Arhitektuur poliitika varjus ehk Akadeemiline aastavahetus Tel Avivis

Jaan Kuusemets

Augusti alguses oli Tel Avivi ülikooli alla kuuluvas David Azrieli1 nimelises arhitektuurikoolis viieaastase õppeprogrammi läbinud üliõpilaste lõputööde kaitsmine ja avati ühisnäitus nimega „Labürint”. Nii kaitsmised kui ekspositsiooni oli sel aastal kooli juhtkond provokatsioonina üllatuslikult korraldanud Tel Avivi kurikuulsas 1993. aastal valminud uues bussijaamas.

Kõnealune bussijaam kujutab endast suurema osa Tel Avivi elanike jaoks arusaamatut ja vihatud, siiani (20 aastat pärast valmimist) jätkuvalt ligikaudu kahe kolmandiku ulatuses tühjana seisvat kolossaalsete mõõtmetega betoonist monstrumit. Brutaalse stiili poolest tuntud Iisraeli arhitekti Ram Karmi projekteeritud ning Tel Avivi lõunaosas, linna kõige vaesemas piirkonnas kõrguv kaheksa korrusega megastruktuur mõjub koos oma massiivsete kaldteedega pigem postapokalüptilise palee kui tänapäeva reisiterminalina. Ligemale 230 000 m2 hõivav rajatis peidab oma sisemuses peale kuuendal ja seitsmendal korrusel töötava bussiterminali veel kuut mahajäetud kinosaali, ligemale tuhandet suures osas kasutamata poe- ja restoranipinda ning kõige alumisel korrusel samuti tühjana seisvat multifunktsionaalset autoparklat, mis sobib vajadusel ühtlasi ka tuumasõjavarjendiks, tagades 15 000 inimesele hapnikuga varustatud elukeskkonna kuni kolmeks kuuks. Praeguseks on mainitud varjend võetud hoopis ametlikult looduskaitse alla kui oluline nahkhiirte pesitsuspaik.2

Kõrge tase
Tel Avivi ülikooli selle aasta lõputöödele oli ette antud üldteema „Arhitektuuri piirid”. Kaitsmisele lubatud tudengid olid enda käsutusse saanud terve bussijaama viienda ning osaliselt neljanda korruse, kus iga tudeng võis endale üksinda või kellegagi koos valida mõne mahajäetud äripinna, et kujundada sellesse oma väike personaalne ekspositsioon. Lisaks tavapärastele lõputöö planšettidele, makettidele ning muudele projekti illustreerivatele ja selgitavatele materjalidele olid päris mitmed tudengid kasutanud videoinstallatsiooni või helindust, et teha oma väljapanek efektsemaks.
Seekordne Tel Avivi lõputööde tase oli minu hinnangul Euroopa linnade arhitektuuri õpetavate ülikoolide (Innsbrucki, Lissaboni, Sevilla, Wrocławi, Tallinna või Saksamaa koolid) omaga võrreldes küllaltki kõrge ning käsitletud teemaring mitmekesine. Teemad, stiil ja rõhuasetus varieerusid näiteks prof Eran Neumani juhendatud suhteliselt kontseptuaalsetest ja abstraktsetest ideedest või parameetrilise arhitektuuri vormiotsingutest kuni prof Ayala Roneli käe all valminud provokatiivsete ning kohati üsna selge poliitilise iroonia või lausa kerge humoristliku alatooniga projektideni, ka näiteks prof Kimmel Etani juhendatud ajatu arhitektuuri ja minimalistliku täiuslikkuse püüdlusteni.
Väga paljude tööde puhul torkas silma kohati uskumatuna tunduv töömaht, rahaline investeering ning üliõpilase pingutus muljet avaldada ja meelde jääda. Lisaks pleksiklaasile ja alumiiniumtahvlitele prinditud planšettidele, A0-formaadis fotokvaliteediga ilupiltidele, tasuta brošüüridele, postkaartidele, flaieritele, veinile jne oli enamik tudengeid jõudnud valmis meisterdada veel mitu väga kvaliteetset ja professionaalset maketti. Tahes-tahtmata tekkis küsimus, kuidas selline üldine tahe ja tase on saavutatud? Kas tavapärasest karmima hindamissüsteemi, tiheda konkurentsi tõttu või siis lihtsalt ongi Iisraeli tudengid nii paganama töökad ja püüdlikud?!
Hindamiskomisjoni käitumine oli aga üllatav ning pani kohati lausa jahmatama. Alates esimesest kaitsmisest kuni kolmanda päeva lõpuni ei kujunenud peaaegu kõikide projektide puhul läbivaks ja peamiseks vaidlusküsimuseks mitte arhitektuur ja linnaehituslikud küsimused, vaid hoopis poliitika, varjatud konfliktid ja lähiajalugu. Pärast kolme esimest kaitsmist tulid paar tudengit minu juurde ning ütlesid, et minu kriitika ja projektide analüüs oli neile nagu sõõm värsket õhku – lõpuks ometi märkas keegi ka projekti ennast, selle vigu ja puudusi või siis head arhitektuurset kvaliteeti! Väljast saabunud komisjoni liikmena ei tahtnud ma sekkuda juba niigi mantrana mõjuvasse poliitilisse diskusiooni ning seega sain keskenduda just nimelt ainult projektide sisule, arhitektuurile ja kvaliteedile, linnaehituslikele aspektidele, töö terviklikkusele ja üldisele vormistusele ning vaadata asju neutraalse n-ö võõra ja värske pilguga.

Vastuoluline järelkaja
„Poliitika, poliitika. Iisraelis on kõik poliitika,” kommenteeris hiljem professor Ayala Ronel minu küsimust, miks nii tihti teemast kõrvale kalduti ning laskuti üha uuesti ja uuesti keerulistesse ning vastuolulistesse vaidlustesse, kus fookuses kultuuride konflikt, keeruline lähiajalugu, õige ja vale piiri ähmastumine, kohalikke arhitekte pidevalt vaevav moraalne ning eetiline dilemma, kuidas käituda. Näiteks uusasunduste rajamisega seotud küsimused Gaza tsoonis, Jeruusalemma ümbruses ja Jordani läänekaldal on Iisraeli Ühendatud Arhitektide Liidu liikmed omavahel korduvalt nii tülli ajanud, et selle vastasseisu meediakajastus on jõudnud isegi New York Timesi veergudele.
Nagu pärast selgus, jätkus seesama poliitiline vaidlus ja teemakäsitlus ka paar päeva hiljem Tel Avivi kaheks edumeelsemaks väljaandeks peetavates ajalehtedes ilmunud artiklites, mis pidid kajastama eespool mainitud sündmusi. Mõlemas artiklis keskenduti reaalse sündmuse ja selle sisu analüüsimise asemel pigem ürituse toimumise asukohale ning küsimusele, kas ja kui õige oli korraldada Tel Avivi ülikooli lõputööde kaitsmine ning näitus selles kõigi põlatud nn Tel Avivi kõige koledamas hoones. Arutati, kas ülikooli selline käik oli ikka eetiline ning kas arhitektuurikool sellega kaudselt ei rehabiliteeri ehitist ega ürita taaskasutamise idee kaudu kummutada linnavalitsuse plaane megastruktuur lammutada, mis on viimastel aastatel olnud üha aktuaalsem. Näiteks selle aasta märtsis avalikustatud uues üldplaneeringus „Tel Aviv 5000” pole aastaks 2025 bussijaama selles asukohas enam ette nähtud.
Parima kokkuvõtte sündmusest ja lõputöödest pakub ehk Haaretzis 17. augustil Keshet Rosenblumi sulest ilmunud artikkel, mis toob välja lõputööde koondpealkirjaks olnud teema „Arhitektuuri piirid” ning kaitsmistel esitletud paljude projektide vahel valitsenud vastuolu. Etteantud teemale vaatamata olid paljud projektid küllaltki konservatiivsed ning potentsiaalselt teostavad juba homme. Samas artiklis on ühtlasi kokku võetud kõigi viie Iisraelis tegutseva arhitektuurikooli selleaastased lõputööd ja jõutud järeldusele, et 2011. aastal Iisraelis nädal aega kestnud protestilaine, kus osales üle riigi ligi pool miljonit inimest, on nüüdseks imbunud ülikoolide akadeemilisse struktuuri. Nagu 2012. aasta lõpetajad oli ka sel aastal suurem osa tudengeid oma intelligentsel viisil otseselt või kaudselt provokatiivne ning kantud protestivaimust. Enamik tudengeid soovis pigem lammutada kui ehitada, vastanduda vanamoodsatele planeerimismeetoditele ning mitte välja pakkuda püsivaid lahendusi. Tihtipeale jäeti suur osa käsitletavast alast tühjaks tulevikus muutuva maailma ja isetekkeliste lahenduste tarbeks.

Tel Avivi ülikooli integreeritud arhitektuuriõpe kestab 5+2 ehk kokku seitse aastat. Viie aasta järel saadakse arhitektuuri bakalaureusekraad ehk arhitektikraad, mis annab pärast kooli lõpetamist läbitud kolme praktika-aastat võimaluse sooritada kutseeksami. Seda administreerib Iisraeli tööstus- ja kaubandusministeerium. Kui jätkata õpinguid magistrantuuris, võib tudeng omandada kahe aastaga kunsti- või teadusmagistri kraadi arhitektuuri erialal. Magistriõpingud on valdavalt teoreetilised ning keskmes on uurimistöö. Ülikool pole enam 5+2 süsteemiga rahul ning kavandab lähiaastatel üleminekut optimaalsemale, 4+2 süsteemile.

1 http://go.tau.ac.il/m.a_arts/architecture

2 http://www.jewishjournal.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming