Arhitektidest ja avalikkusest

Karin Hallas-Murula

„Arhitektuur pole olnud kunagi nii atraktiivne kui praegu ja nii sisutühi kui praegu,” ütles  eakas, kuid heas vormis Hollandi arhitektuuriklassik Herman Hertzberger nädala eest arhitektuurisümpoosionil Rotterdamis Berlage Instituudis. „See arhitektuur on hingemattev, kuid … me vajaksime pigem hapnikku.” Pjedestaalil pole mitte majad, vaid ikoonid, hooned on muutunud turistlikuks atraktsiooniks, mis ei vääri arhitektuuri nime. Ka Hollandisse on kerkinud ehitisi, mida võib nimetada arhitektuurseks pornograafiaks (siinkohal näitas  Hertzberger pilti Innteli hotellist Zaandamis, WAM Arhitecten).   

Berlage Instituudi 20. aastapäevale pühendatud inspireeriva pealkirjaga sümpoosion  „Õppides ilma et õpetataks: eksperimendid arhitektuuriteadmiste jagamisel” tõi kokku esindusliku hulga Euroopa arhitekte ja arhitektuuriajaloolasi: Kenneth Frampton, Elia Zenghelis, Wiel Arets, Jean-Louis Cohen, Georg Bard ja Michael Speaks. Alejandro Zaera-Polo osales Mehhikost Skype’i kaudu. Enamik nimetatuist on või on olnud ka arhitektuuripedagoogid ning Hertzberger, Arets ja Zaera-Polo järgemööda Berlage Instituuti juhtinud. 

Sümpoosioni terav süstlanõel oli fokuseeritud praegusaja kõige raskematele, kuid hädasti vastamist vajavatele küsimustele. Milline on arhitektuuri roll tänases maailmas? Kuhu on jõutud arhitektide õpetamisega ning milliseks on kujunenud arhitekti positsioon ühiskonnas? Et meiegi arhitektide liit hiljutises kommunikatsioonikava küsimustikus samalaadseid küsimusi esitas, siis on põhjust Rotterdamis kuuldust ja mõeldust kirjutada.       

Kas arhitektid peaksid olema  poliitikud?     

„Ei saa arhitektuuri õpetada see, kellel pole  oma seisukohti ühiskonnaelu suhtes, kes pole seda enda jaoks läbi mõelnud,” väitis emeriitprofessor Hertzberger. Muidugi saab õpetada ju ka ainult joonte tõmbamist; selliseid õpetajaid on küll, kes ei annagi tudengile muud peale käsitööoskuse. Kuid on kaks eri asja, kas kasvatada käsitöölisi või kodanikke. Tõepoolest – arhitekti professioon eeldab kodanikuks kasvamist ja maailmavaateliste seisukohtade määratlemist (kui just ei taheta jääda eramute joonistajaks). Sisaldab ju iga planeering ja ka avalik ehitis poliitilisi (mitte segi ajada politiseeritusega) otsustusi, mis algavad küsimusest, kas tulevikku kavandatakse väheste või enamuse huvides. Ei pea vist üle seletama, milline maailmakäsitlus peegeldub Eesti kahe viimase aastakümne ehitustegevuses.       

Olen mõelnud, miks Eesti arhitektide seas pole peaaegu üldse poliitikuid. Arhitektitöö on ju otseselt seotud ühiskonnaga, eeldab sotsiaalset mõtlemist, laia avalikkusega suhtlemist. 

Jah, muidugi, Eesti poliitikast on tervislikum eemale hoida ja võib-olla olnuks tulemus hoopis hullem – kui vaadata, millise küünilisuse astmeni on jõudnud poliitikud. Kuid tuleb ka tõdeda, et arhitektid, kes pole teiste erialade esindajate eeskujul endale poliitikasse rada rajanud, pole oma valdkonna eest suutnud ka kuigi efektiivselt seista. Tundub, et pigem on positsioone pidevalt ära antud. Kakskümmend aastat demokraatiat pole kaasa toonud demokraatlikku  ja kaunist linna, vaid linna, mis on klassivahede järgi hierarhiseeritud, tükeldatud ja suletud. Seda protsessi on saatnud jutt avalikust linnaruumist, kuid isegi stalinismi ajal oli avatud linnaruumi rohkem, rajati rohkem nii väljakuid kui parke. Viru väljak on täis topitud, Estonia parki lajatatud Solaris ning Vabaduse väljak isetegevusliku monumendiga ära narritud. Muidugi on kusagil ka rõõmustavat arhitektuuri, kuid mis kasu on mõnel pühapäeval  äärelinnas silmatud kenast kortermajast, kui igapäevakäikudel peab olema pidevas sundsuhtluses solgitud südalinnaga. Ka selle taga on olnud arhitektid, kellest on ajapikku kasvanud osavad eratellijate õigustajad. Lõhe jutu ja tegelikkuse vahel on aina süvenenud. Veidi küll liialdades, aga: demiurgidest on saanud demagoogid.     

Arhitekt kui arvamusliider       

Mida peaksid arhitektid tegema, et ühiskond neid rohkem kuulaks? Professor Hertzbergeri vastus oli: võtma taas avaliku elu tegelase rolli ja vastutuse, nagu see oli veel 1970. ja 1980. aastatel. Eestiski olid arhitektid siis suuremad autoriteedid kui täna. Laulev revolutsioon ja loomeliitude ühistegevus aktiviseeris ka arhitekte kui kodanikke. Sellal poliitikuks saanud Ignar Fjuk  rõhutab oma raadiosaates „Räägivad” küll endiselt, et ta on arhitekt, kuid arhitektuurist ei räägi ta millegipärast peaaegu kunagi. Miks pole ühestki uue Eesti ajal alustanud arhitektist 20 aasta jooksul kasvanud avaliku elu tunnustatud autoriteeti? Kas peaksime otsima põhjust meie kunstiakadeemia ettevalmistusest, kus on pigem glorifitseeritud individualistlikku kunstnikupositsiooni?       

XX sajandi modernistliku arhitektuuriajaloo elav klassik Kenneth Frampton ütles sümpoosionil:  „Arhitekt peaks jääma mõtlejaks, seda ka nüüd, mil mõtlemine ei ole ühiskonnas enam enesestmõistetav tegevus. Mõtlemist tõrjutakse järjekindlalt igapäevaelust välja, see on muutunud väheste harrastuseks”. Elu keerleb hooga massitarbimise ja lõbustuskultuuri ümber, lõõgastumine on kuulutatud elustiiliks. Kui ümberringi käib moraalitu tingeltangel, miks siis arhitekt ei tohiks tiigrikujulisi maju teha, miljonäridele totakaid muinasjutulosse kavandada ja  planeeringute kehtestamiseks korruptiivseid kõverteid kasutada, kui kõik ju teevad nii? Siit see usalduse kriis algab – arhitektide eneseõigustustest ja hägustuvast eetikast.     

„Hea on rääkida moraalist, kui sul on tööd. Kui ei ole, siis … teed, mida tahetakse,” ütles sümpoosioni diskussioonis avameelselt välja Kentucky ülikooli disainiinstituudi dekaan Michael Speaks (õhkkond oli tõesti mõnusalt vaba). Muidugi, ka prostituudid õigustavad oma ameti pidamist vaesusega ning äärmise viletsuse  puhul polegi teinekord muud väljapääsu. Vahemärkusena: Holland reageeris kriisiaja arhitektuurituru kokkukukkumisele riiklike toetustega uurimislaborite loomiseks arhitektuuribüroode juurde.     

Pole ju riigi huvides, et kallilt koolitatud arhitektid kvalifikatsiooni kaotavad ja taksojuhtideks (või prostituutideks) lähevad.       

Kuidas ületada võõrandumist?       

Usalduse kadumisest arhitektide ja ühiskonna vahel rääkis prantsuse arhitekt ja ajalooprofessor Jean-Louis Cohen. Võõrandumine on vastastikune, rõhutas ta. Arhitektid suhtuvad inimeste arvamusse kui asjatundmatute (muidugi, nad pole ju arhitektid) tüütusse segamisse, mis projektide menetlemisel on risuks jalus. Avalikkus omakorda peab arhitekte kasumiahnete arendajate kannupoisteks. Nendes ei nähta avalikkuse huvide eest seisjaid ka neil juhtudel, kui arhitekt seda võib-olla siiralt üritanud on – barjäär on ette kasvanud. Aga kes selle kasvatanud on? Arhitekti ja avalikkuse vastasseisu aspektist on huvitav Tallinna hipodroomi juhtum: siin on  avalikkuse poolele sattunud arhitekt, kohalik elanik ja loomaarmastaja, kes tavaliselt esindab ise tellija poolt, nüüd aga on hipodroomi kaitsjana sattunud avalikkuse poolele. Margit Mutso ei jätnud seejuures kasutamata uue toimetajakohaga kaasnenud võimalust võimendada oma seisukohta üle-eelmises Sirbis koguni üle kahe lehe, kusjuures arhitekt Tõnu Laigu vastaspositsiooni kommentaari tasakaaluks polnud. Arvan, et selles vastasseisus on õpetlik iva mõlemale  poolele, kas või äratundmise tasandil: just niisama kaitsetu on avalikkus enamikul juhtudel, just nii seda demokraatiat meil mängitaksegi. Jean-Louis Coheni ettepanek oli lahendada arhitektide ja avalikkuse süvenev vastastikune võõrandumine mingit laadi grupiteraapia abil. Seda on muidugi kergem öelda kui teha, ent rõhutamist väärib, et teraapia peab olema vastastikune ja mitte nii, et arhitekt kui „kõiketeadja” puldist jutustab ja „loll” publik peab  taltsalt kuulama. See poleks teraapia, vaid süvendaks võõrandumist veelgi. Pultidest on kuuldud nii palju demagoogiat, et ka arhitekte on juba raske uskuda, nagu ei usuta ammu enam poliitikuid. Mis seal rääkida: vastastikust grupiteraapiat oleks tegelikult vaja kogu meie praegusel ühiskonnal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming