Arhitektuuri homne päev TABi peanäitusel

Triin Männik

Näitus „Keha ehitus. Body Building“ arhitektuurimuuseumis 11. IX kuni 11.  X, kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam. Näitusel osalevad Atelier Bruno Juricic, Tom Wiscombe Architecture, Kokkugia (Roland Snooks, Robert Stuart-Smith), REX|LAB (Marjan Colletti, Kadri Tamre), ISSSStudio (Igor Siddiqui, Julia Körner, Carlo Ratti Associati, Nformations), City Form Lab (Andres Sevtšuk, Raul Kalvo) ja ICD+ITKE (Achim Menges, Moritz Dörstelmann).

Kandev kont ja nahk on Kokkugia töös üheks saanud ning tulemuseks on põhjendatud, eesmärgiga ornament. Kolme millimeetri paksune materjal on kui nahk, mida saab  kasutada suurte pinnalaotustega objektide tootmiseks.

Kandev kont ja nahk on Kokkugia töös üheks saanud ning tulemuseks on põhjendatud, eesmärgiga ornament. Kolme millimeetri paksune materjal on kui nahk, mida saab kasutada suurte pinnalaotustega objektide tootmiseks.

Studio Roland Snooks

Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) peanäitusel „Keha ehitus. Body Building“ on vaatluse alla võetud ehituse hübriidsed vormid, milles uusim tehnoloogia ja teadus kohtuvad materjalisüsteemide isetekkelise mitmekesisusega ning kus vabaduse ja kontrolli aste paneb paika varieeruvuse, otsides kontrollimatu ja etteaimatava – keha ja ehituse tasakaalu.

Uuenduslik arhitektuur on väljumas distsipliini tavapärastest piiridest. Ehituskunst avastab senitundmatuid territooriume isejuhtivate intelligentsete süsteemide loodud esteetikas ja ruumilises kvaliteedis. Arhitektuur ja teadus on astunud arvutusliku ja füüsilise dialoogi. Arhitektuurimuuseumi peasaali näitusel osaleb prototüüpide ja installatsioonidega kümme rahvusvahelist arhitektuuristuudiot.

2015. aasta valdkondadeülesel laiahaardelisel TABil on kuraatorinäitus „Keha ehitus. Body Building“ kindlasti kogu programmi kõige arhitektuurikesksem sündmus.

Näeme uute materjalide ja tehnoloogiate kasutamist arhitektuuris, n-ö alles eile ülikoolide laborites sündinud ideedest innustatud unelmate linnamaastikke. Aga näitusel ei ole siiski vaid majad ja „tulevikutellised“ – sealt leiab ka 3D-trükitud kleidi. Miks?

Näituse kuraatorid arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam tõdevad, et arhitektuur ei ole enam hoonekeskne distsipliin, vaid süsteemide loomine. Näiteks selle konkreetse kleidi puhul simuleeritakse vetikate jagunemist ja struktuuri, rakendatakse töövõtteid, tehnoloogiat ja teadmisi, mida saab tulevikus kasutada ka majade „ehitamisel“. Seega aitab kleit tulevikuehitisi ette kujutada.

Pihlaku sõnul on nad arhitektuurimuuseumis 11. septembril avatavale näitusele kokku toonud arhitektuuribürood ja arhitektide ning teadlaste meeskonnad, kes on pühendunud arhitektuuri homsele päevale: „Mõnes mõttes on paljud neist täna veel perifeeriategijad, kes tegutsevad rohkem arhitektuuri äärealasid kompavate uuringute ja kontseptsioonidega. Eksponeerime päris palju prototüüpe.“

Näituse pealkiri „Keha ehitus. Body Building“ viitab kehale kui tulevikumaja metafoorile. „Tulevikumaja imiteerib loodust, näiteks inimeste või putukate keha, juba materjali poolest,“ ütleb Siim Tuksam. Achim Menges ja Moritz Dörstelmann Saksamaalt panevad näitusesaalis välja putukate kitiinist kooriku struktuuri imiteerivad paneelid. Just paneelide materjali loodust imiteeriva struktuuri tõttu on need väga paljudest alternatiivsetest ehitusmaterjalidest kergemad, ent vastupidavamad. Väike kaal tähendab omakorda väiksemat ehitusmaterjali transpordikulu ning ka paigaldamine kergem. Radikaalselt ei muutu mitte ainult arhitektuur ja ehitamine, vaid ka materjali tootmine.

Mitmed tulevikumaterjalid ja -tehnoloogiad sel näitusel sobivad peamiselt arhitektuuri väikevormide või ajutiste ehitiste tarbeks. Sille Pihlak ütleb, et see on seotud arhitektuurimaastiku ja suuremate muutustega ühiskonnas: „Me toodame iga päev üha uusi materjale uute esemete tootmiseks. Miks mitte võtta see, mis juba olemas, muuta see bioplastikuks ning taastoota sellest põnevaid 3D-prinditud objekte. Näitusel osalev ISSSStudio on uurinud materjali tulevikku, mis saab sellest siis, kui disainer on oma töö lõpetanud. Maailma suurimate vormide tootjatena peame me reostamise eest võtma ka vastutuse. „Keha ehituse“ näitusel on väljas robot-prinditud bioplastikud, mis on ehitus­esteetikasse toonud täiesti uue kvaliteedi.“

Kindlasti näeb näitusel ka uut lähenemist arhitektitöös olulisele: seda, kuidas omavahel ühendada hoones kasutatud materjalid, kuidas siduda aken seinaga, kuidas moodustada nurka ja kuidas siduda omavahel seinapaneelid, kui tehnoloogia võimaldab toota sirgjoonest ja täisnurgast huvitavamaid lahendusi. Näitusel lahkab seda teemat USAst pärit Tom Wiscombe, kes ütleb, et uute tootmisvõimaluste tõttu võib hoone kihtide ja materjalide ühenduskohtadest, millel on seni olnud peamiselt praktiline ülesanne, saada dekoratiivne element. Sama ilmingut vaatlevad ka austraallased Roland Snooks ja Robert Stuart-Smith (Kokkugia) oma töös. Kolme millimeetri paksune materjal on kui nahk, mida saab õhedusest hoolimata kasutada suurte pinnalaotustega objektide tootmiseks. Kandev kont ja nahk on Kokkugia töös üheks saanud ning tulemuseks on põhjendatud, eesmärgiga ornament.

Küsimusele, miks on selle kuraatori­näituse teema praegu oluline, vastavad Pihlak ja Tuksam, et nende arvates võiks Eestist tulevikus saada uute arhitektuuritehnoloogiate rakendusüksus, koht, kus maailma tippülikoolides välja­mõeldu kõigepealt läbi katsetatakse, tehnoloogia ja kasutajad kokku viiakse. „Eesti eksperimentaalne disainiharidus on kesine, küll aga on näiteks paljudel palkmaja tootjatel uusimad tehnoloogiad, kus rakendatakse ka eilsed lahendused,“ ütleb Austrias ja USAs õppinud ja praktiseerinud ning 2015. aasta algusest Tallinnas tegutsev Pihlak. Ta lisab: „Meie disainiharidus on pigem käsitöönduslik. Isegi kui see valmistab tudengid hästi ette ettevõtluseks, ei sobi selline disain sageli maailma mastaapi. „Keha ehitus“ toob Tallinna kokku arhitektid, kes on proovinud materjalitööstuses ja ehitustööstuses rakendada kõige uuemaid teadus­uuringuid. Me tahaksime see­sugust ideede kasvulava näha just Eesti arhitektuurielu ühe tulevikusuunana.“

Tuksam ja Pihlak lubavad, et arhitektuurimuuseumi peasaali täitev näitus on oma atmosfääriga ja atraktiivne. Esmapilgul üllatavana mõjuvat lubadust (eelkõige oodatakse ju igalt näituselt sisu) põhjendavad nad perifeerias tegutsejate vajadusega paista uuendusliku orgaanilise esteetikaga rohkem silma kui valdkonna südames rahulikult toimetajad. Sellepärast on ka arhitektuuri tulevikuunelmad sageli eriti värvilised, eriti silmatorkavad ja eriti intrigeerivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar