust osa saab ju varem ehitama hakata, siis raha ei seisa ega kao ning ettevõtja ei kanna kahju. Küll hiljem saab ka maapealse osa kõigile sobivaks sättida. Ja üsna ettearvatult selgub siis hiljem, et maa-alune, pooleldi valmis või olemasolev ehitis dikteerib suuresti ette korruste plaani, hoone mahu ja avaliku ruumi osakaalu. Nagu Admiraliteedi basseini ääres, kus vaiade rajamisega juba alustati ning seejärel valmis korruseplaanidega fassaadivõistlust mängiti (ehk planeeringuga kohustuslik avalik arhitektuurivõistlus läbi viidi). Paberil on kõik korras ja linnavalitsuse lubadega kooskõlas.

Detailplaneeringute puhul kiputakse unustatama, et neis määratakse maksimaalsed võimalikud ehitusmahud, mitte arendaja äriplaani kohane „õigustatud ootus“. Ehk kui mis tahes aja jooksul ilmneb (uusi) asjaolusid, mis seavad plaanitu kahtluse alla, siis tuleb hoonemahud uuesti üle vaadata ja vajaduse korral korrigeerida, sh vähendada. Detailplaneerimine on võimaluste, sh ka planeeringu kui sellise võimalikkuse kaalumine, mitte ettevõtte lähteülesande vormistamine kehtivaks õigusaktiks. Linnavalitsusel on siin lausa seadusega ette nähtud võimalus põhjendatud juhul pidurit tõmmata. Kuid arendaja tõlgendab juba detailplaneeringu algatamist millegipärast lubadusena, kahepoolse lepinguna, mille linn peab lihtsalt pitsatiga kinnitama. Unustatakse ära, et kolmas pool, avalikkus ja kohalik kogukond, mida tõlgendatakse pelga taustsüsteemina, ongi tegelikult linn. Linn on inimesed ja elanikud, mitte valitsejad.

See, et Admiraliteedi piirkonda arendav Porto Franco räägib imalmagusat turundusjuttu kingitusest Eesti vabariigi 100. sünnipäevaks (sest mida muud on eestlased sada aastat igatsenud, kui mitte kõige suuremat kaubanduskeskust otse merekaldale ja eks see jätab kindlasti ka ristlusturistile unustamatu mulje), on mõneti hariduslikust ja maailmavaatelisest nihkest tulenevalt mõistetavgi. Kuid linna peaarhitekti kiitus „võidutööle“ kui parimale lahendusele on mõistetamatu. Kui Endrik Mänd ettevaatlikult siiski ka arvab, et väljavalitud lahendusega tuleb edasi töötada, et „saavutada ruumiline ja arhitektuuriline kvaliteet“5, siis tekib küsimus, kas arhitektuurivõistluse eesmärk polegi enam välja valida parim ruumiline ja arhitektuuriline lahendus? Kas see on tõesti vaid boonus, väheoluline detail, millega võitjad pärast tähtaja kukkumist tegelema hakkavad?

Mõlemad Tallinna mereäärsed arenduskavad, õigemini öeldes, toppamajäämised meenutavad kurval kombel seika hiljutisest Tartu linnaplaneerimisest, avalikust etendusest „Bussijaama planeering“.

Bussijaama avaliku ruumi arhitektuurivõistluse tulemused olid arendajal juba enne nende teadasaamist sahtlisse pandud, hiljem heideti võidutöö volikogu ja linnavalitsuse juurakuningate juhtimisel ametlikult kõrvale ning ekspertide nimetatud võitjale pani arendajat esindav žürii esimees veto. Paralleel Admiraliteedi basseini piirkonna arhitektuurivõistlusega, mis sajandi algusest pärineva projekti (just nii kaua on Chapman Taylor sinnasamasse mere äärde projekte joonistanud) õiguslikuks tunnistamiseks korraldati ning kus võistlustingimustega, sh žüriiliikmetega pettust tehti, on ilmselge. Tartus määrati Plasku ja Tasku vaheline avatud tänav uskumatute vangerdustega algul ööpäev läbi avatud katusega kaetud tänavaks, hiljem ehitati see kellast kellani avatud ostukeskuse siseruumiks. Admiraliteedi kaubanduskeskuse pidulikult ja petlikult klaasitud tänavaks ristitud aatrium on sama vähe avalik ruum.

Kes kaitseb linna? Kes vastutab?

Ühismeedias Admiraliteedi basseini ümber toimuva kommentaare, nagu „selle nimi on tagantjärele rusikatega vehkimine“, „tundub ärategemise või omavahelise tülina“ lugedes tekib käsi laiutama panev hämming. Las onuheinod solvavad, villureiljanid ärastavad, neinarselid ja hillartederid äritsevad, viisakas inimene talub vaikides ka ebaõiglust. Erialaspetsialistide hukkamõist ning sellele vastanduv laiema avalikkuse leigus on saatnud kõiki ebakvaliteetseid, kahtlasi või lihtsalt põhjendamatuid ruumi puudutavaid otsuseid (näiteks Solarise keskus, Viru keskus, Vabadussammas, ühisministeeriumide hoone jne). See pole kivi arhitektide liidu kapsaaeda, nagu mõni väidab. See on Tallinna linnavalitsuse tegemata töö ja erialaspetsialistina vastutab selle eest ka linnaarhitekt. Loomulikult on ametnikul keeruline poliitikute otsuseid avalikkusele selgitada. Aga kõiki otsuseid ei pea kaitsma, eriarvamused on lubatud – eriti kui löögi all on avalik hüve.

Võistlustingimused, mis ei ühti detailplaneeringuga ning kokkulepitud kvalifikatsioonile mittevastavad või segase taustaga spetsialistid Admiraliteedi piirkonna võistlusel on selgelt linnavalitsuse tegematajätmine või veel hullem, linnavalitsuse rikkumine. Lähteülesanne tuleb linnaarhitektiga kooskõlastada, see on elementaarne. Olgu siis võistluse korraldajaks eraomanik, füüsiline isik, mittetulunduslik organisatsioon või erialaliit. Me kõik opereerime ikkagi linnaruumis, mille eest lõpuks vastutab linnaarhitekt. See, kas arhitektide liidu kooskõlastus võistluse lähteülesandele on osaline või tingimuslik, ei olegi oluline. Liit on siiski katusorganisatsioon, kellega koostöö on vabatahtlik. Aga linnavalitsusest ei saa mööda vaadata. Nüüd, tugeva surve all, on linnaarhitektil piinlik ja ta on avalikult tunnistanud, et „usaldas liigselt“. Endrik Mänd ei ole selles mängus vaid žürii liige, kes osaliselt vastutab, vaid võistluse üks olulistest osalistest ja seeläbi ka kaaskorraldaja.

Loo lõpetuseks võin öelda, et kõik ei ole veel päästmatult hukas. Kui Saulusest sai Paulus, ei ole võimatu ka teiste pimedate nägijaks saamine ning südametunnistuse ja vastutustunde ärkamine. Kõik on pooleli, seega on võimalik veel kurssi muuta, selg sirgu ajada ja teha tööd, milleks linnavalitsuse ametnik tegelikult kohustatud on: avada linn merele, tagada kõigile inimestele avalik kvaliteetne linnaruum ehk kaitsta ajutiste majandushuvide või -kasu eest avalikku hüve. Kui kursi muutmiseks puudub tahe, oskused või võimalused, siis tuleb seda tunnistada ja vabastada koht võimekamale asjatundjale.

1 Eesti Arhitektide Liit algatas arutelu linnaarhitekti rolli üle omavalitsuste juures – EALi veebileht, 14.X 2015, http://www.arhliit.ee/uudised/eal/eal-algatas-arutelu-arhitekti-rolli-ule-omavalitsustes/

2 Ago Gaškov, Kaks riiki, üks linn, Intervjuu Jiri Tinteraga – Sirp 23.X 2015.

3 Merilin Pärli, Tõlkes kaduma läinud: kuidas kanda Kalasadama planeeringu üksmeel paberile? – ERR uudisteportaal 15.IX 2015.

4 Elo Kiivet, Kaasav linn – osalemise ruum – Sirp 14.VIII 2015.

5 Jonatan Karjus, Tallinna sadamaala hakkavad kujundama tipparhitektid Londonist – Postimehe võrguväljaanne 15.X 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming