Andrei Gozaki mälestused Eestist

Andrei Gozak

Eesti peamiseks kaubamärgiks sai meile (Gozak ja tema abikaasa Irina – M. V.) moodne arhitektuur, mille mitmest loojast kujunesid meie parimad sõbrad. Kõige lähedasem neist on siiani Toomas Rein. Toomasega tutvusin tõenäoliselt 1964. aastal Moskvas üleliidulisel noorte arhitektide ülevaatusel1. Sellest ajast peale tihenesid meie sidemed ja aastatega kujunes pikaajaline sõprus. Tallinnas käisime arhitektuuriüritustel päris tihti: näitused, konverentsid, juubelid jne. Mõnikord ka lihtsalt niisama. Mingit viisat ju polnud vaja. Ostsime piletid, mis maksid 12 või 14 rubla, õhtul istusime rongi ning kohe restoranvagunisse: salat, šnitsel „Tallinna moodi”, vahukoor ja Vana Tallinn. Restoranis teenindasid eestlased, kõik oli seal väga maitsev. Tallinnasse saabunud, läksime tavaliselt Toomase juurde vanalinna, kus tal oli ühe maja katusekorrusel väike ateljee. Arutasime seal uudiseid ja jõime kohvi konjakiga Ararat, teisi marke sel ajal Tallinnas saada polnud. Pärast näitas Toomas oma uusi töid, ehitiste projekte ja fotosid, mida me vaatasime loomulikult huviga. Toomasele meeldis oma töid näidata. Ta viis meid Eestis kõikjale väikestesse asulatesse, kuhu ehitati tema keskusehooneid, Pärnusse, Saaremaale – igale poole, kus kerkisid tema majad. 1970.-1980. aastatel ehitati tema projektide järgi palju, sest tema tööandja EKE Projekti tellijatel – kolhoosidel – oli selleks piisavalt vahendeid. Toomas tutvustas meile oma sõpru-kolleege, arhitekte, keda hakati hiljem nimetama „Tallinna kooliks”, mis kogus rahvusvahelist tuntust tänu näitustele Põhjamaadel.

1986. aasta alguses eksponeeriti Moskvas Arhitektide Keskmajas kõige suuremat Eesti tollase arhitektuuri näitust, mis kinnitas selle liiduvabariigi arhitektuuri suurt autoriteeti Nõukogude Liidu territooriumil. Näitus oli suurepäraselt kujundatud (autor arhitekt Andres Alver), suure osa moodustasid originaaljoonised ja visandid.

Eesti pole suur riik, aga kultuuriüritusi korraldati siin mastaapselt ja professionaalselt, seejuures külalislahkelt ja soojalt. Tuleb meelde Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa saja aasta juubel, mille raames tuli kokku üle 150 inimese Baltikumist ja Soomest. Oli väga huvitav konverents, kus võtsime Iraga (abikaasa Irina – M. V.) sõna Euroopa funktsionalismi ja Vene konstruktivismi seoste teemal. Pärast külastasime Pärnus Siinmaa maja, kus avati mälestustahvel. Ja lõpuks oli õhtul sõbralik kohtumine kohalikus klubis õlle ja vorstikestega, mida igaüks sai ise lahtisel tulel küpsetada. Aasta oli vist 1981.

Mõned aastad hiljem, talvel, tähistasime Edgar Kuusiku saja aasta juubelit. Kuusik oli väga austatud arhitekt ja pedagoog, kelle juures mõned vanema põlvkonna eesti arhitektid olid veel õppinud. Külastati hauda Metsakalmistul ja toimus pidulik mälestusõhtu koolihoones, mis oli 1930ndatel Kuusiku projekti järgi ehitatud².

Eestlased olid sõna tõsises mõttes maailmatasemel, kui hakkasid korraldama Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaali, millest esimene toimus 1990. aastal. Olime seal koos Iraga ja saime tuttavaks mitmete Euroopa kuulsustega: Sverre Fehn Norrast, Henning Larsen Taanist, Aldo van Eyck Hollandist. Eyckiga suhtlesime veel mitmeid aastaid enne tema surma.

1 Tegelikult tutvuti alles 1978. aastal Tallinnas – Toomas Reinu täpsustus
2 Gozak mäletab valesti, Kuusikule pühendatud seminar toimus viimase sünnipäeval 22. veebruaril 1988 Projekteerijate Majas – M. V.
3 Андрей Гозак. Ценности жизни – ценности архитектуры. Tõlkinud Aleksandr Zverev. С. Э. Гордеев, Moskva 2011, lk 157–159.