Arhitektuuriaasta 2015

TOIVO TAMMIK

2015. aastat täitis uue ruumi ootus. Oodati Eesti Rahva Muuseumi megahoone valmimist (autor DGT Architects) ja EKA uut hoonet (autor Kuu arhitektuuribüroo).

2015. aastat täitis uue ruumi ootus. Oodati Eesti Rahva Muuseumi megahoone valmimist (autor DGT Architects) ja EKA uut hoonet (autor Kuu arhitektuuribüroo).

DGT Architects ja EKA

Allan Murdmaa tavatses öelda, kui temaga vahel mööda linna ringi sõita õnnestus ja kuskil kahtlane maja paistma hakkas: „Ah, iga asi enam ei huvita ka …“ Tegutseva pessimistina saan vaid Murdmaa kuldseid sõnu korrata ja tõdeda, et üksiku praktiku silma- ning huviring ei saa olla väga lai ning järgnevalt käsitlen vaid seda, mis natukenegi mööduvast aastast huvi on pakkunud.

Pisut distantseeruda ja Eesti ruumilist arengut vaadelda ei olegi väga lihtne. Hiljuti, veel pagulaskriisi eel meenus mulle sirvitud raamat – möödunud aastal ilmunud kogumik „Kahanevad linnad“,1 milles Eestile on pühendatud terve peatükk. Rahvastiku vähenemisprognoosiga riikidest on markantsemad Jaapan 40% ja Hiina 30% kahanemisega. Aga ka Eesti elanikkond on viimase 25 aastaga vähenenud. Raamatus tõdetakse, et erilist sisserännet nii väike riik ja kultuur välja ei vea. Peame tunnistama, et kasinate ehitusmahtudega on järjest väiksem tõenäosus, et juhtub midagi arhitektuuriliselt enneolematut. Riias plaanivad metseenid suurt moodsat kunstimuuseumi. Kuigi eestlased olevat muuseumi usku, on metseenlus meil avalikku ruumi panustamisel pea olematu, kui suvel avatud skulptuurid Taani kuninga aias välja arvata.

Aeg on ärev, aga NATO vihmavari püsib meie pea kohal kindlalt. Seda kinnitab kümnete tuhandete ruutmeetrite militaaralade kavandamine Tapa kandi pikkade traditsioonidega sõjabaasimaastikele.

Ootus

2015. aastat täitis siiski uue ruumi ootus. Oodati Tartus Raadi sõjaväelennuvälja pikendusena sündiva Eesti Rahva Muuseumi megahoone valmimist, linnahalli päästvat imelõikust ja Rail Balticu jaama(de) rajamise alustamist. Üha rohkem räägiti Helsingit ja Tallinna ühendavast tunnelist ning valmistuti kodumaa sajandaks aastapäevaks. EKA ootab oma hoonet ja muusikaakadeemia suurt saali.

Üle-eestiliselt arutleti jätkuvalt neljarealise Tallinna-Tartu maantee vajalikkuse üle. Paide arvamusfestivalil andis Raivo Vare põhjaliku sissevaate Rail Balticusse. Kohalviibijatele selgus jahmatavalt, et Tallinna-Helsingi tunneli puhul ei ole rongil Eestis peatuda mõtet. Euroopasse sõites peaksime rongi istuma Helsingis ja siis kiirusega 200–250 km/h Tallinnast ja Pärnust mööda uhama. Sellises kontekstis on Tallinna arhitektuuribiennaalil (TAB) tunneli ja kiirraudtee töötoas tehtud ettepanekud muidugi teostamatu unistusmudila.

Programm „Hea avalik ruum“ kui „EV 100“ raames toimuv algatus sai lõppeval aastal ka premeeritud.2 Kui kahe sõja vahel püüti eestlasele kampaania vormis sisendada kodukaunistuse põhimõtteid, siis nüüdne on riburada pidi läbi võtnud enamiku eesti linnu ja seda vägagi ambitsioonikalt: kavandades väikelinnadesse hektaritesse ulatuvaid sillutisi ja mõnel pool ka tuhandeid ruutmeetreid uusehitisi. Linnasüdamete planeeringuvõistlusi on ikka tehtud, nende praegune kampaaniavorm viib selleni, et nii mõnigi väikelinn ei suuda ega soovi projekti tellida isegi konkursitööna, realiseerimisest rääkimata. Üldhariduse mõttes on planeeritava ilupiltide kaudu esitlemine kindlasti omaette nähtus ka kiduma kippuvates provintsilinnades.

„EV 100“ raames hakatakse pea otsima ka nii ebademokraatlikku nähtust nagu uut Tallinna peatänavat – peagi algab Pärnu ja Narva maantee alguse ümberkavandamise võistlus. Tallinna tänavavõrgul on harukordne suutlikkus taluda linnasüdames suurt hulka transiitliiklust. Pärnu ja Narva maantee alguse imago muutmine ilma pädeva liikluskorralduse kontseptsioonita kipub olema keskkonnaprobleemi lahendamine planguvärvimisega. Ees ootab ka kaubamaja ja EKA Tartu mnt krundi (uus)hoonestamine. Kas kampaaniameistrite hulgas leidub keegi, kes mõistab, et linnasüda muutub järjest elamiskõlbmatumaks ja liiklusreform on hädavajalik? Villem Tomiste on uueks peatänavaks pakkunud vastavatud Kalaranna tänavat, mis pikeneks Admiraliteedi basseinini. Jalakäiguühenduse puudumise all vaevleva Rotermanni kvartali ja Porto Franco ala ühendamine südalinnaga on endiselt üleval. Optimaalne oleks seda teha piki Laikmaa tänava sihti üle Hobujaama risti rajatava jalakäigualaga, mis ühendaks praeguse (tulevase) kaubamaja, Viru keskuse, Rotermanni kvartali, Admiraliteedi basseini ja sadama. Jõukuse ilu ja valu jäävad sadama kandi ruumiotsuseid suunama ka edaspidi ning piirkonna liikluse korraldamine niisama lihtsalt ei lahene.

Kübaratrikid

Arhitektuuriõppes on kõige teenekamal, pikaealisemal ja kodutumal asutusel – kunstiakadeemial avalikkuse silmis teatav arrogantsi märk küljes. Keegi väljamaa päritolu tudeng mainis hiljuti, et õpe EKA Pika tänava arhitektuuriosakonnas ei meenuta mitte akadeemilist õppeasutust, vaid korteripidu. Turule tunginud tehniliselt kindlate koduseintega TTÜ on kõduseintega EKA-lt röövinud nii mõnedki punktid (ja kuuldavasti sisseastujadki). TTÜ arhitektuuri ja urbanistika instituudi jõudsalt väljaehitatavates ruumides pidas sügisel loengu tippvormis Portugali arhitekt Aires Mateus. Seda võib hoolimata vähesest reklaamist lugeda üheks siinse arhitektuuriaasta tipphetkeks. Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektiõpet on viimastel aastatel vedanud tegusad noored arhitektid avalike arhitektuurivõistluste võite noppivatest büroodest, liigse filosofeerimise asemel on seal tunda „kohe asja kallale ja ehitama“ mõtteviisi.

Linnaarhitektide seis oli mõni aasta tagasi parem. Eelmistel dekaadidel suundusid provintsilinnu päästma nii mitmedki noored võimekad arhitektid, kelle jõud, tundub, on nüüdseks raugenud ja huvi administratiivküsimuste vastu kadunud. Nii Viljandi, Narva, Pärnu, Kuressaare kui ka mõne teise linnakese tegusad linnaarhitektid on poliitilistes ja muudes tõmbetuultes mujale õnne otsima siirdunud. Ainult Tallinna klikivalitsus ei näita murdumise märke. Pangem käsi südamele: Keskerakonna kui Tallinna ainuvalitseja teatraalne kongress Tondiraba jäähallis mõjutab meie arhitektuurielu lähiperspektiivis kõigist muudest poliitilistest sündmustest enim. Parbuste ja elmarseppade ajastule tõotab tulla järge.

Peale nüüdseks juba tuntud headuses puu- ja betoonikonverentside toimus kolmandat korda ka TAB. Aastaid tagasi oodati Irina Raua, Vilen ja Liivi Künnapu Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalidele omaaegseid arhitektuurimaailma saurusi nagu Frei Otto, Aldo van Eyck, Juhani Pallasmaa või Kenneth Frampton (kes küll toona, 25 aastat tagasi tulemata jäi, kuid sel aastal, vanuigi siiski tuli, aga mitte biennaalile). Nüüdisaegses infodžunglis on meid väisanud biennaalitähekeste tuntus kasinam, kuid ürituse vaim ise demokraatlikum kui varastel üheksakümnendatel. Oktoobrikuise sündmuse peateemaks olnud juhita autode lugu jäi abstraktsele tasemele ning tuleb tunnistada, et lähema 5–10 aasta jooksul ei ole Tallinna ega Eesti liikluskorralduses ette näha kvalitatiivset hüpet. TAB andis mitmele noorele arhitektuuribüroole võimaluse end kuraatorina proovile panna. Tutvustatud eksperimentaalsed tehnoloogiad olid võluvad, kuid suutsid rõõmustada vaid kitsast huviliste ringi. Kallis „Koda“-konteiner3 püüdis pilku, aga kirgi ei kütnud.

Lõppev arhitektuuriaasta kujunes Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri aastaks. Enne nende Tondiraba jäähalli, TÜ füüsikahoone ja Viljandi laululava kultuurkapitali aastapreemiaga auhindamist jälgis avalikkus huviga linnavõimude ja investorite kübaratrikke Admiraliteedi basseini veerel. Komplekt: ammune detailplaneering, aastaid tagasi mingi plastmassibüroo pusitud projekt ja suvine eelvalikuga fassaadikonkurss arhitektide liidu heakskiiduga konkursitingimustele moodustas juba eos ultimatiivse absurdiolukorra (destruktiivse absurdi tippnäide oli endise plaanikomitee, praeguse rahandusministeeriumi hoone lammutamine, selle kahel korral uuesti projekteerimine ja nende projektide muutmiseks kiirvõistluse korraldamine). Näis, kas Porto Franco puhul välismaise ersatsbüroo asemel pjedestaalile tõusnud Kadarikul-Tüüril lasevad kadedad kolleegid uue megastruktuuriga maha saada. Võiks ju, neid on äsja Milano Expo paviljoniga märgatud koguni põhjatus Hiinas.

Arhitektuuriteoreetilises osas on lõppeval aastal esile tõstetud arhitektuuriteadlaste Andres Kure ja Epp Lankotsa pingutusi arhitektuuriloo nüansside valgustamisel. Oleks muidugi kena, kui leiduks ka neid, kes praegu parimas elujõus arhitekte uuriksid ja teoreetiliselt käsitleksid.

1 Harry W. Richardson, Chang Woo Nam (toimetajad), Shrinking cities: a global perspective. Routledge 2014.

2 Programm valiti maastikuarhitektide liidu aasta teoks.

3 Autorid Hannes Tamjärv, Taavi Jakobson, Ülar Mark, Kalev Ramjalg, Marek Strandberg, Andres Kaur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming