Arhitektuuri A ja B

Arhitektuurimuuseumi uus püsiekspositsioon pakub võimaluse Eesti arhitektuuri alustalade tundmaõppimiseks.

TIIU PARBUS

Arhitektuurimuuseumi uus püsiekspositsioon „Elav ruum – sajand Eesti arhitektuuri“. Kuraatorid Carl-Dag Lige ja Mait Väljas, graafiline disainer Koit Randmäe, ajatelje ja maketialuste konsultandid Siiri Valner ja Indrek Peil (Kavakava), fotokonsultant Jarmo Kauge.

Sirp2016_11_0021__art_r1

Nagu paljud teisedki Eesti muuseumid, ei tegutse ka arhitektuurimuuseum mäluasutuseks projekteeritud hoones. Rotermanni soolaladu, kuhu muuseum 1996. aastal sisse kolis, oli kavandatud äripinnaks ning see kajab hoonest vastu praegugi: püsiekspositsioonile eraldatud esimese korruse galeriiruumi keskel on postid ja saali igikestvasse hämarusse lõikub külm, steriilne valgus, mis on sobilik pigem kontori- ning äripindadele kui muuseumile. Sellised tingimused on väljakutse ning muuseumis kaaluti, kas mitte paigutada püsiekspositsioon praeguse esimese korruse asemel soolalao teisele korrusele või hoopis võlv­laega keldrikorrusele. Ruumide suuruse ja ekspositsioonipindade loogilisema kulgemise tõttu jäädi siiski senise ruumijaotuse juurde.

Kui eelmises püsiekspositsioonis esitleti muuseumi kollektsiooni parimaid makette neid ajaloolise kontekstiga tugevalt sidumata, siis praegune ekspositsioon jaotab näitusesaali mõtteliselt ja temaatiliselt kaheks: ühe osa moodustab Eesti arhitektuuriloo ajatelg, teise selliste märksõnade nagu „kultuur“, „ühiskond“, „puhkus“, „fantaasia“, „linn“ ja „kodu“ ümber koondatud maketid. Ajatelg kulgeb XX sajandi algusest tänapäeva ja võtab iga kümnendi kokku, tekstimaterjali on illustreeritud suure hulga fotodega ning kirsiks tordil on kümnendit iseloomustava ikoonilise hoone makett. Ajatelje suurim pluss on lai valik fotosid, mida ei ole veel arhitektuuriraamatutes üle-ekspluateerida jõutud ning mis mõjuvad seetõttu põnevalt ning värskelt.

Märksõnad, mille ümber on koondatud maketigrupid, on üldised.

Kuraator Carl-Dag Lige kommenteerib valikut nii: „Kui me oleksime märksõnad valinud ruumi või hoone tüpoloogia alusel, näiteks „eramu“ või „kortermaja“, siis oleksime saanud neid mitukümmend. Ruumilise kirjususe vältimiseks püüdsime hoida nende hulga suhteliselt väikese ja teemade sees vahelduvust tekitada.“

Kui „kodu“ või „fantaasia“ jaotusalus on kompaktne ning arusaadav, siis piirjoone tõmbamine „ühiskonna“ ja „kultuuri“ ümber on probleemsem. Näituse kuraatorid on küsimuse lahendanud nii, et on „ühiskonna“ alla paigutanud maketid EXPO paviljonist haridusasutusteni. „Kultuuri“ on mõistetud aga kitsamalt ning selle alla on paigutatud kinod, teatrid jm. On huvitav, et selle märksõnaga on hõlmatud ka sakraalehitised. Kuraatorid ei ole teadlikult rõhutanud rahvuslikku narratiivi, et näitus poleks „silmatorkavalt sinimustvalge“.*

Ajatelg kulgeb XX sajandi algusest tänapäeva ja võtab iga kümnendi kokku, tekstimaterjali on illustreeritud suure hulga fotodega ning kirsiks tordil on kümnendit iseloomustava ikoonilise hoone makett.

Ajatelg kulgeb XX sajandi algusest tänapäeva ja võtab iga kümnendi kokku, tekstimaterjali on illustreeritud suure hulga fotodega ning kirsiks tordil on kümnendit iseloomustava ikoonilise hoone makett.

2 × Kristo Kooskora

Külastaja püüdmiseks on hea varieerida näituse osalusvorme, et külastus oleks huvitav paljudele sihtrühmadele ning annaks igale inimesele võimaluse valida arhitektuuriajalooga tutvumiseks sobiv meedium. „Elav ruum“ on üles ehitatud üldhariduslikus võtmes, et ruumi- ja keskkonnahuvilised saaksid Eesti arhitektuurist kiire ülevaate. Kitsalt erialapublikule võib näitus veidi tuimaks jääda. Lühikesed referatiivsed tekstid ajateljel ja makettide kõrval mõjuvad kohati kui väljavõtted entsüklopeediast ning on seetõttu veidi üksluised. Suure ülevaatenäituse mahtu arvestades on narratiivse neutraalse teksti kirjutamine keeruline ning arusaadavalt pole näitusekülastaja suure tekstihulgaga koormamine mõistlik, kuid uue materjali sissetoomine oleks pakkunud avastamist ka erialapublikule. Seda oleks saanud teha ka näitust saatvas kataloogis, mille formaat lubab teemad põhjalikumalt lahti kirjutada ning külastajale süvenemisvõimalust pakkuda. Tõsi, kataloogi lõpus viidatakse kogumikele, mille poole lugeja sügavama huvi korral pöörduda saab, kuid nimekirja avaldamine võinuks žestist kaugemale minna. Kuraatorite sõnul plaanitakse näituse mitmekesistamiseks ekspositsiooniruumi tuua interaktiivsed ekraanid, mis näitavad arhitektuurifilme ja -jooniseid.

Praeguse püsiekspositsiooni üheks huvitavamaks osaks teostunud projektide kõrval on arhitektuurifantaasiate sektsioon, kus on muu hulgas esindatud arhitektuuribüroo Kadarik Tüür gigantsed Aidu püramiidid, Sille Pihlaku avaliku ruumi teemaline magistritöö „HyperveloCITY“ ja Villem Tomiste lasnaulm „G-Block-2“.

Kuraatorite Carl-Dag Lige ja Mait Väljase sõnul on näituse referatiivsuse põhjus aja- ja ressursipuudus: näitus pandi kokku vähem kui poole aasta ja minimaalsete vahenditega.

Kuigi erialapublikule ei pruugi arhitektuurimuuseumi uus püsiekspositsioon värsket teadmist pakkuda, on hea, et meil on ulatuslik arhitektuuri käsitlev ekspositsioon. Näitused ei pea ilmtingimata andma selgeid vastuseid. Nende ülesanne on esitada küsimusi ja kutsuda näitusekülastaja kaasa mõtlema. Arhitektuurimuuseumi püsiekspositsiooni väärtus võiks olla see, et inimesed, kes ei ole arhitektuuriga erialaselt seotud, õpivad tundma ja nägema, kuidas mõjutavad (ehitatud) elukeskkonda ja selle arengut nii poliitilised, kultuurilised, majanduslikud kui ka ühiskondlikud sündmused. Arhitektuurimuuseumi püsiekspositsioon annab võimaluse alustada Eesti arhitektuuri tundmaõppimisega Ast ja Bst.

* Vestlus Carl-Dag Lige ja Mait Väljasega, 29. II 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar