Arhitektuuri piirit(l)us

KATRIN KOOV

Mis tunne on olla arhitektuur? Arhitektuurikooli õpilased proovisid selle järele.

Mis tunne on olla arhitektuur? Arhitektuurikooli õpilased proovisid selle järele.

Lotta Koov

Kuidas sünnib arhitektuur? Arhitektuuri tegemine, sellest mõtlemine ja selle sees elamine on väga erinevad asjad. Arhitektid armastavad nalja visata, et kõik teised teavad paremini, kuidas arhitektuuri teha. Selles on omajagu tõtt, sest eks ole iga inimene oma olemuselt natuke arhitekt, kujundades oma kodu, ehitades sauna või ladudes puuriita. Iga seda sorti tegevus eeldab ruumilist mõtlemist, planeerimist, ettekujutust konstruktsioonidest, proportsioonidest ja materjalide omadustest. Linnas või külas on samuti parimad eksperdid inimesed, kes seal elavad, mitte külalisarhitektid, kes arvavad, et nad teavad, kuidas teised elama peaksid. Mis on aga arhitektuuri iseväärtus ja millest see tuleneb? Mis teeb ühest majast või linnaruumist erakordse nähtuse? Kui järele mõelda, siis ei saagi arhitektuuri teha, vaid see sünnib väga paljude erinevate asjaolude koosmõjul. Arhitekti kätt juhivad peale tema enda teadmiste ja oskuste tellija või kogukonna soovid, asukoha iseärasused, ehitusmäärused ja -normid, aga ka hea tava, kultuurikontekst ja ühiskondlik foon, ning lõpuks ka kogemus, lugemus ja intuitsioon. Mida rohkem on arhitekt avatud mõjutajatele, seda parem tulemus võib sündida. Seejuures mitte ootustele vastamise, vaid nende ületamise tõttu: info läbitöötamise käigus sünteesitakse sellest midagi uut ja erakordset. Nii et seesama tellija lõpuks mõtleb: „Just! Seda mul vaja oligi, kuigi ma alguses arvasin, et midagi muud.“

Arhitekt on see, kes aitab kaasa arhitektuuri sünnile, tal on oskused ja vahendid, millega teha idee nähtavaks ja kombatavaks. Õnnestunud arhitektuuri tunneb ära, selleks ei ole vaja sõnu, vaid seitsmendat meelt, silmi, kõrvu ja jalataldu. Veel parem arhitektuur pakub aga meelelisele rahuldusele lisaks intellektuaalset toitu. Kuidas tulemuseni jõuti, teavad vaid asjaosalised ise. Enamasti tähendab see täielikku pühendumist koos pideva rahulolematusega olemasoleva ja iseendaga, lõputut otsimist, piiride ületamist. Ei piisa lihtsalt väga headest teadmistest ehituskultuurist ja puhtpragmaatilisest ülesande täitmisest. Teha tuleb lisapingutus, saada veelgi paremini aru uuritava koha või objekti füüsilisest, sotsiaalsest ja kultuurilisest taustast, sõnastamatust „miskist“, mis loob eeldused arhitektuurile, leida võti, millega avada uks ootamatute lahenduste ja tundmatute radade maailma. Ja seejärel tõlkida kõik see omakorda arusaadavasse ruumikeelde.

Argielus väljendub see selles, et arhitektil tuleb kõigutamatu enesekindlusega selgitada tellijale, konstruktorile või ametnikule, et just see enneolematu ja läbiproovimata ruumilahendus töötab laitmatult ja vastab täielikult kõigile kehtivatele normidele. Näitlejameisterlikkus ja külm närv on seejuures väga olulised. Muidugi ei saa panna eksperimenteerimise ja hea tulemuse vahele alati võrdusmärki. Mis seal salata, kõik katsetused lihtsalt ei saa õnnestuda. Oluline on katsetamise vaim ise, tee ideest projektini ja sealt edasi valmis objektini, mis on täis ekslemisi ja eksitusi. See, mis võib kõrvalt vaadates tunduda lihtsalt ajaraiskamisena, on olemuslikult vajalik selleks, et sünniks midagi väärtuslikku ja edasiviivat, et arhitektuur ei sumbuks eos turvalisse kopeerimise-kleepimise vatimaailma.

Kvaliteetse arhitektuuri sünniks ei piisa aga üksnes hästi ette valmistatud arhitektidest, vaid on vaja ka tarku tellijaid, selliseid, kes mõistavad ruumi tähendust ja rolli inimeste käitumis- ja elamisviisi kujundamisel, inimesi, kes soovivad laiendada ruumikogemusi ja elamisviise. Ruum ei seisa meist väljaspool, vaid ümbritseb ja puudutab meid igal ajahetkel, igal pool. See on midagi enamat, kui lihtsalt argielu taust. Kui ruumi hakatakse tajuma ja teadvustama ning targalt planeerima, kuulates seejuures eksperte, võib loota, et arhitektuur jõuab iga inimeseni ja ongi lõpuks igaühe asi.

Kuidas piiritleda arhitektuuri? Arhitektuuri üks põhiülesandeid on füüsilise ruumi piiritlemine, maastikku katkestuste toomine selleks, et eraldada inimtegevuseks vajalikud ruumid ümbritsevast. Arhitekti töö on lõputu mäng piiridega, kus vahenditeks seinad, laed, põrandad, aiad, tugimüürid, puud-põõsad, aga ka linnamüürid, sadamakaid, raudteetammid, sillad ja teekoridorid. Samal ajal ehitatakse selle „piiramistegevuse“ käigus uued ühendused, luuakse sidemed inimese ja ruumi, arhitektuuri ja maastiku, hoone ja linnaruumi vahel intiimsest mõõtkavast globaalseni välja.

Piiride üle saab alati läbi rääkida, need pole kunagi lõplikud. Merekallas kui looduslik piir on nii eraldav kui ka ühendav ruumielement, ultrahelilainete abil saab vaadata läbi kõige intiimsema piiri, naha ja kudede inimese sisse, linnaruumis kehtivad nähtamatud piirid getostunud rajoonide ümber ning riigipiiride iseloom muutub pidevalt vastavalt poliitilisele olukorrale. Nähtavad piirid on vaid üks osa ruumist, samamoodi on nähtav arhitektuur vaid üks osa arhitektuurist. Ruumilise terviku paneb igaüks vastavalt oma teadmistele, kogemustele ja tajule isemoodi kokku.

Kuidas aga piiritleda arhitektuuri? Püüe teha seda mingi liigituse kaudu, näiteks ehituskunstina, on liiga kitsas ja pealegi aegunud vaatepunkt. Arhitektuur näib meile küll püsiva kunstiliigina, aga sellele on iseloomulik hoopis pidev muutumine ja piiride nihutamine, kõige püsiva pidev kahtluse alla seadmine. Arhitektuur on nagu jõgi, kuhu ei saa astuda kaks korda: see paistab eemalt ikka sama jõena, aga vesi uueneb pidevalt ja koos sellega ka jõe elustik. Ühel hetkel, näiteks kliimamuutuste tagajärjel, võib aga jõgi tõusta üle kallaste ja ujutada üle suured maa-alad, mida seni peeti kindlaks jalgealuseks. Arhitektide tegevus on ammuilma väljunud majaehituse raamidest (muidugi pole loobutud ka majade kavandamisest, oma põhitegevusest). Nüüdisaegses ruumikäsitluses ei eristata enam jäigalt ehitatud ruumi looduslikust või füüsilist ruumi sotsiaalsest. Ruumid moodustavad omavahel põimunud ökosüsteemi, mis teeb selle maailma kirjeldamise lõpmata keeruliseks. Nii nagu on looduslike ökosüsteemide toimemehhanismi raske mõista ilma sügavamate teadmisteta, nii on ka pelga vaatluse põhjal raske tabada ruumide mitmetasandilisi seoseid.

Kuidas aga muuta need keerukad süsteemid arusaadavaks ja neist koguni innustuda? Kuidas teha nii, et ruumilised väljakutsed ei pakuks pinget mitte üksnes arhitektidele, vaid hea ruum oleks igaühe eesmärk? Oleks hea, kui lõhe „valgustatud“ arhitektide ja „pimeduses kobavate“ ülejäänute vahel asenduks mõlemapoolse arusaamisega ruumist kui põnevast terviksüsteemist, mida me kõik saame ühel või teisel moel mõjutada. Kvaliteetne arhitektuur ei peaks olema ainult rikka eliidi luksuskaup, vaid kättesaadav kõigile.

Lahendus terendab minu arvates päris käegakatsutavas kauguses. Riikliku hariduspoliitika uus õpikäsitlus laseb just selliseid väljakutseid esitada ja uue põlvkonna teistmoodi üles kasvatada. Ruumiharidusest peab saama põhihariduse osa ja see peab olema integreeritud võimalikult paljude ainetega. Laia­põhjalised algteadmised ruumist on hädavajalikud, et tuua kaasa muutus ühiskonna ruumiküsimuste hoiakutes, nii igapäevastes kui ka keerulisemates olukordades. Soome kogemuse põhjal võib kinnitada, et selline lähenemine annab väga hea tulemuse: sealne koolisüsteem õpetab ruumi hindama ja arhitektuurist peetakse lugu.

Kuidas väärtustada arhitektuuri? Tipparhitektuur on eriline nähtus, mis sünnib harva ja mille eeldus on mitme õnneliku asjaolu kokkulangemine. Hea arhitektuuri ruumimõju võib hingetuks võtta, pakkuda esteetilist naudingut ja intellektuaalset väljakutset. See on ühtlasi ruumikultuuri osa, mille väärtust on lihtne ära tunda ja tunnustada. Kuid väärtustamist vajab tippude kõrval ka vundament. Mõnes mõttes on palju olulisemgi parandada baasteadmisi ruumi kohta, et üldse teadvustataks selle tähtsust igapäevaelus ja saadaks aru, kuidas ruum sünnib. Üksikud arhitektuuri­tipud paistavad välja nagunii, eriti just kasina konteksti taustal. Vundamendi tugevdamiseks on aga vaja süsteemset uuendust: täiendada baasharidust üldhariduskoolides ruumiõppega ja mitmekesistada arhitektuuriõpet ennast. Unistan, et ühel heal päeval on meie ühiskonnas loomulikult omaks võetud ruumi väärtustav hoiak, et arhitektuur on elujõuline ja ühiskonda edasiviiv kultuurinähtus, mille loomises on kõigil oma väike osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar