Arhitektuur on püsivam kui päevapoliitika

Mihkel Tüür: „Tegeleme puhtalt ruumi fenomeniga, tahaksime, et arhitektuur oleks koha, aja ja lähteülesande loodud kolmemõõtmeline olukord.“

TIIU PARBUS

2010. aastal asutatud Kadarik Tüür Arhitektide taga on arhitektide duo Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.

2010. aastal asutatud Kadarik Tüür Arhitektide taga on arhitektide duo Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.

Kristi Tuurmann

2010. aastal asutatud Kadarik Tüür Arhitektide taga on arhitektide duo Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Kuue aasta jooksul on nad suutnud tuua meeskonda noori andekaid arhitekte, kellega koostöös on võidetud mainekaid arhitektuurikonkursse ja -auhindu. Tammsaare pargist, Porto Francost, EXPO paviljonist ja ruumifenomeni loomisest räägivad alljärgnevalt Ott Kadarik ja Mihkel Tüür.

Teil oli varem koos Villem Tomistega arhitektuuribüroo Kosmos, kuid nüüd olete ligi kuus aastat projekteerinud Kadarik Tüür Arhitektid nime all. Mis ajendas teid ühist ettevõtet looma?

Mihkel Tüür: Kosmosest Kadarik Tüüriks muutumine sattus ehitusbuumijärgsesse aega. Tekkisid eri arusaamad arhitektuurist ja saatsime võistlustele eraldi töid. Projektegi esitasime kord kahe peale, kord üksi, kord kolmekesi koos. Mõte valgus väga laiali, tekkisid täiesti erinevad strateegiad. Mitte et see halb oleks, aga Kosmose etapp sai kuidagi läbi.

Ott Kadarik: Kui kõik eraldi tegutsevad, siis pole mõtet ühise nimetaja alla koonduda. Keegi tundis ennast pidevalt kõrvalisena või tekkisid konfliktid. Kolme oinapead ühes potis ei keeda.

Milliste märksõnadega te oma loomingut iseloomustate? Mis on teie ühine nimetaja?

Tüür: Keeruline öelda. Väljast paistab see selgemini. Kosmose ajal tegime arhitektuuri ja nüüd ju ka. Põhimõtteliselt see ei erine. Arhitektuur ei sünni ainult büroos, kui võistlustele töid „servime“. Tänu mingile ajastule, žüriile või juhusele lähevad need projektid töösse. Ideest ehitusse jõuab alla kümne protsendi ja nende kaudu saab nüüd oletada, mida arhitektid olid mõelnud …

Tegeleme puhtalt ruumi fenomeniga. Proovime stilistikasse või käekirja mitte kinni jääda, tahaksime, et töö oleks koha, aja ja lähteülesande loodud ruumiline olukord.

Kadarik: Ja sellest ka algupärand välja setitada.

Aidu kaevandusalale kavandatud püramiidid on üks teie kõrgelennulisemaid projekte, samuti kerkinud kohast ja kontekstist. Kuigi tegu võiks olla fantaasiaprojektiga, on püramiidid teostatavad. Kas on lootust, et need kunagi ehitatakse?

Kadarik: Aidu projekti teostamise teeb keeruliseks põlevkivienergeetika hetkeseis: see energia tootmise viis balansseerib praegu noateral. Minu meelest on meil esimese etapi ehitusluba olemas ja oleks juba ka ehitama hakatud, kuid siis tekkis menetluses tõrge ja nüüd on see soiku jäänud.

Tüür: Nafta hind on langenud kaks korda, põlevkivikaevurid peavad vaatama, kas kaevandamisel on üldse mõtet.

Püramiidide mõte hakkas idanema, kui Maidla vallavanem uuris, kas oskame välja pakkuda funktsiooni suurele hulgale ehitusmaterjalile – kaevandamisest jääb üle ligi 20 miljonit kuupmeetrit materjali. Pärast mõõtmisi ja kaalumist jõudsime paljude funktsioonidega püramiidipargini. Kui kaevandamine jätkub, siis selline hulk ehitusmaterjali tekib 20 aasta jooksul. Püramiidid moodustuvad kuuemeetristest platoodest, aga juba esimest kuut meetrit ehitatakse väga pikalt. Meil on aega mõelda.

Kadarik: Püramiidid on hea kleeps, mis jääb meelde. Selle projekti ebamäärasus ja abstraktsus teeb ta huvitavaks.

Püramiididele on saanud osaks ka suur tähelepanu välismaal. Need oleksid maailma suurimad püramiidid.

Tüür: See oligi projekti iva. Vallas on mõni tuhat elanikku, kuid nad saavad teha maailma suurimad püramiidid.

Kadarik: Käisime kohapeal uurimas, kuidas see materjal looduses käitub. Põlevkivi kaevandatakse avakaevanduses, 20 meetrit pinnast lastakse õhku, et põlevkivini jõuda. See, mis lõhkamisest üle jääb, on paekivi, mida ehitamiseks kasutada ei saa, kuna on mikromõrasid täis. Viie aastaga jääb sellisest paekivitükist järele pulber. Me uurisime tekkinud pulbrihunnikuid ja valem, milleni jõudsime, on väga lihtne. Selline paekivipuruhunnik võtab tekkides looduslikult 37kraadise kaldenurga. Kuna ehitusmaterjali on nii palju, siis ei ole võimalik ehitada midagi, mida peab toestama, juhtima või vundamentima. Ainsa etapina lisasime selle, et „prügi“ ei visata niisama maha, vaid teodoliidiga mees ütleb, kuhu see hunnik panna.

Tüür: Kuna paekivimassi aetakse niikuinii buldooserite või lintkanduritega laiali, siis püramiidideks ladustamine ei erine tehnoloogiliselt palju. Selle asemel et see mööda rannikut laiali rullida, sõidab buldooser lihtsalt järgmise püramiidi tasandile. Muutus töötamise viisis on tegelikult väga väike.

Kadarik: Kuidagi on nii juhtunud, et välismaalased saavad sellest aru, aga kohalikud kahtlustavad maksupettust.

Kuidas projekti rahastatakse?

Tüür: Vallal võiks olla sihtasutus, mis hakkab püramiidide ehitamisega tegelema. Kui materjali lihtsalt ladustada, siis makstakse saastemaksu.

Kadarik: Saastemaks jagatakse üle Eesti laiali. See tähendab, et Aidu meestele jääb sodihunnik, aga näiteks Hiiumaale ehitatakse sadam. Vallavanemale tundus see ebaõiglane ja tal on õigus.

Tüür: Saastemaksu tuleb maksta nende jäätmete eest, mis on ohtlikud, kuid ka selle paekiviklibu eest. Kui vald ladustab seda objektina, siis loob see lisandväärtust ja ladustamisraha jääb valda.

Kadarik: See vist tundubki kõigile kahtlane.

Andsite linnavalitsusele just üle Tammsaare pargi projekti. Loodetavasti saame pealinna esimese nüüdisajastatud pargi. Mis on selle kandev idee?

Kadarik: Oleme enda meelest suutnud pargi algupära säilitada. Oleksime võinud sinna midagi täiesti moodsat ja kontekstivälist joonistada, aga meile tundus, et praegune lahendus pole sugugi nii halb, et kõik puud peaks maha võtma ja asfaldi panema. Me ei tahtnud Tammsaare pargi 1950. aastate hõngu kustutada, pigem see uuesti välja tuua.

Tüür: Tammsaare pargi konkursitöid vaadates hakkab silma, et enamik võttis seda kohta puhta lehena. Tammsaare pargis on mitmekesine kõrghaljastus. Jätsime selle alles. Teedevõrgustik on mõistlik, piisab sellest, kui lisada üks või kaks teed ja uut taimestikku. Vana turuhoone kohale paneme ette ehitada väike kammerlik sammastega puitpaviljon, mille keskele tekib sisehoov, kus saab istuda. Parki tulevad ruuporikujulised lambid, mis mõjuvad kergelt stalinistliku ruumi jätkuna.

Mis pärast kavandatu teostamist Tammsaare pargis paremaks läheb?

Tüür: Üks asi on detailide kvaliteet. Me arvestame muutunud liikumissuundi. Risti läbi pargi liikumine jääb, aga mõningad teed lisanduvad. Muudame sama ruumi väärikate materjalidega ja delikaatselt kvaliteetsemaks. Seal on ajast ja arust sillutis, pingid, prügikastid ja juhuslikud lambimummud.

Meie plaan on park liigendada: pargi süda on Tammsaare kuju juures, seal on ka põhiline kõrghaljastus. See jääks pargiosaks, kus jalutatakse, kus inimesed saavad rahulikult olla. Seal ei tehta kontserte, ei jagata valimisreklaame. Kontserdid toimuksid Viru keskuse poolele planeeritud platsil, laada moodi üritused Estonia- esisel väljakul, kus praegu on 1905. aasta revolutsiooni monument. See ruum on täiesti kasutamata. Piki Pärnu maanteed tuleks teha skulptuuride allee. Meie soov on olemasolevad kihid kvaliteetseks muuta.

Tammsaare pargi projekt. 1950. aastate hõngu pole tahetud kustutada, pigem see välja tuua.

Tammsaare pargi projekt. 1950. aastate hõngu pole tahetud kustutada, pigem see välja tuua.

KTA

Millal uuenenud Tammsaare park valmis saab?

Kadarik: See on valimistsükliga seotud.

Tüür: Praegu on tööprojekt linnavalitsuses kooskõlastamisel ja see on kaua aega võtnud. Ehitushange peaks tulema sügisel. Kuna pargi rajamine on seotud taimedega, mis tuleb ette kasvatada ja järelhooldada, siis on raske öelda, millal projekt tegelikult päris valmis saab. Ilmselt võiks selle kallal toimetada mitu aastat, kuid sain aru, et linnal on eelarve ja valmidus sel aastal esimesi töid tegema hakata.

Mis on saanud Porto Francost?

Kadarik: Töö käib.

Tüür: Praegu suhtleme linnavalitsusega. Me oleme teinud eskiisprojekti ja eelprojekti, mida praegu muudatustega täiendame. Linnalt on tagasiside enam-vähem positiivne, aga lõplikku otsust ei tule. Selles osas on veidi keeruline. Linnapoolne tagasiside on soikunud.

Kas püsite ehitusgraafikus? 2017. aasta novembris peaks Porto Franco veebilehe järgi esimene maja avatama.

Tüür: Kuna detailplaneering üksüheselt sellist maja ehitada ei luba, siis uus ehitusseadustik ja planeerimisseadus lubavad projekteerimistingimustega hoonestuse struktuuri muuta. Seda võimalust on õpitud kasutama vähem kui aasta ja menetlusprotsessi lõpuleviimine on keeruline. Uus seadus on tekitanud palju segadust.

Kadarik: Ma arvan, et me oleme siiski jõudnud päris hea kompromissini.

Porto Franco on päris palju kirgi kütnud. Mis tundeid arendusega kaasnev tähelepanu teis tekitab?

Kadarik: Kuna osa käratsejatest on meie head sõbrad, siis mina ei ole ennast segada lasknud. Kui selle käraga kaasa minna, siis saad maohaavad. Me teame, kuidas seda projekti tegema sattusime ja me ei teinud midagi valesti. Selle asemel et suvi otsa purjekaga mööda Tallinna lahte ringi tiirutada, istusime terve kambaga kontoris, tegime võistlustööd ja võitsime.

Tüür: Ilmselt tekkis see kära ka sellest, et arhitektuurivõistluse korralduslikust küljest saadi erinevalt aru: kes kooskõlastas võistlustingimused ja kes mitte. Igas etapis on olnud mitu korralduslikku probleemi. Kõigil on oma arusaam ja sellist konkreetset, kokku lepitud raamistikku justkui ei ole. Meie arhitektidena teeme ruumi ja maju ega lase end segada, teeme võistlustingimuste raames oma parima. Me ei ole žüriiliikmed, korraldajad või linnavalitsuse ametnikud. Mulle tundub, et nende koostöö lihtsalt ei suju.

Tartus avati hiljuti inimlikus mõõtkavas kaubamaja Kvartal. Selle fassaad on hea proportsiooniga, ei mõju kesklinna visatud kastina, vaid suhtleb tänavaga. See toob mõttesse Hollandi ja Belgia. Kas selline seos on õigustatud?

Kadarik: Ei tea, võib-olla ikka pigem Tartuga.

Tüür: Juhendasime Tallinna tehnikakõrgkoolis planeerimiskursust. Aasta enne seda võistlust võtsime koolis teemaks Tartu jõeääre. Nuputasime, mis selles ruumis erilist on ja proovisime Tartut mõista. Destilleerisime välja suhteliselt lihtsa põhimõtte: mõõtkava. Muutus on toimunud Plasku ja Tasku piirkonnas. Ala, mis varem oli kammerlik, on kiiresti muutunud Ida-Euroopa peegelklaasist linnakeskuseks. Nii meile tunduski, et uue kaubamaja ainuke põhimõte peaks olema väike mõõtkava. Kuigi võistlustingimustes nõuti samuti aktiivset tänavaruumi ja liigendust, siis enamik võistlusele esitatud töödest nägi ette suuri mahte.

Kaubandus ei vaja väga palju aknaid. Tegime nii, et kaubanduspinnad on hoone keskel, servades hotell, bürood, spaa, korterid. Osa fassaadist on jah selline tihe, mis meenutab Hollandi kaubatänavat, teine osa on kaetud musta graniidiga. See on pausi koht, nurga peal on jälle aktiivsem fassaad.

Võistlustingimustega nõuti, et majja peab kolmest nurgast sisse saama. Meie eesmärk oli säilitada inimeste harjumuspärane liikumistrajektoor: parklast diagonaalis bussijaama suunas.

Kadarik: Tegelikult ei ole maja veel valmis, siseruumi kallal nokitsetakse, lisandub spaa.

Tartusse olete projekteerinud ka Tartu ülikooli füüsika instituudi maja Physicumi. Seda tuli teil päris palju ümber teha, et füüsikutega kompromissile jõuda. Kuidas lõpptulemusega rahule jääte?

Tüür: Füüsikainstituudi võistlus toimus pärast majanduskriisi, kui tellimuste osas valitses täielik tühjus. Sellele konkursile saatsime kokku neli tööd. Mina tegin ühe, Ott ja Villem (Tomiste – toim) kahe peale kolm. Üks Oti ja Villemi töö võitis.

Kadarik: Füüsikud olid päris keerulised kliendid. Ettenähtud raha eest pidi saama maja ja seadmed. Olime pidevalt dilemma ees: kas loome ruumifenomeni ja selle tõttu jäävad seadmed ostmata ning füüsikaga selles majas tegeleda ei saa või arvestame hirmkalliste aparaatidega, mis lõpuks maksavad rohkem kui hoone. Kompromisse tuli teha, kuid lõpptulemus ei ole halb.

Tüür: Me töötasime fassaadi detailideni välja. Physicum moodustub neljast korpusest sisehoovi ümber. Füüsikud on tänapäevased salateadust tegevad mungad või nunnad, kes toodavad meie aja religiooni. Erilahendusi oli palju: laborite jaotamine ja spetsiaalse vundamendi rajamine mõõteaparaadile, mida tänavavibratsioon ei tohi mõjutada. Selline sisemine detailitäpsus ei paista välja. Ma ei oska öelda, kas see on arhitektuuriline kvaliteet või mitte.

Nii arhitektuuriliselt kui ka insenertehniliselt silmapaistev hoone on ka Tondiraba jäähall. Viimasel ajal on see rohkem silma jäänud seoses Keskerakonna kongressiga ja seetõttu poliitilise maigu külge saanud. Kas selline tähelepanu häirib teid?

Kadarik: Kui Raine Karp linnahalli joonistas, siis juhtus midagi sarnast. Eks arhitektuur kipub kauem püsti seisma kui poliitika.

Tüür: Pika Hermanni torni tegid ju sakslased, aga nüüd figureerib see teleülekannetes igal vabariigi aastapäeval. Kuhu see kõlbab?

On tore, kui filmi taustaks on äge ja kvaliteetne arhitektuur. Kui see film kajastab titaanide võitlust Kadri Simson vs. Edgar Savisaar ja ülesvõetud kaader on ruumiesteetika mõttes äge, siis see meeldib mulle. Palju hullem oleks, kui see oleks toimunud Saku suurhallis.

2015. aastal pälvisite Milano EXPO Eesti paviljoni „Gallery of Estonia“ eest pronksmedali. Selle õigeaegne valmimine oli algselt ehitushanke vaidlustamise tõttu küsimärgi all, lisaks pidite projekti Itaalia tuletõrjenõuetele kohandama. Olete öelnud, et tulemus on vastupidine sellele, milline see hoone algselt oleks olema pidanud: kerge, õhuline, mobiilne.

Kadarik: Algsest ideest teha puidust maja jäi järele vaid see, et maja viimistlusmaterjal on puit. Itaalias ei ehitata tavaliselt puidust. Ega selline asi juhtunud ainult meiega. Osa seadusi kehtib seal Rooma ajast.

Tüür: Jah, ka austerlastel läks nii. Aga tšiillased suutsid siiski teha puidust paviljoni. Seal sai määravaks venitamise taktika. Kuni viimase hetkeni ei muutnud nad midagi ehk kui korraldajatel oli valida, kas tühi koht või paviljon, siis lõpuks otsustati viimase kasuks. Meie paviljoni puhul mõõdeti põlemiskoormust. Me tõestasime, et see ei lähe mingi nipiga põlema, aga seda ei usutud. Oleksime võinud ka sprinklerid majja kavandada, aga EXPO alal ei olnud nii palju vett, et need korralikult töötaks.

Kadarik: Minu meelest pärineb selle ürituse formaat aegadetagusest ajast, mil polnud internetti ega telefone. Siis oli seda võib-olla mõistlik korraldada, aga praegu tundub selline üritus veider.

Tüür: Meie töö oli algusest peale EXPO-kriitiline. Ma ei tea, kuidas me esimese koha võitsime ja Eestit esindama pääsesime. Ilmselt vaatas žürii, et seda on maru odav rajada. Kasutasime sama printsiipi, mida füüsika instituudi hoone puhulgi: mida vähem ressurssi läheb paviljoni arhitektuuri alla, seda rohkem saab kulutada sisule. Meil olid robustsed hööveldamata puidust kastid, mille sees inimesed oleksid saanud suhelda. Aga selgus, et nii ei saa teha, see kõik peab ehitusnormidele vastama ja kandma lumekoormust.

Kadarik: Suutsime siiski algse projekti ruumi osas teostada.

Te kujundasite sel suvel Linnateatri etenduse „Suveöö unenägu“ lava. Kuidas tavaarhitektuur lavaarhitektuurist erineb?

Kadarik: Kas üldse erineb?

Tüür: Erineb! Kooskõlastama peab ainult lavastaja ja näitlejatega.

Kadarik: Lavakujundus on nagu etüüd, mis valmib mõne kuuga. Seda saab kohapeal muuta.

Tüür: See on puhas illusiooni loomine. See ei pea temperatuuri, vett ega muud pidama. See ei pea olema lõputult energiatõhus, ärapõhjendatud, utilitaarne. See on puhas fenomen, illusioon.

Kas on üldse vahet, mis ruumi või keskkonda kujundada?

Kadarik: Erilist vahet ei ole. Lavakujunduse puhul on ainuke erisus see, et stseeni kujundamisel on teatri poolt kehtestatud reeglid, funktsionaalsed asjad, millega alguses arvestada ei oska. Lood küll ruumi, kuid siis selgub, et lavakujundus jääb vaatajale ette ja näitlejat ta ei näegi.

Kas arhitekti roll ühiskonnas on hakanud muutuma?

Kadarik: Kõik rollid muutuvad kogu aeg. Käisin eile arsti juures. Tegi protseduurid ära ja siis istusime koos kümme minutit arvuti taga ja ütles, et näed, teen nüüd raamatupidaja tööd.

Kui 20 aastat tagasi eramule ehitusluba võeti, siis koosnes projekt joonistest, plaanidest, vaadetest, lõigetest ja muust graafilisest materjalist. Selle väike lisa oli seletuskiri. Nüüd koosneb projekt tegelikult seletuskirjast, mis kirjeldab norme ja muud säärast. Joonised on lisas.

Tüür: Insener teeb ju tegelikult poole joonistest ja lõpuks, kui auhind antakse, saab selle arhitekt. Ajalooliselt on arhitekti projekti juures tähtsustatud, aga tegelikult töötab projekti kallal terve hulk teisi spetsialiste ka.

On veider, et sisearhitektuur on arhitektuurist lahku löödud. Maju tehakse ju suuresti selleks, et seal sees viibida, kuid neid hinnatakse välimuse järgi. Toas hinnatakse juba sisearhitektuuri. Sisearhitektuuri ja välisarhitektuuri ühtsus on väga oluline. Me oleme proovinud nii seest kui väljast sama süsteemi luua.

Ell Väärtnõu on öelnud, et vaatab kurvastusega, kuidas arhitektuuri ja linna­planeerimise eest vastutavad linnaametnikud, kes ei tea projekteerimisest kuigi palju. Kas teile tunduvad ametnike otsused kohati jaburad?

Kadarik: On üsna tavaline, et detailplaneeringusse joonistatu on tegelikkusega vastuolus ja vajalik ei mahu ära. Nagu Sõle tänava ujula, kuhu ei mahu ei korvpallisaalid ega ujula, sest menetlejad vaatasid abstraktseid jooni ja kuubikuid, neid nihutati siia-sinna. Lõpptulemus on see, et planeeringu alusel ei saa sinna ujulat teha, kuna seal pole ruumi.

Tüür: Porto Franco projektis vaieldakse ka selle üle, et kunagi joonistati ühtmoodi, kuid tegelikku vajadust ja funktsioone vaadates peab esialgsed mahud muutma kitsamaks või laiemaks. Aga juriidiliselt ei tohi seda teha. See on muidugi laiem teema.

Vaidluses Porto Franco projekti üle on juttu jalakäijate liikumisruumist ja sellest, et detailplaneering ja hooned ei klapi.

Kadarik: Me oleme detailplaneeringu aruteludes osalenud ja kohati muutuvad need absurdseks. Maja kujundavad tegurid pole lõpuks üldse selle ruumi ega hoonega seotud.

Tüür: Ametnikke on tekkinud liiga palju. Hea näide on Lutheri kvartali planeering. Meie tegime sinna mahulise visiooni, mis on aluseks detailplaneeringule. Lahenduse maketi ehitasin 2009. aastal. Olen paarteist korda selle maketiga käinud koosviibimistel, kus ümber laua on ligi 14 inimest. Erasektori esindajaid on kaks, ülejäänud on ametnikud, kes lahendust vaagivad ja menetlevad. Planeering võeti vastu sel aastal. Ainus arhitektuuri puudutav muutus on see, et kahekümnest majast kaks on oma algse asukoha suhtes nihkunud umbes neli meetrit. Kõik ülejäänu on sama. See protsess kestis seitse aastat.

Sageli on nii, et ametnikud vahetuvad ja nad kuulevad plaanitust esimest korda. Seda arhitektuurilist visiooni panin kokku kaks kuud, menetlus on võtnud seitse aastat. Ma ei kujuta ette, et meil oleks kontoris ühe asja arutamiseks 14 inimest, kes muidu istuks jõude.

Kadarik: Me oleks ammu pankrotis. Ei ole ühtegi nõupidamist, mida kümne minutiga ära ei saaks pidada.

Milline on inimeste üldine arhitektuuri mõistmise oskus?

Kadarik: Vilets, aga paraneb. Seda on nõupidamistel näha, et inimesed reisivad ja hakkavad aru saama. See loeb päris palju ja on tore. Aga tegelikult on puudu keskkonnaharidus, see on koolis sisuliselt loodusõpetus. Inimesed on üks osa loodusest. Me oleme sellised ilma karvadeta olendid, kes on omale pesa teinud. Seetõttu ongi majad olulised.

Tüür: Jah, seda, et kapsas on kaheaastane taim, seda õpetatakse hoolega, aga seda, kuidas linn toimib, seda mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar