Arhitektuuriharidus ja ajalugu

Karin Hallas-Murula

Eestis on arhitekte algusest peale õpetatud tehnikaõppeasutuses, see on Tallinna Tehnikumis, siis TTÜs ning alles seejärel kunstiakadeemias. TTÜ arhitektuuriõpe.  TTÜ arhitektuuri ja urbanistika osakond.

Eestis on arhitekte algusest peale õpetatud tehnikaõppeasutuses, see on Tallinna Tehnikumis, siis TTÜs ning alles seejärel kunstiakadeemias. TTÜ arhitektuuriõpe. TTÜ arhitektuuri ja urbanistika osakond.

Eesti arhitektuurihariduses paar aastat tagasi tehtud oluline muudatus, arhitektuuriõppe taastamine tehnikaülikoolis, on hakanud kandma esimesi vilju. Magistrantuuriga alustanud ja 2013. aastast arhitektidele täisõpet andva TTÜ arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi neljal kursusel õpib praegu kokku ligi 80 tudengit. Lõpetanud on kaheksa esimest magistrit ning tänavu juunis tuleb neid oma tööd kaitsma juba üle tosina. Doktorantuuris läheb teine aasta. Arhitektuuriklassid on laienenud juba kahele korrusele Tõnismäe koolihoones (1936, H. Johanson). Selle aasta suursündmuseks on aga rahvusvahelise magistrantuuri käivitamine võimalusega õppida mõnel semestril Lissaboni ülikoolis, Berlin-Dessaus, Innsbrucki ülikoolis, Haifa disainiülikoolis ja Ljubljana ülikoolis. Magistrikraadid kaitstakse Tallinnas ja Lissabonis.

Ükski TTÜ lõpetaja pole seni olnud arhitektuuriturule juurdetulija, kõik nad töötavad juba ammu, võidavad konkursse, projekteerivad ehitisi. Ka rahvusvaheline magistrantuur ei hakka siinset arhitektuuriturgu küllastama: sinna pääseb vaid kolm-neli Eesti tudengit, ülejäänud on välismaalased, kes ka pärast jätkavad tööd mujal. Küll aga on TTÜ arhitektuuriinstituut sellega märkimisväärselt rahvusvahelistunud, töötades nüüd mitte ainult Euroopas, vaid ka Euroopale (ja ka väljapoole seda).

Arhitektide Irina Raua ja Rein Murula algatatud ning rektor Andres Keev­alliku ellu kutsutud arhitektuuriõpe on algusest peale liikunud arhitektuuri- ja inseneriõppe integreerimise suunas. Insenerid õpetavad arhitekte ja arhitektuuri õppejõud omakorda ehitusinsenere Mustamäel, projektiõppe tunnid toimuvad arhitektidele ja inseneridele juba koos. Kasu on vastastikune.

Eestis on arhitekte algusest peale õpetatud tehnikaõppeasutuses, see on Tallinna Tehnikumis, siis TTÜs ning alles seejärel kunstiakadeemias. Kunsti­akadeemia juubelikogumikus avaldatud artiklis „Miks TPI sulges ja ERKI avas arhitektuuriõppe?“ on Mart Kalm üritanud põhjendada arhitektuuri­õppe omaaegset TPIst ERKIsse viimist isikute­vaheliste pingetega,1 kuid nii see muidugi ei olnud. Seetõttu on põhjust ajalugu veel kord valgustada.

Arhitektuuriharidus Eestis 1930. aastatel

Arhitektuuriajaloolased, Kalm nende seas, pole uurinud, mis juhtus Eesti arhitektide koolitusega, kui tehnika­haridus majanduskriisiaegse kokkuhoiu eesmärgil Tartu ülikooli viidi (muide, ka Lätis viidi tehnikaharidus ülikooli). Kuna Tartus ei toetanud inseneriõpet õieti miski, ei ülikooli teised teaduskonnad, õppejõud (kutsuti Tallinnast) ega linn ise, kus polnud insenere vajavat suurtööstust, siis toodi tehnikaerialad varsti Tallinna tagasi. Kuid Tallinna Tehnikumis ei võetud uusi arhitektuuritudengeid vastu juba 1930. aastast ja nii see jäi kuni nõukogude ajani. On õieti imelik, et see asjaolu pole varem arhitektuuriuurijate tähelepanu paelunud: üle kümne aasta Eestis arhitekte üldse ei koolitatud. Kuidas ja miks see nii juhtus?

Arhitektide ja inseneride koostöö on tänapäevase arhitektuuriloome eelduseks.

Arhitektide ja inseneride koostöö on tänapäevase arhitektuuriloome eelduseks.

Merle Karro-Kalberg

Üllatuslikult on selgunud, et arhitektide õppe lõpetamisel mängis olulist rolli Eesti Arhitektide Ühing (EAÜ). Seda tehti üsna kitsarinnalise eesmärgiga kaitsta oma tööturgu. Kui teedeministeerium 1933. aastal küsis EAÜ seisukohta küsimuses, kas õpetada arhitekte Tartus või Tallinnas, siis saadeti EAÜst vastus: arhitekte pole Eestis üldse vaja koolitada.2 Majanduskriisi järel oli arhitektidel muidugi tööd vähe. EAÜ (toona liikmeid 53) kinnitab, et „2/3 arhitekte Eestis vireleb“ ning leiab, et nende juurde­koolitamisega „kasvataksime ainult õnnetut elementi riigis“. Kui võtta tehnikumi sada tudengit, siis jaguneksid nad osakondade vahel nii, et kursusele jääks vaid viis inimest, mida „kuidagi auditooriumiks pidada ei saa“, arutletakse EAÜ kirjas. Kokkuvõttes leiab EAÜ „polütehnikumi avamise täiesti ülearuse olevat, iseseisva arhitektuuri fakulteedi avamise aga täiesti lubamatu olevat“.

Arhitektide tugev vastuseis oma eriala järelkasvule jahmatab, oleme ju harjunud „hea Eesti aja arhitekte“ kollegiaalseteks ja üllameelseteks pidama. EAÜ juht oli siis Eugen Habermann, juhatuse sekretär Alar Kotli. Paralleelid tänapäevaga on rohkem kui ilmekad: ka nüüd üritas Eesti arhitektide liit takistada arhitektuuriõppe taasavamist TTÜs väitega, et arhitekte on Eestis niigi palju (hakates samal ajal arhitektuuriõppe toetamisega keskastme tehnikakõrgkoolis iseenda seisukohale kohe ka vastu töötama). Erinevalt 1930. aastatest ei õnnestunud arhitektide liidul seekord arhitektidele ülikoolihariduse andmist seisma panna.

Oma seisukoha formuleeris 1934. aastal ka teedeministeeriumi arhitekt (sisuliselt riigiarhitekt) Konstantin Bölau: „Meil praegu olev ehituseriteadlaste jaotus arhitektideks [—] ning ehitusinsenerideks [—] pole enam kohane modern aja nõuetele ega meie oludele, ja võib ütelda, on üldse ebaotstarbekohane.“ Bölau, kes oli ligi viis aastat riiklikku ehitusjärelevalvet teinud (ja ka Soomes ehitanud), juhtis tähelepanu Eesti arhitektide teoreetilise ja tehnilise ettevalmistamise nõrkusele ning tegi valitsusele ettepaneku kärpida hoonete projekteerimise õpetamist ja arhitektuuriajaloolisi distsipliine ning suurendada ventilatsiooni, soojustuse, veevärgi, kanalisatsiooni jms õpetamist. Selle alusel koostatigi 1934. aastal Tartu ülikooli õppekava, kus ehituskonstruktsioonide ja tsiviilehituse professuuris oli kavas õpetada „arhitektuurilisi vorme“ vaid kaks tundi nädalas ja „ruumide asetust“ kuus tundi nädalas. Inseneri elukutse prioriteetseks pidamine peegeldus tollal ka paljus muus, alustades sellest, et käibel oli sõna „ehituspoliitika“ ja mitte „arhitektuuripoliitika“. Kõnekas oli fakt, et 1935. aastal loodud Inseneride Koja nimetus pidi olema alguses Arhitektide ja Inseneride Koda (AIK), kuid töö käigus jäid „arhitektid“ välja ning neile jäi vaid üks viiest sektsioonist.

Konstantin Pätsi otsus tuua tehnikaharidus tagasi Tallinna polnud mingi juhutuju Tartu kiusamiseks: Päts kirjutas juba tsaariajal, et Tallinn vajab tehnikumi („Tehnikum Tallinnasse“, 1911). Nüüd oli siin ka Vene-Balti laevaehitustehasest jäänud suur maja, kus kõrged laevalgustusega joonestussaalid, rääkimata õppejõududest ja praktikakohtadest tööstusettevõtetes. 1936. aastal pidas Päts Tallinna Tehnikainstituudi avamisel legendaarse kõne tehnikahariduse tähtsusest.

Sõjaga sai selgeks, et arhitekte on Eestis väga palju puudu. Tühimik ei tekkinud ainult baltisakslaste ja teiste emigreerumisest, vaid ka sellest, et arhitektide koolituses oli olnud kümneaastane vahe. Nüüd arvutati vajaduseks vähemalt 130 arhitekti, neid saadeti siia kiirkorras kõigepealt Venemaalt. 1945. aastal hakati arhitekte koolitama TPIs, kus aastatel 1950–1954 lõpetas 113 arhitekti, kes kõik said ka hea insenerikoolituse.

Stalinism Eesti arhitektuurihariduses

1950. aastal otsustati arhitektuuriharidus viia TPIst loodavasse ERKIsse (alates 1951). Selle põhjusi ei tule otsida eestlaste omavahelistest suhetest, vaid ikka eelkõige muutunud riigikorrast, millega kaasnes täiesti teistsugune arhitektuur. Eestiski hakkasid arhitektid nüüd frontoonidele „kunstipäraseid“ kvadriigasid ja karniisidele viisnurki joonistama. Kuna arhitektihonorar sõltus planšeti suurusest, siis akvarelliti maalilisi perspektiive eriti suurtele pindadele. „Kunstipärase“ arhitektuuri õpetamiseks sobisid muidugi paremini kunstiakadeemiad. Leningradi kunstiakadeemia akademism puhkes taas õitsele.

Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid kolm aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad tööle suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema „kunstnikud-skulptorid“, kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega. Juba 1945. aastal kuulutas A. Mordvinov (hiljem NSVL Arhitektuuri Akadeemia president): „Ilma riikliku kunstkäsitöönduse arenemiseta ei saa olla nõukogude arhitektuuri õitsengut. [—] Arhitektuurikunst on alati olnud lahutamatult seotud tarbekunstnike loominguga. [—] Arhitekt ilma tarbekunstniketa on kui dirigent orkestrita.“3 Moskva arhitektuuri­akadeemia alluvuses loodi stalinistliku arhitektuuri ja linnaehituse instituutide kõrvale nii fassaadimaterjalide, keraamika kui ka fassaadikivi teaduslik laboratoorium.

1951. aastal Moskvas toimunud arhitektuuriakadeemia X sessioon oli tervenisti pühendatud arhitektuuriharidusele. Seal raporteeris Mordvinov juba akadeemia presidendina, et paljudes liiduvabariikides, nt Ukrainas, Aserbaidžaanis, Gruusias, Armeenias jm, on arhitektuuriõppe korraldamisel „juba saavutatud edu“, kuid probleemid on veel Kesk-Aasia, Uurali ja Novosibirski polütehnilises instituudis ning Läti ülikooli ehitusteaduskonnas.4 Eestit ei mainitud kummaski reas, siin oli juba „töö tehtud“, kuid tulemustest veel vara rääkida. Üldiste kitsaskohtade loetelus on esimeste hulgas see, et inseneri­aineid õpetatakse arhitektidele ikka veel liiga palju.

Üle liidu kõrvaldati arhitektuuriinstituutidest ebausaldusväärsed isikud (ka Moskvas) ja kohtadele saadeti nn külvivolinikud, ERKI arhitektuuriosakonna juhiks Oleg Ljalin Leningradist. Oluline on fakt, et ERKIs ei tehtud kohustuslikuks üleliidulist arhitektuuri õppekava (see ilmselt oleks ERKI-le ka üle jõu käinud), vaid lubati üle võtta Leningradi Repini-nimelise instituudi arhitektuuri­õppekava.

Arhitektuuri ERKIsse viimine ei saanud kuidagi tuleneda sellest, et seal oleks olnud ees tugev arhitektide kaader, sest seda seal ju ei olnud. Terve rida õppejõudusid (Kotli, Tarvas, Arman jt) õpetas mõlemas koolis ega saanud olla kaalukeeleks ühe või teise kooli eelistamisel. Alates 1938. aastast õpetati Riigi Kunsttööstuskoolis pargiarhitektuuri ja interjööri („dekoratiivkujunduse fakulteet“, õppejõud A. Alas jt), mis sobisid ideaalselt stalinistliku kontseptsiooniga arhitektist kui uhkete sammassaalide ja sümmeetriliste linnaparkide kujundajast.

Arhitektuuri ERKIsse toomise tegelik põhjus oli siiski ka see, et täiskõrgkooli mõõtu nappis. Kalmu püüd seda väidet ümber lükata (Kalm, lk 226) ei õnnestu: küsimus ei olnud ju selles, et esimesel aastal võeti vaid viis tudengit arhitektuuri õppima, vaid selles, et kateedrite (mitte tudengite) arvust sõltus instituudi suurus ja eelarve. Kui kateedrit juhtis Moskvas atesteeritud professor, siis tähendas see suuremat eelarvet kogu kateedrile. Rahastamine oli ka peapõhjuseks, miks Eesti aja eakas arhitekt Kuusik ning Kotli, Tarvas jt hakkasid Moskvale teadustööd tegema. See, et Venemaalt tulnud Friedrich Leht Kuusiku teadustöö Moskvasse esitas, vaevalt tähendab tema Kuusiku soosimist (lk 222), ta oli lihtsalt asutuse juht, kes pidi oskama arvutada. Asjaolu, et Eesti arhitekte ei atesteeritud TPI esitamisel, küll aga mõne aja pärast kunstiinstituudi esitamisel, ei räägi samuti kuidagi kunstiinstituudi paremast tööst, sest isikud, kes esitati, olid ju samad. Kui Alar Kotlit ja Peeter Tarvast 1948. aastal Moskvas TPI dotsentideks ei kinnitatud, siis võis põhjus olla selles, et seal oli juba otsustatud, et arhitektuur TPIst ära viiakse, see otsus lihtsalt pidi kohapeal „ise tehtama“. TPI-vastases rünnakus osalesid ENSV Arhitektide Liidu nn Kusmini ja Meigase komisjon, mis samuti pole juhus: kõikide liiduvabariikide uued arhitektide liidud aitasid arhitektuurihariduse reorganiseerimisele truult kaasa. Positiivsete tulemuste raporteid oodati NSVL Arhitektide Liidu üleliidulisele spetsiaalsele arhitektuuri kõrghariduse teemalisele kongressile 1950. aastal, kuid arhitektuuriõpet hekseldatakse liiduvabariikide kaupa juba enne seda. Isegi Venemaa juhtivast Moskva Arhitektuuriinstituudist tehakse stalinistlikus ajakirjanduses patuoinas (kuni vastavate kaadrimuudatuste läbiviimiseni). Lisaks TPI mustamisele ajakirjanduses ning professorite kinnitamata jätmisele Moskvas sai ilmselt otsustavaks ka uue üleliidulise arhitektuuri õppekava kohustuslikuks muutmine (1948). Kunstiaineid ei eeldanud ükski teine TPI eriala, muudatusi oleks tulnud teha palju, kuid kuna õppejõude ei atesteeritud, siis rahastamist ei lisandunud. Sellises olukorras ei olnud TPI-l palju valida ning 1949. aasta sügisest uusi arhitektuuritudengeid enam vastu ei võetud. Arhitektuuriharu jäi TPI ehitusteaduskonna alla siiski edasi ning kuni 1975. aastani tegutses ka iseseisev arhitektuurikateeder.

„EKA 100“ näituse tekstis kirjutas Kalm: „Lõhkise küna ees olnud eesti arhitektid otsustasid eriala taasavada 1950, kuid nüüd kunstiinstituudis.“ Ka juubeldades ei tohiks faktidest kõrvale kalduda, Eesti arhitektid ei olnud otsustajad. Väites millegipärast, et „ideoloogiakriitika ei toimi“, Kalm justnagu enam ei näe, et see, mis Eestis toimus, oli täiesti üheselt mõistetav Eesti arhitektuurihariduse stalinlikule kursile viimine. Nagu Stalini pseudohistoritsistliku arhitektuuriga keerati tagasi arhitektuuri loomulik areng, nii tehti seda ka arhitektuuriharidusega.

Kokkuvõte

1930. aastate alguse arhitektuurihariduse muudatused toimusid majanduskriisi taustal, kuid juba 1935. aastal alanud ehitusbuum näitas, et arhitektide hirm tööturu pärast oli lühinägelik – tööd ja konkursse tuli palju. Tänapäeval pole enam midagi imelikku selles, et Eesti arhitektid töötavad ka Austraalias, Singapuris jm, kuid nad ei ole sinna põgenenud, vaid ennast arendama läinud. Loodan, et ka Eesti arhitektide liit on nüüdseks mõistnud: Eesti piirides mõtlemine enam ei toimi. Vanast ei tasu iga hinna eest kinni hoida ning turuprotektsionism on lausa karistatav. Arhitektuuriõpe on alati olnud seotud arhitektuuri enda arengu ja vajadustega. Tänapäeva kõrgtehnoloogilises maailmas tuleb arhitektidel teha inseneridega koostööd rohkem, kui kunagi varem. Ehk on aeg tunnistada: TTÜ arhitektuuriinstituudi loomine oli Eesti arhitektuurihariduses vajalik samm ning see tehti õiges suunas.

PS Seda, et ka kunstiakadeemias tasapisi insenere tunnustama hakatakse, tõendab tänavu asutatud Anton Uessoni nimeline stipendium EKA arhitektuuritudengitele. Anton Uesson oli ehitusinsener, kauaaegne Inseneride Koja esimees. 1930. aastatel Tallinna linnapeana tegutses ta aktiivselt inseneriõppe Tallinna tagasi toomise nimel. Kõigele lisaks oli ta ka Tallinna Tehnikumi tugevusõpetuse õppejõud.

TTÜ arhitektuuri-ja urbanistikainstituudi magistritöid saab näha Arhitektuuri- ja Disainigaleriis 15.-20. juunini.

1 Mart Kalm, Miks TPI sulges ja ERKI avas arhitektuuriõppe? Rmt: Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas. EKA, 2014.

2 Siin ja edaspidi Eesti Riigiarhiiv, 1354.1.1731 (pagineerimata).

3 A. Mordvinov, Hudožestvennõje problemõ sovetskoi arhitekturõ. – Arhitektura. Moskva 1945.

4 A. Mordvinov, Otšerednõje zadatši võšego arhitekturnogo obrazovanija (kõne NSVL Arhitektuuri Akadeemia X sessioonil novembris 1951). – Arhitektura SSSR 1952, nr 1, 9.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar